Bukowski ja luuletused

Jaa, ma saingi endale tänu Maretile imelise Charles Bukowski luulekogu ja ma sain selle Rahvaraamatust. See on muidugi see lause, mida MINA ei tohiks kirjutada ja teie ei tohiks lugeda. Aga kirjutagem ikka, nii igaks juhuks. Sain. Ja olen hirmusõnnelik, nagu ka ingliskeelse euroopa novellide kogumiku üle. Äge!  Hirmusäge oli ka Jurga Tumasonyté lugusid Juhan Raua tõlkes Värskes Rõhus lugeda. Oli mida lugeda. Tegelikult elame väga vinges kultuuriruumis - lihtsalt elame - me oleme nii väike rahvas, et viitsime igasugustesse rahvastesse süveneda. Või vähemalt mõned meie tõlkijad viitsivad. Selles on midagi uhket. Mina tunnen, et on, ja ilusat. Ja kui tolle euroopa novellide sissejuhatusse kirjutab kokkupanija, et üle terve Euroopa on lugusid, millesse süveneda, mida lugeda, siis on mul natuke naljakas. Ma ju tean seda, see on loomulik osa Loomingu Raamatukogu tõlgetest või Hendrik Lindepuust või Anu Saluäärest või Jan Kausist. Loomulik on, et meie keelde tõlgitakse, meie keeles loetakse, mis siis, et me alkojoomisega toetame oma kultuurkapitali ja sellekaudu Loomingu Raamatukogu.

*
Kui ma ilusaid 1920ndate riideid vaatamas käisin, oli seal video sellest, kuidas läti näitlejanna sai 70aastaseks 1928. aastal. Kõik olid moekalt riides - kõikides nendes KUMUkleitides, mida võib vaatama rutata, juba täna, juba praegu, jaanuarini välja. Võib. Võib. Aga jutus oli juurde räägitud, kuidas elu lihtsalt muutus pärast Esimest ilmasõda millekski muuks. Isegi riiete kandmine muutus millekski muuks. Juubilar oli läti rahvariietes, kõik teised aga üleeuroopaliselt riietes. Nii nagu praegugi ei tee eriti vahet norrakal hiinlasel sakslasel eestlasel riietuse järgi. Ja seal ma siis olen. Kadri Pettai küsib, et kas selliseid mittepidurahvariideid ka on? Mina küsin ka. Minkimine muide tuli ka moodi pärast Esimest ilmasõda ja see ei olnud enam ainult kõrgemast soost inimeste eripära või võimalus välja paista. Ja kogu selle teadmiste pagasiga jõuan ma kenasti kenasti vene filmi juurde "Revolutsiooni inglid". Selle juurde, kuidas naispeaosaline Polina Schneider toppis vaestele hantidele huulepulka näkku, lõikas imeilusal neiul juuksed ära ja oli üldse - tsiviliseeriv. Ehk siis,et kõik näeksid täpselt sellised välja, nagu see alumine pilt meile näitab. Mitte et nad varem ei oleks teineteise nägu olnud, aga siiski.

Minu eelarvamuslikku suhtumist riietessse ja sellesse, et kõik peaksid ühtemoodi moodsalt ringiaelema, te teate. Eks ma armasta jah või olen armastanud mehi ülikondades, kuigi nad võivad ka täiesti mitteolla ülikondades. Ja ma tean, et naine võib olla täpselt samamoodi tõsiselt võetav teatud riietes ja teatud moel meikides, aga sellegipoolest vahel, seda juhtub, eksole tahaks öelda, et naiselik saab olla ja ollaksegi väga erineval moel. Ja mina isiklikult olen õnnelik, et ollakse. 

Mõned küsimused
kiiluvad õhku kinni
ja rabelevad seal
nagu linnupojad
oksaraagudes
kasvamata
suuremaks
ja kriipides
teadvust
oma olemasoluga

mõned inimesed
kiiluvad õhku kinni
ja rabelevad seal
kuni kaotavad
oma olemise
ja minul
peaks kahju olema
ei ole

*
võib-olla oma järgmises elus
elan vanema vennaga
nagu praegugi
tolle vanaema korteris
ainult et see asub
ülitehislikus linnas
munana muna sees
ja järgmises elus
räägin talle
nagu praeguseski
naisõiguslastest
ja järgmises elus
naeran ja olen õnnetu
kui kellelgi
on hirm mõelda
naiselikult
võib-olla
ma ei tea
igal juhul unes
elasime vennaga
hiigelsuures munas
kus oli palju ruumi
nii naiste kui ka meeste
õigustele

*
muidugi on vaja harida
nii maad kui rahvast

mida see sisuliselt tähendab
topid kellelegi
huulepulga näkku
naine ju
muidu ei ole ju

muidugi on vaja harida
nii maad kui rahvast

mida see sisuliselt tähendab
topid kellegi ette
mõne ebatraditsioonilise
mõne homo
inimene ju
muidu ei ole ju