Sagadi ja mõrvalood

Seoses maikuus, 27. kuupäeval ilmunud "Risti soldati mõistatusega" sõitsime meiegi - Henryk, kolleeg Meeli ja mina Sagadisse kuritöödest lugusid kuulama ja kaema, kaema, kaema, kaema lossi. Nüüd aga endalegi imestuseks tabasime end suurepärasest situatsioonist. Keset nädalat, keset tööd, saime oma argistest mõtetest kuhugi 17. sajandi lõppu või 19. sajandi teise poolde ronida, ilma et naeru kinni pidada oleks suutnud kohati. Meie vahva Sagadi krimka lipsustatud autor Ain Kütt rääkis naljakaid ja võikaid seiku erinevatest eesti mõisatega seotud kuritegudest. 

Seisusekohaselt talupoegi kooriv ennast aadlikuks ostnud mulk Jaak Kissast näiteks. Valerahategijatest vennaksed Rennenkampfid, eriti see kõige vanem, kes Piiteris otse rahapressi kõrval töötas! Oh seda rikkaks saanud Rakvere mõisa, mille puhul polnud sugugi kindel, kust see rahakene küll kohale jõudis ja sai! August Friedrich von Kotzuebue, kes lisaks sellele, et oskas imelisi näidendeid kirjutada ja tänu kellele on üldse alguse saanud eesti näitekirjandus, saadeti Balti kubergmangust Immanuel Kanti linna Köningsbergi, kus ta ajas oma ilmselge venemeelsusega kõik inimesed lihtsalt hulluks. Solvas, solvus, kirjutas paskville koledast Preisimaast ja tegi, mis talle aga pähe kargas, et oleks ikka suur Tsaari-Venemaa. Ja muidugi lasti ta selle peale maha! Kogu Euroopa oli kas šoki seisundis heas mõttes või halvas mõttes. Heas mõttes olid olukorraga rahul ikka preislased, pahandasid venelased ja austerlased. Ühesõnaga väga vahva ja kaasahaarav öömuuseum oli! Silmad lõid kohe särama. 

  

Aga siit siis minu vaatamisväärne Henryk pilguga tiigile. Tegi printsessi! 

Ja loomulikult peategelasest raamat, mis tegi modelli!

Kogemata sattusime ka Viitna kõrtsi, mis figureeris mu mõni kuu tagasi loetud raamatus "Vana mees tahab koju". Väga ehe kogemus oli. Järgmine kord teame, kus peatuda.

Poistest ja metsast

Keerukuju minu enda sees ja aeg. Ma olen juba piisavalt vana, et mõista, et kõike, mida ihaldan, ei saa ma endale lubada. Kas kellelgi peaks minust seepärast kahju olema või rõõmus? Ei pea! Ükskõik võib kõigil olla ja ongi tavaliselt. Naljakas on ennast peeglist vaadata ja mõista, et nii ongi. Siin ma olengi. Tundmatuses ja tuntuses - endaga koos ja endast eraldi.

Käisime kodus.

Põrandad ja seinad lagunevad ja pragunevad. Põõsad kaotavad igasuguse piiri oma olemises, ei lase isegi väravast sisse. Isa võttis hekikäärid ja sõitis rõõmuga sisse minu kallisse looga elupuusse ja tundis, et siit algabki tema võimu ja olemise kehtestamisvägi. Selline ta on. Ta laseb mul olla. On alati lasknud, aga seal, kus muutun jaburaks või hulluks või ei piira miskit, võtab kätte ja hakkab piirama. Ja siis me veel kakleme ka, Henrykul on alati jubenaljakas vaadata, kuidas meie telefonikõned on lõputud jauramised poliitika, elu-olu, inimeste, tööde ja asjatamiste üle. Mul on kuidagi parem minna ja olla seal, kus on mu papa. Fanaatiline ja totakas mõnikord. Mõnikord helge ja soe. Mõnikord range ja nõudlik. Mõnikord vaimustunud. Minust? Endast? Kihvtidest projektidest, mis pähe kerkivad! Majadest? Mõisatest? Aga jah, kui ta üks hetk otsustab, et talle meeldib miskit - siis ei  takista mitte miski ega keegi teda selle poole liikumast. See on lausa naljakas kui järjekindel ta võib olla. Ja totakas. Umbes nagu mina! On vaja... Ja midagi muud üle ei jäägi, kui et on vaja!

Teda iseloomustab mingi lõputu rahulikkus ka. Selle taga on pilved ja tusatujud ja hirmud ja muud asjad, millest meie, lapsed, väga harva midagi näinud oleme. Allhoovustena on see teda läbi elu kandnud ja minagi olen kohati tunda saanud värelevat ebakindlust. Ja ta on meist ka vaimustuses. Meie jõust ja väest, mis seest välja kasvab. See on igal ühel isemasti. Mul on kolm venda ja ükski neist ei sarnane teisele ja mina võin väga poisilik olla ja lõnguda läbi põõsaste ja angervaksade silmad täis toda liikumise vaimustust, mina sarnanen oma poisilikkuses poistele küll, aga nondele, kellega ma onne ehitasin ja veesõda mängisin. Väike, enesekindel ja pisut jõhker tüdruk. Henryk on mu kõrval puhta korralik poisike, kes pigem mängib korralikke videomänge ja on õigel ajal kodus. Mina ei olnud kunagi õigel ajal kodus. Ja poisid olid mulle alati ainult parimad sõbrad. Kõige meeldivamad T-särgid olid suured ja lohvakad, kust polnud näha mu aeglaselt arenevaid tisse, mis tekitasid ebamugavustundeid. Ja Backstreet Boys oli peale kribatud. Lohvakad ja laiad dressipüksid olid teised lemmikud, et keegi ei näeks toda ilusaks arenevat säärt. Nii see elu läheb. Vanaema ütles ikka, et kõige hullemad on mehepojad, et mehi tuleb siin ilmas kõige rohkem karta. Kartsin ka. Poisse ei kartnud. Poisid olid ägedad. Siiamaani on.

Üle-eile kui olime korjanud lilli ja poolel Tamula ringil ja Henryk kartis karusid ja oli õnnetu päikese pärast, mida oli liiga palju, tundsin korraga, et jaa, sellist tukslevat pool-lapselikku elu tahaksin minagi elada, võib-olla igavesti, võib-olla ainult sellel aastal, võib-olla kohati, nagu tirtsti keset pikemat aastat. Oh kuidas mulle meeldib see väike armas päris meie Tamula ring, kõiksuguste lillede ja kõiksuguste loomadega, kelledest karusid võib ka kohata. Aga ma ei suuda neid karta. Pole kunagi suutnud midagi metsas karta, sest mõnikord tundus see mulle märksa turvalisem, kui pikkade majade rida.

Agulist maailma ja tagasi

Lihtlabane hirm, et midagi läheb valesti. Ja alati läheb. Tee, mis tahad, ka siis kui ei taha midagi tahta, või keegi olla või kuidagi olla. Lugesin lõpeks läbi Napoli-romaanide sarja teise raamatu "Lugu uuest perekonnanimest". Imelik, kui hästi võib kirjeldada toda veidrat seisundit, mis tabab ehk päris paljusid unistajaid või neid, kes on lootnud, et kuuluvad kuhugi, mida võiks nimetada eliidiks? Mina ei arva end eliidiks kuuluvat. Pole selleks vastavaid omadusigi, tähelepanelikkust oma välimuse ja sisemuse suhtes.

Lapsena tähendas iga pühapäev patukahetsust, et mida kõike ma valesti olin teinud, kuidas ma vanaema sõna ei kuulanud, kuidas ma elasin oma hullumeelset täiesti maniakaalset lapseelu. Natuke naljakas on praegu mõelda, et mida on ühel seitsmeaastasel või kümneaastasel kahetseda? Eksistentsi? Patust oleme me sündinud kõik. Aga vähemalt oleme me sündinud. Keegi on jaksanud meid luua. Tahtnud meile elu anda. Olgu see ema või isa või mõlemad. Elu sisse puhumine pärast seda, kui eksistents teravalt oma lõhnade ja kohustustega sisse lendab, on juba teine teema. Lapsena ei tajugi midagi peale teiste inimeste ja nõudmiste teiste inimeste eest ja käest. Mina vähemasti olin selline ja mingil tasandil olen siiani. Nõuan.

Aga no, mida nõuda oma juba ammu pensioniea ületanud vanematelt või õdedelt-vendadelt või kaasalt? Tegelikult mitte midagi. Ainult seda, et kõik oleks hästi, et nad oleks hoitud, et nad oleks terved, et nad räägiks, kui midagi oleks kuskil kuidagi halvasti või ebamugavalt, et ei peaks muretsema, et nendega on valusasti või halvasti. Jah! Nii see on. Kui oli tädi Nadja, kes iga mõne aja tagant nõudis tähelepanu, siis see tähelepanu nõudmine ehmatas. Kui on aga oma vanemad, kes ei julge ausalt öelda, mis nad vajavad, siis ehmatab see ka. Tahaks nagu õigemini ja paremini käituda, paremini hoolitseda inimeste eest meie ümber, aga ikkagi ei oska. Ega see hoolitsemine on ka ju mitme otsaga asi. Mõnikord osutub see pealetükkivaks ja koledaks.

Aga loen siin Elena Ferrante Lenuccia elulugu, kus tüdruk, too Napoli agulitüdruk tabab end mõttelt, et siin ta on uksehoidja tütar, kelle isa on viis aastat, ema kaks aastat koolis käinud, kes suurema osa oma elust on maganud lahtikäival diivanil, kelle ainsaks unistuseks on ülikool, sest seal on päris oma voodi, päris oma laud, päris oma raamatud ja kõik tasuta, sest ta on piisavalt tark ja tubli, et need oleks tasuta. Imelikud lihtsad olulised asjad, millega elu muutub-moondub. Eks ma sain elus esimest korda külmkapi ja madratsi väärtusest aru, siis kui mul polnud ei külmkappi, madratsit, riiulit, kardinat, mitte midagi. Ise sain aru. Kõik maksab raha. Kõige eest tuleb varem või hiljem, ühel või teisel moel tasuda. Aga sellest aru saamine võtab aega, see nõudmine, et tulgu ja olgu ja minu oma - on omal moel täiesti jabur, täiesti midagi sellist, millega peaksin tööd tegema, aga näe - ma ei oska. Pole vist kunagi eriti mõelnud, kuidas see käib.

"Mid90s" film on täpselt samasugune raha ja sõpruse ära tabamise film, nagu Lenu ja Lila sõprus. Korraga, mingil veidral hetkel polegi midagi muud tähtis, kui see, et su sõber, sõbranna, kallim, ema, õde, vend, isa, vanaema, sõbranna vanaema, kolleeg oleksid terved. Istute seal haiglakoridoris ja hoiate hinge kinni, et kõik oleks korras, et meel oleks korras, et rõõm oleks korras. Ja tegelikult pole tähtis, kui palju raha või aega või mistahes pingutust on selleks vaja, et kõik oleks korras. Imelikult armsad kaadrid filmis, imelikult armsad kaadrid elus, imelikult armsad kaadrid raamatus. Kui sõbranna ütleb, et ta ei taha, et sa ära kaoks, või sõber, või ema või isa või poeg või tütar. Imelik tunne, et kellelegi on mind vaja. Ja siis ei loe, mis eliiti ma varem või hiljem kuulun.

Mäletan toda imelikku tunnet põhikooli ajal, kui mind vaimustas kogu eesti luule, aga mul polnud ühtegi inimest kellega sel teemal rääkida. Ja mõnes mõttes siiani pole, sest praegu ma enam ei oska rääkida ega kirjutada korralikku luulekriitikat ehk isegi raamatuist ei oska ma seda teha, aga ma oskan raamatuid nautida. See on imelik, valus veiklev tunne, see tekitab elusolemise emotsiooni. Nagu ma ei saa heast proosatekstist üle joosta kiiresti, sest see väsitab mind. Ma pean eemale seisma ja seedima teksti täpsust ja tihedust ja samal ajal kõikehaaravat sõnamõnu. Pean. See kehtib ka väga hästi kirjutatud filosoofiliste tekstide puhul. Kirjandus kui selline lükkab mu eemale neist inimestest, keda ma armastan, lükkas vanaemast, lükkab isast, Henrykulgi on minuga raske. Eks mu vanematel on teiseteisega raske, sest nad mõlemad armastavad kirglikult ja kumbki omal moel ehitamist ja konstrueerimist sõna otseses mõttes. Neid haaravad endasse majad. Mind sõnad. Henrykut filmid ja mõnikord metal-muusika.

Aga mõnikord toovad need erinevad asjad ka inimesi kokku. Jah. Kuulun kirjandusteadlaste kantsi ka siis, kui ei tegele sellega juba ammu aktiivselt. Müün raamatuid. Ilmselt jään seda veel pikemaks tegema. Püüan ja püüdlen selle poole, et neist lahti saada ja nendeks saada. 

Käisin Võrus, kõik vanavanaisad tulid meelde

Ma ei olegi endale suutnud veel selgeks teha, mis tähendab harjumus või millised harjumused mul on. Päris ausalt öeldes, siis neid ikka on. Näiteks Võrus ma tavaliselt ei korista midagi ega tee mingit asjalikku asja kodus, vaid lähen käin Tamula ringil, surnuaedades, uimerdan linna peal, magan, loen raamatuid, kohtun erinevate perekonnaliikmetega, kõige mõnusamad on vanemad Kosel ja vennanaine lastega. Lihtsalt on. Kuidagi rohkem kodus tunne on, aga mu väike majake vajab tähelepanu ja armastust tegelikult ka. Seekord sikutas Henryk laest alla ämblikuvõrke ja põrandalt liigset tolmu ja üldse. Kuidagi teistmoodi mõnuga tegi oma asja. Seekord, kus kahe päeva asemel oli kolm ja surnuaedadele jõudis ka. Vanaisa Karla juurde ja ema-vanaema juurde.

Veel on muidugi see isaisaisa, kelle haud mulle eriliselt korda läheb, sest ta on legendaarne. Legendaarne, sest ta käis Venemaal raha teenimas, umbes nagu tänapäeval käiakse Soomes, ainult et ta sisuliselt juhtis Krimmi elama terve eesti küla, oli linakaupmees, lihtsalt ülbik ja pani minu vaese papi tegema selliseid imetegusid viieaastaselt, et kohe pani. Näiteks pärastsõjaaegses Eestis käskis mu papal, viieaastasel kõrge kuuse latva ronida, et näljastele lehmadele sealt noori kuusevõrseid, mis paksult vitamiine ja elurõõmu täis, tuua. Papi ikka kartis toda kuuse asja kõvasti, mõtles, et oh vanaisa, ei, ma ju olen nii väike ja ma ei julge. Oskar vaatas lapselast ja vaatas kuuske, ise ta selle osta ronida poleks saanud, isegi kui oleks hirmsasti tahtnud. Ta ei tahtnud ka muidugi. See oli väikse lapse töö. Lehmad vajasid sööki, nagu inimesed vajasid lehmasid ja aasta siis pidi olema 1953. Üheksa aastat enne seda kui Oskar maha suri. Kõige vastikum sõja aja lõpp. Oskar teatas siis oma motivatsioonikõnes mu pisikesele papale, et jah, kehvem oled kui sinu isa, ehk minu vanaisa, ehk Vilbert. Ja minu vaesel papil ei jäänud midagi üle, kui need paganama noored võrsed ära tuua. Oli motivatsioon, et peab olema veel parem, veel targem, veel tublim, veel julgem.

Oskar oli tõeline juhtlammas, nagu mu isa isegi, ilmselt need geenid on vanavanaisalt tulnud. Karisma ja julguse geenid, et teeme, mis tahame, vallutame või maailma ära. Muidugi olid olukorrad, kus vana Oskar jäi natuke totakasse seisu ka, sest ta oli omas energilises olemises üsna läbimõtlematu ja sattus mõnikord isegi pikemaks ajaks haiglavoodi, siis pidi tema kaunis kaasa Alviine tegema äriotsuseid tema eest. Kuigi vaevalt, et ta neid päris väljaspool Oskari loogikat oleks teinud. Asi lõppes krahhiga ja minu isapoolne taat Vilbert käis poole oma kooli ajast ülivaeselt koolis, riideid polnud ollagi, mida selga panna. Vilbert oli muidu väga nutikas poiss, meeldis kõigile ja matemaatikas tema pea lausa saagis, mitte ei lõiganud! Malet mängis ta kogu gümnaasiumi peale kõige paremini. Nii et kui Keres tuli lihtsalt noortega suhtlema ja malet mängima, siis minu taat võitis Paul Kerese. Selle peale hakati taati lakke loopima, et vat kui võimas Villu. Villu aga suutis mõelda ainult ühele, pagan püksitagumikus on auk, nüüd on see kõigile näha, et püksitagumikus on auk. Noh, oligi vist auk, ja vist kõik nägid ka, aga ega keegi seda ütlema küll ei tulnud, et Villu, mis püksiauk sul on.

Nii et natuke boheemlust ka isapoolselt suguvõsalt. Muidugi suurem osa tuleb vanaisa Karla isalt ehk emaisaisalt Andruselt, kes oli minu vanaema ehk oma minia lemmikinimene, sest mängis külapidudel ja kodus viiulit. Võimsa habemega taat. Mu memm oli alati suurt uhkust täis, kui ta vanavanaisa Andrusest rääkis, milline mees, milline viiul, milline vägi. Maha suutis see mees surra kaheksa aastat enne sajandat sünnipäeva. Sest viiul ja boheemlus, lasi endal olla ja ilmselt teistel ka. Isaisaisast oli ta nagunii 19 aastat vanem. Lapsi sai kõvasti hiljem. Kõige esimese ehk minu emaisa Karla sai kolmekümneüheselt. Andrus vallutas maailma teistmoodi, isegi mitte tasa ja targu, vaid viiuliga ja mingi muheda usuga inimestesse ja maailma enda ümber. Andruse silmades on näha tolle õndsa inimese rõõmu, kellele on antud vabadus olla tema ise. Inimestele on seda harva antud. Loomingulistele inimestele on see vist aga kingitus selle eest, et nad teevad midagi, mis teised oma rollivõtmistes peavad ära unustama. Loomingulised inimesed teevad tööd inimeseks olemise probleemiga. Jah.

Eks jah, tahaks, aga kuidas...

Tahan saada kirjanikuks, tahan saada kirjandusteadlaseks, tahan saada kriitikuks, tahan saada turundusjuhiks, tahan saada... Ja nii edasi! Viimased kaks aastat on mulle õpetanud, et ega see niisama lihtsalt ei käigi, et tahan saada...

Lapsena tirisin kuskilt mingist kohast välja mängukaardid või tarokaardid ja kukkusin ennustama, tegelikult teen seda siiani. Kas ma saan kirjanikuks? Luuletajaks? Kirjandusteadlaseks? Üldiselt, kui juba selline küsimus kuskilt tuleb, siis tavaliselt ega ikka ei saa küll. Tegutseda tuleks. Olen aru saanud, et raamatumüüjaks olen saanud poolkogemata. Mitte niimoodi, et ohkuitore oleks raamatuid müüa, elu lõpuni. Esialgu oli see üks vastikumaid asju, mida ma üldse teinud olen. Lihtsalt ja labaselt sel põhjusel, et ma ei olnud kunagi ennast mõelnud välja oma kirjandusteadlase ambitsioonist. See tundus olevat kõige tähtsam ja kõige ilusam lõppmäng minu püüdlustele. Nüüd, kui olen juba natuke vanem, mõistan toda teatud sorti naiivsust, mitte just hukka, aga naeruväärseks.

Eriti pärast prantsuse keele suulist eksamit In-Down-Townis, kus mu kõrval rääkis Larissa ülipõneva loo oma kolmekümneaastasest karjäärist ja spordihuvist. Jah, elektriinseneriks Tallinna tehnikaülikoolis tudeerinud, Narvas prantslastele kuulunud elektrienergiaga seotud tehases juhtival kohal töötanud, nüüd immigratsiooniga seotud rahvusvahelise firmas töötav Larissa on minuga koos kolm aastat prantsust õppinud. Ja ta on tõesti imetlemist väärt ja väga tark daam. Korraga seal temaga koos suulist eksamit andes mõistsin eneselegi jahmatuseks, et ma ei oska rääkida.

Ja ega ma eesti keeles ka ei oska rääkida iseendast. Ja kõik mu huvitavad jutud ja mõtted - ma isegi jään kuhugi selle taha, et pole sõnu, pole mind. Kõik on seotud kirjanduse, raamatute ja minu lõputute jalutuskäikudega läbi linna, tavaliselt ikka Tallinna, mitte Cannesi või Riia või Vilniuse. Jalutuskäikudel kohtun majadega, mis mõnikord mulle meeldivad, mõnikord mitte. Majad on sageli tähtsamad, kui kõrtsid või kohalikud inimesed. Majades on alati sisse jäetud mingi kõiksus, midagi, mis oli kaua aega enne mind ja jääb kauaks pärast mind. Igal juhul jah.

Seal, Larissaga koos olles mõistsin, et tegelikult tahaks veel tantsimist ja kitarriga mängimist õppida ja laulda ja kanu pidada ja aias kurke kasvatada, nagu siis kui ma veel väike olin. Tahaks. Iga jumala päev, tahaks. Aga võib-olla ei taha ka, sest hetkel ma igal juhul ei tegele sellega. Nagu tahaks prantsuse keelt osata, aga ei oska. Tahaks vene keelt korralikult rääkida ja kirjutada, aga ei oska. Noh - saaks no eesti keeleski kuidagi hakkama, aga ei oska. Vähemasti mitte nii hästi nagu tahaks. Aga mida ma siin elus siis oskan? Müüa? Jaa, tegelikult ma oskan päris hästi konkreetseid asju müüa, aga ma ei osanud seda kohe üldse mitte 2007. aastal, kui ma Mademoiselle´i kohvikus pirukaid-kooke müüsin. Ei osanud kasutada kaardimasinat, ei osanud ära visata õigel ajal hallitama läinud mozzarella salatit, ei osanud ja kõike seda tuli õppida igapäevaselt, kõik see hakkas külge umbes nelja kuuga, aga sealt oleks saanud veel edasi minna.

Ega ma läksin ka. Läksin raamatupoodi, sest Ott, tookordne silmarõõm, soovitas minna. Ja raamatupoes hakkas kõik otsast peale. Mida kõike ma jällegi ei osanud. Töö juures on jube lihtne seda igapäevaselt endale selgeks saada, et mida kõike sa ei oska. Jälgi ainult inimesi enda ümber, kes lähevad näost punaseks ja kurjaks. Ja siis võib-olla, kui nad päriselt jaksavad, teevad sulle selgeks, kui loll sa tegelikult oled ja milliseid pisiasju sa ei oska märgata. Noh, eks ma siin Heas Loos õpin ka, igapäevaselt!

Aga kirjanduses, olgu kirjandusteadlase või kirjaniku või luuletajana, sa oled mingis mõttes ikka totaalselt üksi. Ja su tekstid, kas hakkavad tööle, see on siis, kui sa tunned seda otse füüsiliselt oma kõhus, et see on õige, et nii peab, et teisiti ei ole võimalik, või ei hakka. Suurem osa minu tekstidest, ma tean, et ka see blogipostitus, ei hakka tööle, nad lähevad korda ainult minule endale ja selles ei ole iseenesest mitte midagi halba. Mõnes mõttes ongi kirjutamine, kunsti tegemine, loomine, nagu äri, sa ei või kunagi teada, kas läheb tööle või mitte. Mõnikord võid teha hunnik reklaami, aga mitte keegi ei tule sinu asja ostma, sest seda pole lihtsalt tollel konkreetsel hetkel vaja. Siis jällegi kõik tahaksid sinu asja, aga seda on liiga vähe trükitud, tehtud. Igal juhul tuleb teha. Lõpuks on sellest ehk isegi pisut kasu, et oled teinud. Ja kui teistele ei ole kasu, siis - ega kogu seda asja, mis inimesed, ka mina endast välja trükivad, polegi ju maailmale tegelikult vaja. Inimestele endale on seda vaja.

Lasnamäe põnevust

Resursid eksole. Need füüsilised ja vaimsed ja üldse. Arvad küll, et need on piiratud. Aga ei! Tuleb välja, et aju töötleb ümbrust. Asjad omandavad värvi-närvi ja veel palju muudki.

Üle pika aja tegin seda, milleks on turistitamine omaenda kodulinnas. Naljakas on mõelda, et Lasnamäe, see ligi 120 000 inimesega asustatud linnaruum, oli kunagi külade piirkond. Noh ega kogu me linn on endasse neelanud erinevaid piirkondi oma ümbrusest ja teinud neist osakese endast, sest on hea, kui linn on suur. Vaatame Henrykuga praegu meeriklaste tehtud sarja "Tšernobõl"ja imestame nende inimeste üle, kes peavad korraga koduloomi tapma, sest nood on täis radiatsiooni. Imestame, sest nad kõik teavad loomade olulisust. Nad on üles kasvanud maal või käivad oma vanaemal maal külas. Nad on näinud lehmi ja lapsi ja taimi ja kõik need on olnud head, puhtad, täis elujõudu, mis inimestega jagatuna muudab elu lihtsamaks ja kergemini võetavaks. Söök on tähtis ja piima saab lehmalt, muna kanalt, kaitset koeralt, nurru kassilt, liha sealt ja nõnda edasi.

Sõdurpoiss tahab vanamemme kaasa saada ja tapab tolle lehma ära, sest radiatsioon. Memm teatab, kuidas kõik on neid sundinud külast välja. Sundisid Esimese ilmasõja ajal, siis Teise ajal, sundisid venelased, siis sakslased ja nüüd mingi nähtamatu vaenlane sunnib jälle? Ei, ta on 82-aastane, ta ei jaksa, ta ei lase ennast sundida. Tapeti tema vennad Teises sõjas, teda ei tapetud. Tema jäi. Tema jääb. Sõdurpoiss ei tea midagi nondest hirmudest, sellest suure tõenäosusega 1904. aastal sündinud naise elust midagi. Ta ei tea, et see kuradi linn, kuhu naine suunatakse, on samasugune jõhkrus, nagu mõni Lasnamäe, kahekümnekorruselised majad, kus peab oskama vett lasta. Mu papi kirjeldas, kuidas ta alles kuueteistaastasena vesiklosetti Tallinnas kasutama õppis. See vastik keskkonnamuutus, mis võib vanainimest tabada, ei ole talle sugugi mitte meeldiv. Ja ega see tema uuele keskkonnale ka meeldida ei pruugi. Need pisikesed asjad, mis inimesed märkavad ja mis neis tekitavad mitmetahuliselt nõmedaid arusaamu kellestki. Stiilis, ah see maamats või mühkam, sest ta ei kanna toda riietuseset nii nagu teised või ei ole tal õigeid kombeid. Linn lõhub identiteeti, mis vaevaga 84aastasele daamile sisse kasvatatud.

Aga jah, loodus muidugi ei kao, isegi Lasnamäelt mitte. Tänagi tutvusime Lasnamäe kohaliku bostoni terjeri Roosiga ja tema vanaema Leilaga, kes meile vastu jalutasid. Roosi näksas mind oma neljakuulise kutsikavaimustusega kaenla alt ja juustest ja sõrmedest. Ise nii õnnelik ja rõõmus, et läks vist meelestki tal see, et pidi veel elama, pidi veel olema. Leila liputas saba ja tundis end kuidagi rahulikumalt. Tema oli endale juba üheksa aasta jooksul selgeks teinud, et neid huvitavaid inimesi, keda lakkuda ja nuusutada tuleb veel. Elu on selline. Palju tuleb veel. Aga jah loodus ja loomad ei kao, kuigi nad muudavad vormi. Inimene sealjuures tunneb neist ikka veel rõõmu. Olgu see lill või loom või puu. Isegi Lasnamäel.

Kohale sõitsime bussiga number 67. Korraga jooksid bussi kaks poissi, kes miskipärast paaniliselt kartsid politseid. Raadikusse sõitsid nad, koos oma üsna ebameeldiva paanikaga. Meie jaoks oli see põnev. Kõrvaltseisjatena, esialgu vähemalt, tundus, et nad mängivad toda naljakat eelpuberteetide mängu, kus politseid võibki karta. Üks poiss rääkis sellest, et politsei võib nad üles leida, nende isikukoodi kaudu saab teada nende elukoha kohta. Täitsa tõsiselt rääkis. Silmad hirmu täis. Miks hirmu? Mida tal karta oli? On? Issand - ta on minust kolm korda noorem! Hiljem lähme ilmselt trammiangaariks mõeldud betoonhoonesse pilte tegema. Mina ja Henryk. Vend saadab artikli Raadiku sotsiaalmajade poistest, kes tapsid 2017 trammiangaaris kodutu 52-aastase mehe. Seest tõmbab vastikuks. Imelik hakkab.

Esialgne põnev fotosessioon muutub hirmuäratavaks. Minul on endiselt, see on veidi imelik tunne, aga ausalt mul on arvamine, et Henrykuga koos ei ähvarda mind isegi tuumapommi plahvatus, ma ei karda. Henryk tahab pärast artikli sisu teada saamist kohe lahkuda angaarist. Mina ei saa sinna midagi parata. Tahan sellega nüüd täpsemalt tutvuda. Eelmine kord, ehk 2012. aastal, ehmatasin ennast täitsa ära, kui angaari astudes liigutas üks minu meelest prügihunnik. Tegelikult tuli hiljem loomulikult välja, et see oli inimene. Seesama viis aastat hiljem tapetud Sergei? Seesama vanamees, kellelt võtsid elu jõhkrad sotsiaalmajade kasvandikud, kes varem või hiljem võivad end leida siitsamast angaarist, sest kõigile inimestele ei jätku kodu ega armastust? Natuke hirmus, eks ole. Ahjaa... Henryku sain ma loomulikult Lasnamäe kõige tagumisse nurka kutsutud, sest tema lemmikrežissöör leidis siit võttepaiga, leidis Laagna tee.

Aga jah. Natuke hiljem leiame end angaarist Kärberi keskuse lähedal asuvast põnevast hispterlikust vene kohvik-restoranist Garage, kuhu kutsuks inimesi ainuüksi kujunduse pärast. Võib-olla käivad siin inimesed oma autonumbrimärkidest vabanemiseks. Võib-olla sellepärast, et pasta on täitsa okei. Võib-olla sellepärast, et Raasiku õlletehase õlu on hästi mõnna. Igal juhul mina nautisin pastat ja garaažikujundust, millest ma ei saanud üle ega ümbert.

Turistitamine Tallinnas jätkub. Võib-olla jõuan ka mõnedest kihvtidest raamatupoodidest pilte teha. Lisaks ühele ägedale söögikohale ja mõrvaangaarile.

Udust nähtavale tõusnud must prints või Marie Heiberg

Kell saab alati liiga palju.

Inimesi on alati liiga palju. 

Emotsioone on alati liiga palju. 

Minu jaoks. 

Ja ometi on midagi muutumatult paigal.

Midagi, mis tõmbab mu endasse, kui orkaan.
Või siis viskab endast välja.

Täna käisin üle pika aja täitsa traditsioonilises teatris. Poolkogemata sain Linnateatri piletid etendusele "Vihmausside elust" ja tundsin, et ohoh! Ja ohoh on tõesti Hele Kõrvet range, võimsa, tugeva naisena laval näha. Umbes sellisena, kes tahaks isegi olla. Hannet mängimas.Või siis Sander Roosimäge? Mäletan toda 2011. aastat, kui Kaur mulle põhjalikult selgitas laiade riiete naeruväärsust, õigemini seda, kuidas inimene mõjub neis naeruväärselt. Teate küll lohisevad püksisääred, liigpikad varrukad.  Ja kui võimsalt see Sander Roosimäe esituses välja nägi. Peenikesele kerele oli selga aetud kardinad, või noh liiga suur ülikond. Midagi nii puhtalt mittestiilset, et lausa naljakas on. Midagi meenutab mulle kogu Hans Christian Anderssoni mänginud Sander Roosimäe esituses Pierre Richardi tolle igiarmastatud rollis "Pikk blond mees, must king jalas". Ma ei tea, kas see oli nõnda plaanitud. Minu lapsepõlve lemmikhetked, kus ma hirnusin ennast herneks kõikide äparduste ja naljakuste keskel, mis monsieur Richard mulle pakkus. Muidugi polnud Roosimäe tegelikult naljakas. Ta oli natuke nagu mina. Või ta tundus natuke nagu mina. Üdini - läbinisti - päris. Naiivne. Rumal. Armas. Veider. Natuke nagu Sheldon Cooper, aga mingi laitmatu sooviga inimestele enda ümber meeldida.

Lugu on hea. See lugu, kus võetakse tükk haaval lahti inimeseks olemise mitmetahulisust. Umbes nagu Iris Murdochi "Must prints".Aga see on keerulisem. Umbes nii nagu Hannegi on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Umbes nii nagu Johangi (issand, Henryk Johan!) on keerulisem kui paistab. Võib-olla just Andersson on kõige lihtsakoelisem neist kolmest. Lahti on Per Olov Enquist siiski kirjutanud Hanne loo. Esialgne pilk kaunile, minu meelst võib isegi öelda, et täiuslikule naisele, muutub tema juttu kuulates teistsuguseks. Midagi selles meenutab mulle Bradley Pearsoni karakteri avamist Iris Murdochi romaanis "Must prints". See maskide taha ronimine, mis muutub minu jaoks iga kord aina põnevamaks, sest alati kohtume inimestega otsekui poolel teel. Nad mängivad meie ees mingit rolli, mille varju jäävad teised omadused. Ma usun, et lapsed avastavad tihti oma vanemate teistsuguseid omadusi aastaid hiljem, sest nad on kinni nonde hoolekandja rollis.

Mäletan ikka neid kummalisi kohtumisi näiteks Poogna autoritega, kes võisid vabalt päriselus olla hoopistükkis arstid, füsioterapeudid, korstnapühkijad, elektrikud ja mida kõike veel. Ja vastupidi. Need sulnid tütarlapsed või noormehed, kes kirjandusteaduses või eesti fillis koos minuga õppisid, mis kõik neist saanud on, kes kõik neist saanud on. Asjalikkus ja julgus ja teotahe, mis võib-olla ei avaldunud kohe ülikoolis või tavalises koolis, avaldus kuskil mujal ja võib-olla palju võimsamalt, kui mina või õppejõud oodanud oleks. Inimene ei tea kunagi, kes ta sees on, kuni ta pole ennast proovile pannud. Ega Hanne ka ei teadnud enne, kui ta seda kõike läbi poleks teinud. Või Bradley.

Kõige kummalisemad on need inimesed, kes usuvad, et nad ei saagi midagi muud olla. Et nad on valmis. No näiteks Roosimäe kehastatud Hans Christian Andersson või hoopistükkis Johan Ludwig Heiberg (veel üks imelik eesti filli tunne tekkis, iga kord kui Andersson lähenes proua Heibergile, kutsudes toda sedasi, kangastus mulle Marie Heiberg, kes võis küll soengult meenutada Hannet, proua Heibergi, aga iseloomult oli ta temast väga kauge)  tundusid enda rollid sisse kasvatanud, endaks jäänud. Aga mida tähendab endaks jääma? Stiilseks saama? Stiilne olema? Mittestiilne olema? Maitset omama? Mittemaitset? Ei teagi. Keeruline värk. 

Iris Murdoch lahendab umbes samasugust olukorda Bradley Pearsoni ja Arnold Baffini vastanduses. Üks kirjutaks vähe ja kirjutaks ainult endale, teine kirjutaks palju ja kõigile. Johan Ludwig Heibergi ja Hans Christian Anderssoni vahe ongi selles. Ühte nimetatakse maitsekaks ja stiilseks, teist robustseks ja tõeliseks. Aga tegelikult oleneb kõik kontekstist, ilmaolust, millest iganes veel. Kumb see nüüd see maitsekam või tõelisem on. Ei tea ju. Miskipärast meenutavad nii etendus "Vihmausside elust" kui ka raamat "Must prints" mulle udu. Kui sa just parasjagu Tartust Tallinnasse ei sõida teadmisega, et homme hommikul peab kell 7.30 praami peale sõitma, siis on ikka jubekihvt ja ilus udu vaadata - sest udu peidab ja toob esile ilu, mis muidu on kuidagi nähtamatu. See juhtub ka inimestega suheldes. Mingid omadused veerevad kohe silme alla, aga nood teised jäävad nägemata, sest lihtsalt ei tule selle peale, et neid teisi ka vaadata. 

Viimane kuu aega on mulle vist õpetanud ühte asja. Mis oleks võinud juba ammu selgeks saada, aga jõudis vist kohale alles nüüd ja võib-olla jõuab see kogemuslik tunnetus minuni veelgi mõnedes olukordades. Mida raskem või ebamugavam või närvilisem on tegevus, millega püütakse jõuda millenigi olgu see kooselu, töökoht, õpingud, seda suurem on õnnestumistunne, kui lõpuks jõutaksegi eesmärgini. See on veider rahu, mis saabub. Aga noh muidugi, ja see on kõige jubedam selle õnnestumise juures on see, et järgmine kord tahaks veelgi suuremat toonust, veelgi võimsamaid emotsioone.