Minna lasta, et olla lasta

- - - 

Minna lasta

hirmudest, et 

tuleb, ei tule.

Päike teeb ikka

tule meie sees

või me naha peal.

Olgu see vähk

või päiksepiste.

Olgu see elu

või surm.

Mõlemad

libistavad lahti

igavese

ringkäigu.

Minna lasta,

et olla lasta,

tuleb mõnikord.

- - - 

Kramplikult sõrmedesse

surutud

sõnade kivid.

Müüri pole

veel jõudnud

ehitada

nagu vanasti. 

Nüüd ehitan

nahka,

et oleks midagi,

mis sisemust

kaitseks. 

- - - 

Tormide vahelisel ajal,

kui lained

on ainult 

vaikimisi

randa saadetud.

Ma seisan 

omaenda kujutlusvõime

najal

ja see võib viia

põrgusse või

paradiisi.

Hingan sisse 

pesupulbri kaja

mustast pusast

sinu seljas.

Silmad on jälle,

erutusest ja ilust, 

vett ja vilet täis.

Nii ilusat tantsu... 

Nii ilusat laulu...

Nii ilusat näitust...

Nii ilusat elu...

Poleks osanud

oodata

tormide vahelisel 

ajal.

Luuletusi

*  *  *

Ma kutsun Su ema

emaks

Ma kutsun Su isa

isaks

ja nendel on hirm

et kuhu nende poeg

läks

ja minul on hirm

et kuhu nende poeg

läks

aga lõpuks 

oleme ikka 

kahekesti 

võõraste kassidega 

põhjalikus dialoogis

mitteagressiivselt

aga pealetükkivalt

nonde omapäi 

kõndimist

koos segamas

et kuhu see 

kõuts või kiisu 

niimoodi läheb

nii nagu poeg või tütar

ükskõik mis emal või isal

on hirm

et kuhu ta laps

jõuab. 

* * *

me sobitume sinusse

ajale ette jäänd

koha likkus

mees võtab mu käest 

ja naeratab nagu 

surmavalt mürgine putk

olen heitnud

tema pärast

väikestes surmades

hinge ja elu

aga alati 

kasvan uuesti

tagasi naiseks

alati siin ja seal

alati õnnelikud ja õnnetud

alati koos

mitte kunagi

poleks uskunud

et nõnda lihtne

see ongi.

Variolenditega toimetamine

Kuidas määratles see ilus naine oma elu? Või surma? Või ilu? See on müstiline, kui palju paneb mõtlema mõni karakter või õigemini karakteri puudumine. Inimene, kes peaks nagu eluliselt tegelema surnutega, sest keegi võiks ju nendega tegelda. Mina ka, mida teha unest välja kargavate olenditega, keda keegi peale minu ei näe. Ilmselt teatab psühhiaater, et tegu on ju minu väljamõeldud tegelastega, minu kummituseusku sõbrad, et võib-olla on see varimaailm. Põnev on see igal juhul - reeglid, mis ei kehti selles maailmas, kus mina ringi siiberdan, kehtivad mujal. Minu meelest - see on minu loogika, eksole, - tasuks minul, kui need teiseilmategelased muga ühendust võtavad, neisse süüvida, sest mitte kunagi ei või teada, miks mina neid näen või kuidas ma neid näen või millest see tuleb.

Muidugi on mul meeles, kuidas ma tundsin vanaema lähedust tol saatuslikul 2002. aastal, aga ka hiljem - ma arvan, et mul võttis aega umbes seitse aastat harjumisega, et vanaema ei ole elus, et mul ei ole kodu, kus ta mind ootaks, et ta ei tee mulle kunagi napoleoni kooki sünnipäevaks. Ja mõnikord käib ta mul siiani unenägudes külas. Tuhnib, seletab, õiendab, koristab - jah teeb kodu soojaks, teeb süüa. Ja milline veider pettumus mind hommikuti endasse haarab, kui ma mõistan, et teda ei ole. Viimasel ajal on aga mu unenägudes ringi siiberdama hakanud tegelased, kellele meeldib minu praegune korter hirmsasti. Nad kõnnivad ringi, haistavad õhku, mõnikord tantsivad, mõnikord lihtsalt tulevad ja vaatavad mind koos mu elukaaslasega voodiveerel. Mõnikord ehmatan ma ennast niimoodi üles, et ma ei saa tükk aega magada, mõnikord äratan elukaaslase ja küsin, et kas seal seisab keegi, hetke pärast selgub, et ei ei, aga vahepeal nagu seisnuks.

Olen enda jaoks avastanud sellise toreda asja nagu "Müstilised lood", mida kanal 11 näitab, ja seal oli ka keegi, kes nägi igasugu tegelasi. Aga tal puudus tegelaste tarvis raudne närv. Ega mul ka just palju seda närvi asja ole. Olen pigemini väikestviisi paanikanaine, kui asi puudutab minu tegelasi, samas, mida rohkem ma nende peale mõtlen, seda rohkem tekib küsimusi. Ma ei tea, mis juhtuks siis, kui üks mu tegelastest, vanaproua näiteks, minust kinni haaraks ja voodist välja tiriks ja mu kallima kõrvale heidaks justkui kirstu ja kaoks selliselt ka varimaailmast. Ma ei tea. Miski osa minust tahaks vanaproualt kindlasti küsida, et mismõttes sa selles voodis sured, kus ma peaaegu, et äsja armastust jagasin oma kõigekallimaga. Võib-olla küsiks ka härralt enda kõrval, et kust ta endale sellise toreda kaaslase saanud on.

Põhimõtteliselt peaks saama ju dialoogi astuda kõigega, mis meiega dialoogi astub. Olgu see füüsiline olend või miski, mis on hoomatav kuidagi teistmoodi. Peaks. Aga ma ei ole kindel, et see alati võimalik on. Isa ütleb, et kui uudishimu tekib, siis võiks ju pisut tegelda, sellesse süüvida, sellega sina peale saada. Ja kõige hullem on, et enamus asju, mis me teeme ja mille ekspertideks me saame, on tavaliselt väga aeglased meieni põhjalikult jõudma. Minu meelest on mul endal raske mõista iseennast mingis situatsioonis ja veel raskem mind ümbritsevat vahel ka ümbritsevaid inimesi, asju. Olles nüüd jällegi töökohta vahetanud, on mul jälle miljon küsimust, kuidas teha seda, mida ma tahan teha väga hästi, mitte keskpäraselt, ega kuidagi. Teha tuleb seni kuni asjad on lõplikult selged, nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt.

Kuidas aga toime tulla olukordadega, mis tekivad justkui väljaspool mind ja minu maailma? Kuidas saada variolenditega sina-peale, nii et nad mind ei ehmataks? Ja nad ehmatavad, nii nagu ehmatab ootamatult sülle sadanud välimüük või jabur klient või teada saamine, et mingit raamatut ei tohi rohkem alla hinnata, kui oli plaanis. Jah, teil on õigus, nendega tuleb tegelda, oma hirmudest tuleb üle olla, sest muidu võtavad nad võimust ega lase eksisteerida muudel tasanditel. Aga kuidas nendega tegelda? Kas tõesti aitavad mõned kivid? Või aitab mõni loits? Sest paraku mõned asjad lihtsalt on. Neid tulebki võtta nii nagu nad on. Aga kõige selle juures rahulikult. Teadlikult.

Kuidas aga võtta üldiselt ratsionaalsel inimesel mingeid unenäost reaalsusse kargavaid tegelasi teadlikult? See on väga põnev küsimus. Ma üldiselt väga loodan, et mu aju püsib selge viimse hetkeni, ja ma oma kallitele kaasteelistele ja kaaslastele ei tekita raskusi sellega, et mõmisedes ja neist kõrvale vaadates räägin variolendiga teispoolsusest, kui nad minuga samas toas viibivad. Lihtsalt hirmus oleks. Aga jah, kuidas nendega toime tulla? Eriti nendega, kes tõesti hirmutavad.

Koha ja aja loo lumm

Mõnikord oled nagu mingi koha lummuses. Tahad sellesse minna. See on sinu koht. Sinu ruum. Kui olin noorem, jumaldasin oma sünnilinna Võru. Mul oli tunne - ja seda tunnet on lihtne leida, kui seista Tamula kaldal, mida ümbritsebki ühelt poolt Võru linn, teisalt Roosisaar, siis aga raudtee, siis aga Võlsi. Mul oli tunne, et haaran Võrust kinni kahe käega, sealt Võlsi tee poolt, ja surun enda rinnale. Kõikide nende tornikeste, tänavate, kasside, koerte, kalade, krabide ja loomulikult Kreutzwaldi kujuga. Koht lummas, surus oma peenikestesse tänavatesse, pani inimesi enda ümber teisiti kaema. Nüüd on mul umbes sama tunne Tallinnaga. Kõik linnaosad on siin pisut omaenda isikliku lõhna ja häälega. Nad libisevad teadvusse erinevate tunnetustega. Lasnamäe paekaldad, Pirita-Kose kodused majakesed, Kopli kummaline valgekaartlaste karantiinihõng, seal nad surid oma tüüfusse, Hundipeas hoiti kinni hunte, seal nad unistasid suurtest ja uhketest laevadest, mõni sai valmis, Noblessneri valukoda, Noble, kes oli selle Nobeli auhinna looja, onupoeg. Me libiseme läbi linna, läbi Lilleküla, üle Tõnismäe, sisse Hirvepargist, Musumäele, Kadriorgu, Tammsaare parki. Ja nõnda me läeme ja läeme ja läeme. Ja nõnda me näeme ja näeme ja näeme.

Muutunud

"Muutunud on kõik."

Ta seisis vaikselt keset tuba. Pikad tumepruunid juuksed kuklasse kuhjatud, üks käsi kuklas, teisel sõrmed klahvidel, ja kuulas. Keegi polnud veel täpselt selgusele jõudnud, mida ta kuulas, aga ta tegi seda pingsalt. Ehk oli see kass, kes hiilis väljaspool tuba, aias ringi, seal äraõitsenud tulpide ja lagunevate punumata nartsissilehtede vahel, või kuulas ta hoopis naabrimehe last, kes nohises mustas vankris magada, või teise naabrimehe last, kes nuttis täiest jõust, sest ta tahtis veel õues mängida, aga kell oli liiga palju.

"Kõik on muutunud."

Ta suutis vahet teha iseenda kuklal ja oma sõbra kuklal - ja see oli suur asi. Ta ei oodanud, et sõber oleks samasugune või see laps seal vankris või see vana mees, kes jooksis talle ähkides talveööl järgi sellessesamasse majja, kus oli kasvanud üles üks hea naine. Ja tema kasvas ka siin üles koos sõbraga, kellel oli teist värvi kukal ja teist värvi iseloom, kui temal, aga kuhjas juuksed kuklas nagu temalgi. Talle meenus klassivend - sirge selja ja väga avalate ja meeldivate näojoontega ja iseloomuga, mis teda jahmatas. Ta vist meeldis sellele klassivennale, hoolimata oma hiigelprillidest, hoolimata sellest, et ta oli ainuke tüdruk klassis, kellel olid mustad juuksed, talviti eriti mustad. Talle meenus, kuidas talle ei meeldinud see poiss, ja meeldis ka. Niimoodi oligi olnud alati - enne teda, pärast teda. Kõikide poistega, kes ei meeldinud, ja meeldisid ka. Sõbraga oli teistmoodi, sõber ehmatas, sest ta tuli ligi, nagu luurates ja oodates ja vaadates, ettevaatlikult, seirates, et kas ikka tohib ja kas tal ikka on kasulik tulla. Sellepärast sõber jäigi.

"Kõik on muutunud."

Kui ta läks jalutama, nägi ta oravaid. Kui ta peatus keset tänavat, nägi ta pitsilisi sajanditaguste aknameistrite aknaid või stalinistlikke mustjashalle dekoratiivseid vaagnaid akende all. Tuli ainult silmad lahti teha ja oodata, et tuleb ilus päev. Ja tavaliselt tuligi. Ta nägi varblasepoegi, kajakatibusid, kes keksisid grafitiseina ääres, nagu oleks maailm nendele valla, nagu oleks uhkete autodega parkla nende pesa, nagu oleks hiigeltigu, kes oli maalitud korstnale, nende ema. Ta nägi seoseid. Ta seostus. Ta kuulus kuhugi ja see tekitas temas imeliku rahulolutunde. Ta oli kohal.

"Muutunud on kõik."

Kus on pärisajakirjandus, kes päriselt hoolib?

Üle pika aja kinos päris enda valitud filmi vaatamas. Andrzej Wajda "Järelkujutist" - ma pole vist tükk aega nii põhjalikult nutnud, kui selle filmi ajal. Ah, mis seal ikka nutta, naerust ja naerukõverast saab kõiksusi välja mõelda, aga mingist hirmsast üksindusest välja kasvavast nutust on seda väga raske välja võtta. Kõiksuste asemele tekib hirmutunne. 1984 võib olla kahesugune - see Nõukogude Liidu sarnane äbarik või hoopistükkis suurkapitalistide suunatud äbarik. Mõlemal juhul tunned ebamugavat vastikust inimeste suhtes, kes ei oska olla tähelepanelikud, hoolivad, nägevad. "Järelkujutises" kohtume tihti just selliste inimestega, aga eks me kohtu nendega tänapäeval ka, kui nad mõnitavad olgu siis klienditeenindajaid, loomakaitsjaid, feministe, remmelgakaitsjaid - samal ajal kaitstes oma positsioone, oma õigust, oma võimu, oma väge, oma ehmatavat rumalust, oma veel jubedamat üksildust. Siis tekibki tahtmine lihtsalt nutta seni, kuni põrandasse tekivad järved ja jõed.

Miks viiakse inimesed selleni, et nad peavad sõna otseses mõttes telkima puu all? Miks keegi neile ei räägi sellest, mis toimub? Kus on kommunikatsioonijuhid? Ajakirjanikud? Ausalt öeldes vihastan ennast viimasel ajal juba lihtsalt sellepärast seaks, et kõik problemaatilised lood sünnivad mingi inimese arvamusavaldusest, mida tuleb pikalt laialt lugeda. Siis kui tahad teistsugust arvamust või kommentaari lugeda - peab ootama järgmise päeva lehte. Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis. Ja kuna minul puudub kogu informatsioon, ehk lugedes Haabersti linnaosa vanema pikka jutlust palju neil toda ristmikku tarvis läheb (ta on lipsustatult pildile pandud, et ta sõnal ikka väärust oleks), siis tekib mul lihtsalt tunne, et keegi valetab, sest tal on lihtsam valetada, kui tegelda probleemiga. Me ei tea ju, kes need inimesed seal remmelga all on, meil on mingi Merlis Nõgene, kes sõimab remmelga all istujaid maksuvõlgades ullikesteks,mis muide ei ole üldse relevantne puukaitsmisega, vaid näitab tema enda kitsarinnalisust ja rumalust. Mõnikord saadaks lihtsalt kõik need inimesed, kes teisi kuidagiviisi sõimavad klienditeenindajateks Rimisse, proovigu oma meelsust ja arvamust välja näidata olukorras, kus tuleb toime tulla kõige iseäralikumate klientidega, kes võivad haiseda, olla hoopis teised, homod näiteks, kanda mingeid imelikke riideid. Kui aga igale inimesele öelda, mis sa tast ta välimuse põhjal arvad, siis arva ära kaua sa oma äri pead.

Kus on see artikkel, mis annaks meile kätte erinevad vaatepunktid kokkusurutud kujul, kus me hakkama lõpuks mõistma, mis tegelikult toimub? Kus? Minul ausalt öeldes pole 8tunnise viiepäevase töönädala kõrvalt võimalik sõita kõikidele volikogu istungitele ja küsida õigeid küsimusi õigel ajal. Kus on see inimene, kes sellega saab hakkama? Muidu hakkame varem või hiljem elama Andrzej Waijda kangelane filmist "Järelkujutis". Kus on objektiivne kodanikust hooliv meedia? Ma ei näe seda.

Kuidas sa julged olla kirjanik või luuletaja, kirjanik ja luuletaja?

Ma olen alati armastanud kirjandusüritusi. Neis on omamoodi pühalikkust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Need, kes päriselt kirjutada tahavad, nad on nagu hõljuvad, võimatud olendid, kellest ei saa üle ega ümbert. Nad nagu seisaks iseendast väljas. Või nii hirmsasti enda sees, et ainult nende varikeha on näha. Triin Soomets kuulub nendesse võimatute olendite ridadesse, kes nagu seisaks oma kehast väljas.

Ma ei ole tükk aega ka saanud postitada tekste kirjandusõhtutest.

Seekord see juhtus Püändis, mis minu jaoks on märksa meeldivama atmosfääriga, kui kõrge laega Kirjanike maja saal. No on. Pole keskit öelda. Võib-olla on midagi minu kõrgete lagede ihalusest jäänud lapsepõlve. Minu isiklik kirik kah, sinna kaugele kaugele Võrumaile, ortodokssust taga ajama või selle eest seisma.

Kaasa sibas Sädeme daamidele uutest ja headest filmidest rääkima, mina kribasin väheke seda kummalist ja pisut pingsat juttu üles, mis Mathura ja Triin Soomets, kahasse Doris Kareva, Eeva Pargi ja veel mõne inimesega rääkisid. Ikka Soometsa selleaastasest kirjandussaagist "Targa ja rumala jutud", Allikäärse kirjastuse väljaantud.

Jutt on pikem - seepärast on see liikumine.
Luuletus on paigalseis - seepärast on see pilt.

Vähemasti Triin Soomets arvab oma tekstides sellist loogikat väljakasvavat. Ei tea. Mõlema puhul toimub ühel hetkel nagu kasvamine või kasvatus või muutus või muudatus. Midagi nagu lõikaks lahti meeled ja keeled ja veidra vähe mõtlemapaneva vaikuse meie seest. Jutt on liikumine, luuletus on paigalseis.

Oma tekstides lahendab ta endale olulisi küsimusi, lootes, nagu meiegi paljud loodame, et nõnda ehk laheneb kellegi teise küsimus ka. Aga mingi konkreetse lugeja peale - ta ei mõtle. Kirjandus pole kaup, arvab ta. Või siiski on? Inimene otsib rohtu oma kurbusele? Inimene otsib rohtu oma rõõmule? Inimene otsib rohtu oma elule teiste eludes ringi sumbates, teiste lugudes ringi tantsides.

Ja ometi - pärast kõiki neid otsinguid - jääb üksi. Oma intelligentsi või selle puudumisega, oma enesekindluse või selle puudumisega. Mäletan seda veidrat hirmutunnet kirjutamise ees, kui lõpetasin Tallinna ülikooli magistratuuri. Ma ei ole kunagi rohkem vihanud kirjutamist kui tol hetkel arvuti taga sitsides ja lootes, et ma lahendan oma nägemise päriseks ära. Tegelikult ei lahendanud ma palju, aga see vajadus mõista oma sisemisi tundeid seoses teatud tekstidega ja seda kõike kirjalikult väljendada nii et see kellelegi korda läheks, tundes teravalt oma oskuste vähesust, teadmiste puudumist, ajas mind omamoodi hulluks. Siiamaani ajab. Imelik on, et on inimesi, kes julgevad raamatuid avaldada, kes tahavad et neid ligi 200 000 inimest loeks, 2000 enam-vähem mõistaks, kolm neist päriselt aru saaks.

Imelik on, et on olemas kirjanikud, kes ei karda, kes lihtsalt peavad looma, ilma ei saa ja nii ongi. Minus tekitab loovus - selline, kus tuleb kokku panna maailm, kas oma sõnadega või oma kätega, paanikahoo. Ses mõttes, ma tean, et ma olen suuteline välja mõtlema ja looma maailmu, mis kõnetavad mitte ainult mind, vaid teisi ka, aga mul tekib kramp. Ma hakkan mõtlema kahtepidi. Kuidas see asi, mis ma teen, püsib ja otseselt kasulik on? Ja siis tekib mul hirm, et see ei ole kasulik,et see on ainult minule vajalik. Klienditeenindaja, müügijuhi, projektijuhi või kellena iganes ananb olla - nii et tegelikult kohe näed, et jah, julgen öelda, julgen torkida, julgen uskuda, et olen oma alal spets.

Julgen. Julgen. Isegi, kui ma mõnikord ei ole. Ikka olen. See on kuidagi objektiivsemalt tajutav, kui kirjutamine, mis on ainult minu oma.