„Elasime Kehras neljakesti, ema, isa ja mu
kuuekuuselt lastehalvatusse jäänud vend, isa ehitatud majas. Enne seda olime
kolmekesti Kehra tehase lähedal asuvas barakis. Isa otsustas pärast seda, kui
oli magades veekausi ümber ajanud, et tuleb maja ehitada ise oma perele.
Pooleteise aastaga sai ta selle valmis. Ema kogus kopika haaval tikutopsi raha.
Vene ajal toimusid tehasetööliste suured „prazdnikud“ kolm päeva järjest, kus
joodi kõik palk maha ja pärast tuldi ema käest raha laenuks küsima,“ meenutab
Urmas Laanem oma lapsepõlveaastaid.
„Isa pani meid kõike tegema – lubas igale
poole ligi. Ema oli küll väga hirmunud, kui me isaga katust koos tegime ja
karjus oma kileda häälega, aga isa ei pannud tähelegi. Minu peale sai äkilise
loomuga isa väga vihaseks, kui midagi jälle tuksi keerasin, aga siis võtsin
tööriistad välja ja tegin uuesti. Ema oli see, kes õpetas mulle kella ja
kalendrit. Kokkulepitud ajaks pidin kindlasti kodus tagasi olema ja aega juurde
küsima, muidu sai ta väga pahaseks,“ räägib Urmas Laanem oma lapsepõlvest.
Urmas Laanem peab sporti väga heaks
enesesundimise variandiks, eriti saavutussporti: „See on kõige lihtsamini
mõõdetav. Kui ühel päeval jõuad teha x arv kätekõverdusi, siis järgmisel korral
ehk x pluss 1 või veel rohkem kätekõverdust. Sporti iseloomustab kõige paremini
soov midagi saavutada ja selle nimel pingutada. Ainult intelligentsed suudavad
tõesti hästi sporti teha. Vahepeal meil Eestis sport justkui devalveerus, aga
eks see nõuab nutikust, et vastast käsipallis üle kavaldada. Ei ole nutikust,
ei ole tulemust. Ka mängujoonise lugemine eeldab väga teravat mõistust.“
Kõige suuremaks ohuks, aga Eestile peabki
Urmas Laanem majanduskultuuri järjepidevuse puudumist. „Sirget selga peaks
rohkem olema. Vanasti võis talupidaja öelda, et kui pole saaki, siis ta ei oska
talu pidada. Nüüd tuleb ainult projekt kirjutada selleks, et oleks raha, mida
kulutada. See on imelik aeg. Oleme muutunud allhankeriigiks, kus kõige tähtsam
on kokkuhoid. Suurte numbrite mastaabis võib ju kõik hästi olla, aga
süstemaatilisest mõtlemisest on puudus ja seetõttu kannatavad väga paljud
noored. 18aastane kutt oleks kindlasti oma vana isa käest saanud nõu, kui ta
mingit laenu võtab, et see tuleb tagasi maksta ja äkki poleks ta siis võtnud
ka. Kõige selle juures tahan öelda, et ehitage maju talgukorras, nii nagu
vanasti. Sellistesse majadesse ehitatakse vähem sisse rumalusi, nagu nendesse
põllupealsetesse, mis nüüd seisavad tühjalt. Ühise ehitamise käigus säilib
koostegemise rõõm ja kogemus. Sotsiaalne moment on ära kadunud sellel moel, et
raha viiakse pankurile.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar