üha rohkem tuleb rabada ilmselgelt imelike asjade nimel
mis nagu ei kuulu minu ampluaasse
aga samas, mida rohkem ma nina kuhugi topin
seda rohkem kuuluvad
inimeste lood, mis justkui pole minu lood
mille läbimõtlemine kestab kauem kui oleks oodanud
ikka tahaks midagi
aga tavaliselt saab selle millegi asemel
midagi muud
imelik kuidas ma aeglaselt endast võõrandun
oma eelmistest tunnetest
ja nüüd asudes jälle täiesti teises vinklis
alustan uuesti
iseendast, oma viibimisest seal
kus inimesed ei saa aru
ja ma ise ka mitte
mida ma teen
teen ju paljusid asju
teen, sest peab tegema
aga jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar