04 märts 2013

Piinlikkus, natuke ka enda pärast

head hommikud, siis kui pea on pulki täis.


peale oma arvamusartiklite ilmumist olen korraga ehmatusega näinud, kuidas inimesed jagunevad luuletajateks-kirjanikeks, pankuriteks, rikasteks ja vaesteks, ja nii edasi, see on üsna vastik tunne, kui kaks artiklit suudavad minust luua pildi kui äärmiselt lollist endaga mittehakkamasaavast noorest inimesest, noh, see et selliseid inimesi on palju, ei huvita kedagi, see et raha on kõigil vähe, noh, seda tõdevad lõpuks kah kõik, mulle isiklikult meeldis kogu arvamist voos kõige rohkem Robert Kiti seisukoht, et eestlased võiks ikka igaüks oma asja ajada, kuigi koos, justnimelt koos

esiteks tuleks vist juba ammu leppida sellega, et me kõik ei saa endale lubada eramaja Viimsis või sellega, et igaüks ei saa sõita puhkuseks Kanaaridele, aga säästa oma palgakesest nii palju, et midagi jääb reisiks suusakuurorti, midagi näguripäevadeks, seda võiks ju ometi olla, eksju? tegelikult ma ei tea, võib-olla me tahamegi liiga palju, kivisildnik on terve hunniku luuletusi kirjutanud selle kohta, kui õudsed on kaubanduskeskused, kindlasti nad jäävad olema, aga lisaks neile võiks veel teisi asju ka olla 

nii nagu jääb olema traditsiooniline perekond, ükskõik, kui palju neid homoseksuaalseid ja muidu inimesi igalt poolt välja kargab. 

ühesõnaga aegajalt on mul kõigi pärast piinlik siin riigis, alates presidendist lõpetades selle poisiga seal kaugel Pariisis, kes kunagi Eestisse elama ei taha tulla, vahepeal on ajakirjanik, kes teavitab mulle, et ta ei saa oma praeguse palgaga lubada endale teatud trenni, noh, mina ei saa ka endale prantsuse keele kursusi lubada, ehkki tahaks, aga eks ma pean need endale ise korraldama, kus ma pääsen, tegelikult pean ma palju olulisemaks seda, et inimesed omavahel suhtleks, et nad saakski kokku ja räägiks, lihtsatel teemadel muusikast, päevast, oma kirglikust tööst, raamatutest, filmidest, sellest, kuidas nad poistega lõket tegid kolmeteistaastaselt, mina muide olen teinud omatänavapoistega Võrus, tähti või siis sinklevaid vonklevaid täheterasid lõime mitmekesti ka välja sealtsamast - kivist, lihtne koosolemise vajadus, koosnägemise vajadus oli

laupäev - oli väga kiire, aga ometi sain kokku ühe võimsa mehega, kes rääkis Luxembourgist, oma naisest Prantsuse Keele Instituudis ja sellest, et talle meeldivad auklikud tänavad, et talle meeldib loodus, et talle meeldib Eesti oma metsikuses, huvitavalt rääkis ja korraga, korraga sai mulle selgeks, et ta ei loe mitte kunagi ühtki artiklit, mis ma kirjutan ajalehte, nii ta ütleski, inimesed on muda täis, seda jõhkrat ajamuda, mingeid veidraid unistusi sellest, kuidas elus võiks kõik teed ühtmoodi Saku valla omad olla, sirged ja aukudeta, metsa peaks kolima, seal nad on

ise

teed ma mõtlen

Rooste alla kirjutasin sellise loo selle tunde peale, mis naabrimees minus tekitasa sain eile naabrimehega juttu puhutud, elab sealsamas minu tänaval, võttis lihtsalt käsile jääraiumise, et inimesed saaks inimlikult autoga 
koju sõita. See oli kummaline jutuajamine, ära minna ja juttu lõpetada ei saanud - korraga ta seisatas seal, vaatas kelmilt silma ja teatas, et ma olen esimene võõras inimene, kellega ta niimoodi räägib, et kõik inimesed muudkui kardavad, kohmavad terejõudu ja lähevad edasi, kogu aeg on paanika ja hirm, et midagi on valesti. Ja kusjuures - mida rohkem ma meediamaastikul asju loen, siis on mul enda pärast häbi. 

Rooste aga oli teind väga võimsa inteka Anu Rauaga, kes väitis, et vabaduse jaoks peab mõistust olema. Peab küll. Nõustun minagi. 

1 kommentaar:

Kairi Look ütles ...

aitäh kohe mitmele mõtlemapanevale artiklile linkimast!