Jalutusnäigud

Minu linn
lehkab Lasnamäe
liiminuusutajate järele
kes tahavad unustada
aga keda ei lasta

Minu linn
unistab igavesti
suurest rahast
aga peab leppima
piskuga
sest kommunaalid
ja Jeesus Kristus
nõuavad oma

Minu linn
koondab endasse
inimesi
kes unustavad
ennast minu poodi
luulet armastama
mis siis et pime
mis siis et justkui
mutiurg
seal on
kõik need imed

Kallis ema

isa laskub ikka
oma unistustesse
nagu kõige kurvem
kuldrüüs rüütel

armastab oma
naist edasi
aga ootab sind
teispoolsusest tagasi

*
heaoluühiskonna
pikselöögid
teevad nägijaks
sellest mida
minul ei ole

ja ausalt
palun mitte
autoga meest

palun ajaga
inimest

kes julgeb hoida
mu laialirebenevat
inimeseks olemist

*
püüda mõista
teiste inimeste
vajadusi
vahel paremini
kui enda omi

see on hea
kaupmehe töö

üks vääritumaid
ja jõhkramaid
alamakstumaid
ja täpisteadlikumaid
ameteid

ja ometi ainuke
mille pärast
võin mina
nälgida
täiesti vabalt

ilma distsipliinita

*
ära tule mulle
vastu hiljaõhtu
pärast tööd
naeratan
püüdlikumalt
ja treenitumalt
kui tavaliselt

olen teenindaja
sa ei näe mind
vaid minu
vaikuseta vadinat

kuidas see oligi:
mu naine on klienditeenindaja
ma ei tea kunagi
millal ta päriselt naeratab
või räägib
olulist

Ära arva et

ära arva
et ainult sina
oled hull
või ei suuda
kirjutamata olla

ära arva
et ainult sina
esindad
mõnele täiust
mõnele surma
mõnele unistust

ära arva
et mina ei tea
mis on peeglisse
vaadata
ja tunda
oma katkiseid
hambaid

ja vaadata
mõnele näkku
ja tunda
et  tema ei näe
minu aeglast
tihedat lagunemist

ära arva et
mina ei tea
mida sa tunned
aga ma olen õppinud
neelama alla
igemete verd
nälga ja
tuhmistuvat nägemistr

Tomi talus

nendel päratutel hommikutel, kui ta ärkas ja tahtis teada, kes ta on, kes ta isa on ja kas ta isa ongi selline, nagu ta teda mäletab mingitest õudsetest teistest hommikutest, kui ema niutsus vaikusest päratutel päevadel mitte nutta, mitte karta, vaid lihtsalt niutsus tolle tuleku üle - isa tuleku, lävest üle astumise üle, mis oli ühtaegu täidetud hirmust ja ahastusest, teadmatusest, mis nüüd nüüd nüüd kohe juhtuma hakkab, kas üldse hakkab

ja nüüd seisis ta selle teise naise kõrval, kes juhuslikult kandis isa perekonna nime, kandis samasuguse rusuva uhkusega, nagu kantakse kõlisevaid või kuldseid ehteid, kantakse omanikutundega, millesse oli surutud kogu maailma haiglus ja tervesus, kõik see, mida nimetatakse normaalseks ja kõik see, mis lõhub, lõimib endasse valu ja valgust ühteaegu

ja korraga just nendel matustel oli tal sellest naisest niisama palju kahju kui rõõmu, ta võttis tolle sõrmed pihku ja pigistas, pigistas, sest niimoodi sai võtta ära suurema osa lahtuvast omanikutundest, sest surmaga võeti temalt see mees, kes tegi temast naise rolli ära. Roll oli jah, pisut saamatu pidi ta nentima, pisut liiga segaduses, aga ta armastas oma meest ja oma kahte poega, armastas isegi seda poissi, kes tuli eikuskilt, et oma isa mitte kunagi enam näha, sest miks muidu tuldi matustele.

segadus, kadumine, olematus

see, kuidas naerdi või naerdakse siiani tema ema üle või tema surnud poolvenna tüdruksõbra üle, naerdakse tahumatu tuimusega, mille teravik on surutud otse sisemusse, keha kõige valusamatesse pooride kaudu sinna, kus peaks toimima mõte

Hetk loeb rohkem kui

See tunne tõmbub
nagu loor mu ümber
ma olen jälle
ülerääkinud
sinust ja kõigest
mis mind hirmutab

tead
ooteärevil on see jõhker, ebaaus inimeseks olek, alati tahame me midagi muud, alati ootame kedagi muud, alati, see on nagu seadus ja seest tõmbab alati segaseks, alati, öeldakse mu silmadel on kae, ja on ka, ainult mitte vanainimese kae, vaid nooreinimese kae, mis tuletab meelde, et peaks lahti lõhkuma ämblikuvõrgud enda seest, et peaks lahti lõhkuma ämbliku enda seest, meil ei ole siin pilvelõhkujaid, muidu lendaks ma nagu mõni koomiksikangelane mööda maad ja ilma, lendaks peatumata, lendaks heitudes, lendaks, sest keegi peab ju lendama, lendaks, sest kuskil on minu koht ka siin maailmas, praegu on ainult töö, töö, töö, töö, kus mu sõbrad on, kus mu head sõbrad on, kui ma olen juba kolmandamat päeva sind taga otsimas, sind taga hoidmas, sinust mõtlemas, hirmud keerduvad kõhus nagu midagi tabamatut, midagi kohutavat, midagi eksalteeritut, midagi õudset kokku, hirmud, hirmud hirmud, hirmud, a nendega pole nagunii midagi teha, need kasvavad tuterdavateks sõnadeks mu suus, neid on korraga liiga palju, ma sülitan, seletan, vadistan nad välja ja siis korraga

korraga on kõik vait
ja siis korraga selle vaikuse sees on midagi muutunud, ma tean, et sa kardad midagi, sa kardad lehtede krabisemist jalge all, sa kardad mind suudelda, sa kardad minu kallistusi, nagu minagi, sa kardad, sest ma ei saa veel täpselt aru, ainult et mitte tema pärast, mitte kõikide nende ilusate, inetute, tarkade, rumalate, lähedaste, kaugete naiste ja meeste pärast, vaid millegi muu pärast, millest nagunii pääsu pole meil kummalgi, mis on niisama tavaline tulema, kui minema, aga ma kardan, et see jääb, see jääb, see ongi see stiil, millest sa rääkida armastad, õigemini kirjutada, õigemini mina räägin, sina kirjutad

see tunne tõmbub
nagu loor mu ümber
ja ma ei tea
kust sealt välja astuda
nagu udu
nagu minu enda halb
silmanägemine
ma lihtsalt tean
et ma olen selle sees
ja see defineerib
mind

vähemasti hetkeks
teadküll seda va Alliksaart
vahel loeb hetk rohkem
kui 20 aastat ootamist

Näedsis leidsin lullad

vahel tahaks
kaitseingel olla
nõid ja pärisosa
sinust
minu sõber

vahel tahaks naerda
igavesti naerma sind
nagu Buddhapuu
mis katab
mitu põllumaad

ja hoiab
päiksekõrvetusest
palvetavat
jumalust
su sees

Oli ta hea leht? No tegelikult oli kah.

Jahp.

Tundub, et kõik see kära võinuks ka täiesti ära jääda, sest inimesed suudavad oma diletantlikkuses ise endale vee peale tõmmata. Ja ega meil eriti osavaid kirjandus-, muusika ja nii edasi toimetajaid olegi. A kultuuriminister võiks seeasemel, et ise siin mingeid muudatusi teha - tegelda otseselt väljaütlemistega, et teate poisid, raha ei olegi. Ja kui ei ole, siis ei ole, aga iganädalane muusika ehk kontserdiarvustus, iganädalane teatriarvustus (ja mitte videomänguarvustus), iganädalane filmiarvustus, kunstinäitusearvustus peavad ilmuma. Muidu pole kogu sellel tegemisel mõtet.

Aga jah.

Nii ta on.

Pöffi telgitagune ja Sirp

Pöffi piletimüüjaks olemisel on mitu suurt plussi, mida tahaks kohe tavatöösse sisse viia. Aga noh, teate küll, kuidas tavatöödega on. 12 kuud järjest tasuta lõunaid jagada, nagu näha, ei suuda ükski firma. Lõpuks või alguseks oleme rahatud. Igal juhul on see selline pluss, mida ma tõsiselt tähtsaks pean. Novembrist pool on vähemasti hästi söögiga varustatud.

Mis puudutab kaubanduskeskuse töötajaid, siis mina oleks hirmus õnnelik, kui oleks ka kohalik lasteaed, kuhu oma maimukesed jätta. Võib ka 12 tunniks või niisama kauaks kui töötajal töötunde on. Lõunaks saaks oma maimukest vaatama tõtata ja samal ajal äkki isegi temaga koos süüa. Pere ja tööaeg saaks kerge sõlmituse. Aga miks ka mitte. Miks ka mitte.

*
Miks mulle Sirbi kirjanduse nurgake meeldib? Kirjutati üle pika aja Toomas Raudamist. Doris Kareva ajal kirjutati väga palju Verbi kirjastuses ilmunust. Seekord räägiti isegi Aado Lintropist. Tähendab on kellest ja mismoodi rääkida. Ja see on hea. Palju parem, kui me arvata oskame.

***

Kui sa tahad kirjutada
aga pead töötama
siis


aeglaselt
läheb miski
teistsuguseks
ja ööd
muutuvad pikemaks
ja valgemaks
ja hirmsamaks
ja hambad valutavad
ja inimesed

tekitavad tunde
et äkki

sa ei olegi

NII
ebanormaalne

Luuletusi

*
mu sõber tuleb jälle
peksasaanud loomaks
mu raamatupoodi
valutama
südant ja ennast

miks te kõik usute
et suudan teid kanda
maast lahti
et olen marutuul

ma olen väike
ma olen poolpime
ma olen vallaslaps

minusuguseid
põletati tuleriidal
praegu lastakse
veel olla

sest minusugustele
saab südant puistata

mis siis juhtub
kui teil pole enam
südant

mida laiali puistata
ja valus ei ole

kas lakkate olemast
sõbrad
kas lakkate põlemast
ja teete minust 
tuleriida?

Vanaemale
kes mu suureks kasvatas
sündind Anastassia Jevimovna Zaitsovale

ma tahan su sitkust
armastada 
ainult ühte meest
kogu elu

surnud küll
aga sinu oma
ma loodan
te saite kokku

ma tahan su julgust
armastada
ühte Jumalat
kogu elu

viimasest sundisid
nad sind vaikima
aga sina ei jätnud
õpetasid mind ja oma tütart
armastama

ma tahan su vene keelt
talupoja oma
mu memm

ma tahan su julgust
rääkida eesti keelt
oma eesti mehega
53. aastal
mu memm

ma tahan su julgust
abielluda saksakeelse
perekonnanimega
mu memm

kui kõik su sugulased
lõid lamenti
et miks ja kuidas

ma tahan su mässu
maailma vastu
uskudes sellesse
mis hea
mu memm

Karje on karje

igasugune kirjutamine
kukub endast välja
kui on hirm
kaotada nägemist
kuulmist
mõistmist
kui valu võtab võimust
ja sõnast saab
sõnasse kukkuv valulik nähtus
millele ei ole kohta

mu ema
mu ema
mu ema

kui sa vaid oleksid teadnud
kuidas ma kõike nii isiklikult võtan
äkki sa oleks mu ära jätnud
sest karje on karje
olgu ta appi või ootel

olgu ta
nii nagu ta on
ja minul on valus
nii valus
et

sest karje on karje
alati ühtmoodi
langev

*
see vaoshoitud hirm
et sa ära lähed
on minus alati olemas
sa tead

ma luban me
jääme sõpradeks
kes ütlevad
tere, kuidas läheb
seda ma luban

rohkem ei suuda
ma enam lubada

see tunne, kuidas astun
endast ja sinust ja meist
tänavale

on õudne

on valus

ja sa oled
oma huultega
tema huultes kinni

ma luban
me jääme sõpradeks
kes ütlevad

miinuskümnesed prillid ja tunne et

Loodame?
Loodame.
Professor on täiesti endast väljas.

Ootame selle esimese Sirbi ära. Äkki tuleb üleootuste hea Sirp. Äkki oli seda vahetust just praegu väga vaja. Tööd teha. Tööd teha. Tööd teha. Tööd teha. Kogu aeg aina tööd teha selleks, et ühel hetkel olla.

Või noh tööd tehes tasubki vist olla.

Mismoodi?

Pöffiga seoses - "Tapatöö" - kummaline vaadata. Soovitan?

Joshua Oppenheimeri film. Ei tea. A mõtlema pani küll. 

Kuidas sa põhjendad 3 miljoni tapmist oma organisatsiooni poolt? Et nad olid kommunistid ja väärisid surma? Just seda ilusat surma, mida sina neile pakkusid? Niimoodi said nad taevasse minna? Niimoodi nad ei vihka sind? Mismoodi sa ei oksenda, pärast tapmiste kirjeldamist ja mahamängimist tapakohal? Mismoodi sa ei nuta?

Mismoodi sa ei ole juut? Mismoodi sa ei pane inimest aina ebamugavalt tundma? Süüd? Mismoodi?

visiooniprobleemiga

Täna käis vana naine poes. Rääkis, kuidas ta venekeelsel armsal naabripoisil eesti keele ülesandeid aitab teha. Hea naabrinaine oli. Täpselt selline nagu nad peaks olema. Palus grammatikat. Ega meil eriti selliseid lihtversioone pole. Ehk mõni teab mingeid lihtsamaid grammatikakesi seitsmekümnesele tädile, kes aitab oma kaheksaaastast venekeelset naabripoissi? Igal juhul otsustasin ma üles kirjutada kõik neliteist käänet paberile, et tädi saaks last õpetada. Kõik tulid meelde välja arvatud üks kääne. Saav. Ehk siis visioonitundlik Katrina on enamasti visioonitu. Minu visioon on toime tulla nende asjadega, mis meile antud on võimalikult hästi. See on ainus visioon ja öelda, kui me nendega toime ei tule, ehk anda mõista kõrgematele peadele, et teate, meil on probleem. Ja nonde kohus oleks lahendada visiooniprobleemi. Sellised lood. Tädi oli õnnelik. Saava käände leidsin suurest rohelisest grammatikast.

masendusloog

Halb silmanägemine
Kaur, kes teatas, et ta on mu hea sõber, mida ta ka on
ilma igasuguste liigsete asjadeta
umbes nagu Professor
natuke kurb hakkas muidugi
et mismõttes nagu
ja seest tõmbas kuidagi kokku
aga elu on selline
nii me oleme sellest kõigest rääkinud
elu ongi selline
ja siis tekib mingi jabur, täiesti arusaamatu vastutustunne
sõpradega on nii, et neid on tegelikult võimatu maha jätta
nad on kogu aeg sees

ja nende aeg on minu sees
lihtsalt enamus sõprade puhul
ei kallista ma inimest seni, kuni ta maha rahuneb
sest enamus mu sõpru ei vaja minu kallistusi
elu
eks ole
elu

ja siis veel see ZAUM ja Sirp
issand
issand
issand

ei oska hetkel seisukohtagi võtta
ohkan ainult
prillid peas on halbadele silmadele mõeldud
tegelikult on
sisse vaja smuugeldada
silindrid
et ma näeks
10 meetri kauguselt majanumbreid
praegu pea valutab
ei näe

ja siin ma siis olen
ei näe nii kaugele kui vaja
ja
raha ka ei ole
et
uusi prille osta

aga alla anda

ei või

selline lugu siis

tore, ma olen kõikide inimeste parim sõbranna
jess

*
riismaa peab oma raheli tagasi saama, siis on ta elul mõte vist ka.

Peadpööritav tunne

Täna hommikul istusin oma peaaegu et viimase rahaga taksosse. Ei, kodus on süüa. Tööl on tülid. Ju ma siis hakkan kergelt iseennast lolliks tegema. Arvan endast kedagi. Ei tasu arvata. Eks nad varem või hiljem pane mind paika. Minu ebaadekvaatsusi. Meil on meie lemmikud, ütles keegi kuskil kunagi, a äkki ta valetas. Hommikul ärkasin kell pool kuus, et tantsukavasid parandada. Eelmisel õhtul olime need Kauriga koju toonud. Kodutee oli täis luuletajate vadinat. A kõige seikluslikum oli prügikasti põlemine. Kaur viskas kogu maailma lehtedekuhja prügikasti. Hirm oli, et ei jõua piisavalt ära parandada vihikukesi. Sees toimis see etenduse nägemise vajaduse loogika. Vabatahtlik saab etendusi näha, tasuta. See on kõige parem asi üldse.

Loodan, et ma ei pea tantsimisest kirjutama. See on kõige kohutavam ja ilusam asi, millest kirjutada. Te ju olete lugenud mu ilmselgelt tõmblevaid, valutsevaid viiteid tantsutundmatusele. Ma armastan kaasaegset tantsu sama palju kui kaasaegset kunsti, aga kummastki rääkida on minu jaoks suurim piin, mida on võimalik ette kujutada. Jah, ma olen inseneri tütar. Ei, mulle ei meeldi teoreetikuid igale poole segada, et rääkida lihtlabastest nagunii arusaadavatest asjadest ja asjadest tuleb nii selgelt rääkida, et inimesed ei kardaks neid nagu ämblikke. No milleks. No kuidas. No kes kurat saab aru pikast tsitaadist, mis ei olegi üllatus üllatus Heideggerilt pärit. A muidugi selleks, et tantsust ja kunstist paremini aru saada, peab teadma mitte ainult Heideggeri, vaid peab filosoofiat üldse teadma-lugema ja mis kõige hullem mitte ainult filosoofiat. Keelde peab ennast sisse lugema, et millestki kirjutada. Ei saa visata peale võrku, mille teine nimetus on prügikast.

Igal juhul lubas taksojuht, kes mu Rotermanni ära viis, eeldades korraga, et ma olen tükike eesti eliidist (vist see vaeseim tükike), et tema sõidab 80 000 kaasmaalasele Soome järgi. Kuulas raadiot ka, mis soomekeelne, rääkis oma kahest lapsest. Imelik oli kuulata. Tegelikult oli ta oma jutus kuidagi vastuoluline. Lõpuks vaatas mind ja küsis, et mis mul seal Rotermanis asja. Mina ütlesin, et Piletilevi. Tema vaatas, et miks. Mina ütlesin, et tantsukavad või noh, tegelikult Kanuti gildi kavad, kus on Hommikufestivali kaks etendust sassi läinud. Tema küsis, et kas ma ise tantsin, mina vastasin ,et ei tantsi. Et ma nagu olen ajakirjanik. Vabatahtlik oli selle kõige juures kuidagi kummaline öelda. Aga kui sisse tuleb see peadpööritav tunne, et sa saad aru, siis tahakski kirjutada. Jah, kirjutada. Olgu see kellest või millest tahes.

Taksojuht ütles, et ahhaa tark olete ja ilus olete ka. Te olete ju kuninganna.

see lurjus et

Tead, kui sa selle emotsioonilaksu kätte saad
oled nagu
16aastane naga, kes tahab aina karjuda ja karjuda
ja karjuda
tundmata mingit muud piina, peale selle piina, mis teeb sust inimese
a seegi piin saab miski hetk otsa
võtab ennast kokku ja läheb uutele jahimaadele
mis purjus see purjus
mis kurjus see kurjus
mis sina see sina
võib-olla ka taevasina

*

Hirmutiraažid

Une ja hirmutiraaži on alati rohkem
kui jaksan läbi lugeda
alati on olnud
ja sellega käib kaasas
see, miks mul kedagi ei ole
miks ma ei usu, et mul keegi on

sa pead talle olemas olema
kellele? kuidas? mismoodi?
kui asjad lagunevad käest
ja mina kardan olla
keegi hullumeelne
siis ma olengi hullumeelne

*
mida lähemale sa tuled
seda hirmsam mul on olla
jooksusammud pekslevad ajus
ma ise pekslen ajus
ja keegi ei saa aru
ma ei taha kedagi süüdistada
mul ei tule see hästi välja
külm kodu ja ehk soojad suhted
kelle või millega
armukadedusega
ma ei suuda armukade olla
sest ma olen seda näinud
kuidas mulle emaks sobiv naine
on minule armukade olnud
sest

ära küsi miks
neil peaks piinlik olema
aga neil ei ole
lihtsalt armasta mind
kui sa suudad
mul on ennast meeletult raske armastada
aga ma püüan
olen terve elu püüdnud
sest ainult nii saan ma
tema eest olemas olla
mitte ainult tema eest
meie eest
kellel on keel ja kirik
ja see teadmine

et me oleme olnud
meie oleme rohkem olnud
kui nemad
sest nemad on argpüksid
mis siis et lõppkokkuvõttes olen ka mina
kui mul on hirm
sinu mineku ees
nagu ka tuleku ees
nagu ka kohaloleku ees

Isiklik elu ka

Niih. Pärast seda va luulejama tahaks kirjutada oma elust jälle. Sellest, kuidas ma oma uusi prille kätte pole ikka veel saanud. Kuu aega on möödas ja. Kurb lugu eksole. Tundub, et kogu see hajameelsete ja lollide inimeste värk hakkab välja lööma. A noh pole midagi teha. Pime Katrina vallutab maailma või oli see vastupidi pime maailm vallutab Katrina.

Luule kui erinevate eluvõimaluste hääleandja

Tõenäoliselt lööb minus välja padudemokraat ja erinevate häälte ja keelte otsija - Katrina Helstein, kui ma räägin just Sveta Grigorjevast ja Liina Tammistest. Noh, ütleme rohkem ikka Liinast. Demokraatlikkus seisnebki hääle otsimises või häälte otsimises. Ja mitte valimiste mõttes. Igal inimesel on oma keel, milles rääkida. Jaa. Igal inimesel on selleks omad vahendid, et ennast maksma panna. Luule puhul tähendab see ikkagi just nende valikute tegemist, mis on omaendaks olemise sõnastus, mis ei ole üldse mitte lihtne. Olla tibi või olla venelannast tsikk või olla kasvõi Katrina Helstein.
Nii tibi kui venelanna on mõlemad eesti kirjandusmaastikul perifeersed nähtused. Okei. On mingi Kadri Kõusaar või siis veel mingi Kertu Rakke, aga kes või mis selle kõige või nende kõigi taga tegelikult on, me ei tea. Mina loodan kogu aeg, et tuleb ka rullnokkade kirjandus. Lihtsalt loodan, et keegi julgeb neile oma hääle ja oma empiirilise autorimina anda. Kõige naljakam luulediskussiooni juures on see, et kõik kardavad, et luule muutubki nüüd selliseks nagu Liina või Sveta selle teinud on. No ei muutu ta ikka niipea. Kristiina Viin saab ikka kirjutada nagu Kristiina Viin ja keegi ei keela Joanna Ellmanil või Robert Kurvitzal või jumal teab veel kellel kirjutada nii, nagu ta kirjutab. Hääle andmine tähendab keele andmist, tähendab võimu andmist ja see ongi ilmselt see, mis kõige rohkem praegusel momendil inimesi häirib.
Jaanus Adamson kirjutab minu diskussiooni tekitanud luulearvamuse alla:
pekske
enter
tain
menti
Muud nagunii ei saa ju teha ja muud ei tehtagi. Minu meelest herr Kunnus ja herr Kivisildnik tegelevad moraalikirjandusega, millest mina isiklikult olen sama kaugel, kui Päike on Maast. Vahel on tore sooja saada inimeste teadmisest, mis on õige ja hea, enamasti tagane minust moraal ja pedagoogika. Ja Liina on entertainment. Ta on seda päriselus inimesena ka. Ta on kõike, mida üks mees ihaldaks ja enamasti nad ihaldavadki kõike ja veel enamat. Samas kõike seda iseloomustab äärmine ebakindlus, hirm mitte meeldida. Seepärast läks ta ka väga kaitsvaks oma tekstide suhtes. Jah, Liina kirjutab endast, kirjutab nagu padukurat. Kirjutab nagu eesti kirjanduse perifeerne beib, enfant terrible, ehkki viimast on tal ikkagi suhteliselt raske olla. Tekstid ei ole piisavalt kaalukad, nad ei otsi filosoofilisemat pilti. Liina kirjutab nagu reklaamplakatilt maha astunud ideaalnaine. Kirjutab, nii et seest läheb sassi ja kirjavahemärkidel ja pikkadel keerulistel lausetel pole muud kohta, kui ainult üks igavene enterdus, igavene luuleridadeks muutumine. Kirjutab. Ja ma ei ütle, et see nüüd kõigile meeldima peaks.
Liina kirjutab umbes samamoodi, nagu ta elab. Kiiresti, naljakalt, pisut pealiskaudselt. Sest ta hääl on selline. Ta luulemina ja tõenäoliselt ka tema pärismina on sellised. Mäletate kõik rääkisid uussiirusest. Liina ongi siiralt selline, nagu ta kirjutab. Teisiti ta ei saaks kirjutada. Marshall McLuhanit parafraseerides: tehnika teeb sõnumit. Feisbukk teeb Liinat. Mitte vastupidi. Ja selles on midagi hirmsat, banaalset, õudset, võib-olla isegi dramaatilist. Selles pole viiteid eesti kirjanduse klassikale, kui siis ainult mõned ja needki noh, ütleme otse, marieunderlikud vaid seetõttu, et neis on tolle Siuruaegset seksi sisse kribatud. Liina on. Nii nagu Katrina ka on. Ja jah, Liina ei ole nii nagu need teised, kes Tartus on. Mitte nii nagu need teised, kes loevad Bartol la Mejori või käivad Kiwa kunstinäitustel. Mitte niimoodi.
Ma usun, et Liina on vaja just sellisel kujul, nagu ta on. Kauaks ta jääb, on eraldi küsimus. See sõltub väga paljudest asjaoludest. Ka sellest, kuidas ma talle enesekindluse tagasi annan. Või teeb viimast Karl-Martin Sinijärv. Kas on üldse vaja? Minu jaoks on vaja, sest terve eesti kirjandus ei saa koosneda ainult ülekodeeritud tekstidest, mis pidevalt viitavad millelegi muule kui tavaelu lugeja tähenduses. Ja samas ei saa eesti kirjandus olla häälteta, mis tulevad mujalt.
Aga mina olen mina. Mina töötan raamatupoes, mina pole koolis õpetaja. Mina võtan iga inimest, kes üle mu ukseläve astub sellisena nagu ta on, aga ma paigutan ta õigesse kohta riiulite vahele. Ilmselt tuleb nii Aare Pilvel kui ka kogu muul kirjandusteaduskupatusel Liina nüüd ära paigutada. Et kas riiul maad ja rahvad või riiul eesti popmuusika või hoopistükkis lauamängud.
Mõned nähtused lihtsalt tulevad perifeeriast rohkem nähtavale, sest mis seal salata, Katrina jaoks on luule keskit muud, kui ainult traditsioonide kandja. Minu jaoks on see ikkagi hääle kandja ja andja. Selles osas võrdlen nii Liinat kui ka Svetat Kaur Riismaa esimese luulekoguga. Jah, Kauril on palju rohkem sõnu ja palju rohkem viiteid ja palju rohkem tausta nii kirjanduslikus kui ka elulises plaanis. Aga sel kõigel pole praegu tähtsust. Riismaa on muutunud pärast kaht aastat luule kirjutamist üha sõnakesksemaks ja seekaudu enesekesksemaks, ta on otsinud sõnades ennast taga. Samas, kui just tema luule andis edasi erinevaid rolle, erinevaid tegelasi, erinevaid maailma võimalusi.
Luule võiks meid teha empaatiavõimelisemaks, tähelepanelikumaks, mõistlikumaks. Kui me aga laseme luulel rääkida ainult ühes keeles, siis maksab see meile varem või hiljem väga kätte.
Svetast mõni teine kord ja tema luuletehnikast ka, mis muide sarnaneb üsnagi Liina luulega, aga siiski see pole see.

eilsest

Niisiis
me ikkagi jõime ennast Liinaga kõrvuni täis
3 veini kahe üsna õblukese naise peale
võivad mõjuda nii

et oled kõrvuni
täis

veini

ja kukkusime Kunnust-Rohelendu vaatama.
tegelikult oli täitsa tore

hommik lõppes
sealsamas tänaval
aint Kauri juures

ja nii oligi
jalad lae poole
ja nii edasi


*
midagi kogu selle rappimise peale tuleb - aeg, elu, maha rahutama ja meelt lahutama ja mida kõike veel.

Luuletusi iseenesest mõista on liiga palju

*
heaken küll
me räägime
valgetest tubadest
teades ainult seda
mis oli
olles umbusklikud
uue tuleku ees

nevermind the 
battlefield
you are the 
battlefield

ja sa oledki

*
usuga on niimoodi et
mu sõber
räägib
kõigile, et ta armastab mind
ja mina
häbenen
teda oma häbemekarvade
põhja

valetab
räägib tõtt
valetab

tegelikult pole vahet
nagunii
tuleb armastada
mis ka ei juhtuks
koosolemist

aega on
kõigile
vähe antud

*
ema
kassa oled kunagi mõelnud
seal pilve peal
mis tunne on mul
isa vaadata
tema saamatust
tema võidukäike
tema paanilist hirmu
et ta on sind alt
vedanud

ja minu paanilist hirmu
et ta võib-olla
armastab mind rohkem
kui sind

*
tõde on kuskil
vahepeal

ja absoluutselt
kõigil
on ta jalus

*
mu armas
sa rabad mu
jälle endasse

sinuga saan ma
kõigeks selleks
mis üks naine
olla võiks

pühak
mu kallis

pole ma kunagi olnud

alati väike
alati vihane
alati

seal
kus kohtuvad
vari ja valgus

alati pisut
üle
mõlemast

mu ema küsis
kas ta tohib
mul sündida lasta

nemad ütlesid
ei

mina ütlesin
jaa

keda ta kuulas?

mind
valgust ja varju

Vihased naised ja luulemaitsed

Tõttöelda olen üsna šokeeritud sellest Liina-Sveta luule tembeldamisest mitteluuleks. See on teine. See on teistmoodi, see mängib kõigega, mis on, ja ma ei ütleks, et püha. Pigem on kritiseerijad enda arust püha viha täis, tegelikult, noh, ütleme päris ausalt, mida kuradit me oskame tegelikult teada meid ümbritsevast reaalsusest enne kui keegi ei võta seda sõnaliselt alasti? Sittagi. Ausalt. Me elame oma kenades mõttemallides ja mugavustsoonides ja nunnudes hommikutes, kus mees teeb ideaalset kohvi, ja naine on ideaalselt ilus ja roosas hommikumantlis näiteks. Mitte midagi me ei tea enne, kui me pole olnud seal, kus on Sveta või Liina või veel mõni vihane mees-naine.

A see mis selles vestluses-asjas-luulekriitikas-vingumises feisbukis välja tuli, on see, mis mind kõige rohkem mõtlema on pannud: jahp, mulle ei meeldi noorsand Lauri Tedre esikluulekogu "Mullikile", sest kompa on nõrk, isegi põhiteemat, armastust pole korralikult välja arendatud, väheke on topitud sisse sotsiaalkriitikat, nagu taevas teab kust tulnud välku. Ja, jah, ma ei armasta armastusluulet, see on igav. Seepärast ma enamasti ei armasta ka Kauri luulet. Kui sisse pole poogitud mõni tore ja hämmastav lugu, siis ei saa me ju rääkida millestki, mis Katrinat erutab. Kusjuures Maarja Pärtna oli minuga täiesti vastupidisel arvamisel. Tedre "Mullikile" oli tema meelest hää, nagu ka Rooste meelest oli see hää. Maarja meelest üks ilusamaid debüüdikaid sel aastal, veenvamaid. Ja vat siit lähebki väheke erinevaks see maitse.

Minu eksalteeritud uue järele ihkav ja samas ka vägagi minu kaasaega armastav luulelugejalik pilk tabab ühte, Mihkel Kunnust tavaliselt hoopis teine iha. Ja vihane olen ma sellegipoolest, et kõik luulet mitteluuleks tembeldavad. Toomas Liiv mu kõige suurem kuningas, mu akadeemiline isa ja Piret Viires, mu akadeemiline ema peaks teadma mõlemad, mis on hää. Mind nad ju õpetasid. A noh, mina olen mina. Loomulikult võin ma rumalasti asjast aru saada.

(ja endas kahtlen ma tihti, intuitsioon on mul hea, seda on Piret mulle öelnud)

Ja Liina kaanetüdruku mängu, mis näitab meie aega, armastan ma sama palju, kui vihast Svetat. Andra Jõgis tuleb lihtsalt läbi lugeda, et öelda, mis ma temast arvata võiks. Vihased naised nad kõik. Tundub mulle.

Ja ma lihtsalt pean Liinat tsiteerima:

Liina Tammiste

ostsin täna
ema
mahitusel

"Kroonika" 
slash
"Nädala"

sest

seal
olevat

esmaspäeva
ja
ETV2 juures
kirjas

et

"Jüri Üdi klubi"
saates
rapitaks'

S.Grigorjeva ja A.Jõgise

kõrval
ka

mind

st.
mu luulet

kui

n o o r e
n a i s e
o m a.

/wow/

ja siis
hakkasingi
saatetutvustust
lugema:

"...
millest
ja
miks
n o o r e d
naised
kirjutavad
ning
luuletavad?"

hmm

a
mult pole ju
keegi
küsinudki

et

millest
ja
miks

and so

herr Mihkel Kunnus

sa
võinuks
ometigi

eks

sest
vastanuks:
ma:

edevusest

ja

materiaalselt
rikastumiseks

ehk

awesome

4X4 džiibi
soetamiseks

She is better dressed

Kingad
luuletused
õhtused ja hommikused tunded
ajalugu
lugude aeg
hingematmiseni ära unustatud raev

vihane mees, kelle ees mingit süsteemi korrastada, läita, aega täita, hoida, hoiatada, meie, kes me ei suuda seletada ja kui suudaksime, tuleks ta ikka advokaadiga oma ostude raha tagasi nõudma, nagu meie oleks süüdi selles, et ta ostis endale asju, mida ta ei vajanud

meie sundisime

võib-olla tõesti

she is better dressed, nagu Maike Lond ütles oma etenduses

vihased kommentaarid Liina all nõuavad oma kohta, mõtlevad, et tema on kohatu, koos Sveta Grigorjevaga

võib-olla ongi
näeb
kuuleb
katsub
loob

hakkab kraanaks, nagu ühes luuletuses
ilma võrksukkadeta

Minu lood

Need ahastused ajasid teda kohati naerma. Just nimelt need ahastused, kus ta sai aru, et tal tegelikult ei olnud siin maailmas midagi valida. Oli inimene, kellest ta pidi hoolima tahes tahtmata. Ta võis mõelda, et äkki tuleb keegi ilusam, parem, kergemini armastatav kuskilt teisest uksest sisse. A ei tulnud. Tuli tema. Õlgblondide juuste, ebakindlate ja ometi teiste inimeste jaoks ülimalt enesekindlate poosidega mees, poiss, laps, kelleks iganes ta toda ei nimetanud.

No, miks, miks ta seisis keset linna ja külmetas. No miks, miks ta ei teadnud, kuhu minna ja kuidas olla. No, miks, miks ta ahastas, sest ta tahtis lihtsalt kallistust saada, muudmidagi. No, miks.

Hea meelega oleks ta seesuguse tunde pärast pisut nooremana mõne auto peale porikäntsakaga I hate you maalinud, ta teadis, et ta ei vihka, aga ta vihkas seda tunnet, mis teda tema külge tõmbas, tema lähedusest sõltuvaks tegi. Miks? Ta ju ei oska. Ta ei tule ju endagagi toime, rääkimata siin veel ühest sellisest, õigluse, ilu ja headuse eest võitlejast, kes oma nina igale poole topib. Jah, Liisa oli ahastuses.

Pluss veel see lollakas armukadedus. No kellele kurat seda vaja on kõikide pisikeste vastikute lisanüanssidega. Jah, inimene on täpselt nii haige, kui haigelt ta suudab välja mõelda oma armastatu lisategevused, kui nad koos ei ole. Jah, ja Liisa vihkas ennast sellepärast samamoodi, nagu ta vihkas seda paitamis- ja kallistamisvajadust, mis levis üle ta terve kere. Ei, mitte mingisugust empaatiat. Ta lõi teda alati, kui Liisa ajju jõudis teadmine, et ta hoolib temast palju rohkem, kui mugav on.

*
"Armastada ei saa poolikult."
"Ei saa jah, sa kas armastad või ei. A armund olemine on midagi muud, see on nagu hullus, hommikul ärkad üles ja korraga ei tunne seda inimest, keda peaksid armastama enda kõrval äragi. Ta on kõike muud, kui kõige armsam. Ta käitumine ei vasta sellistele ja sellistele nõudmistele, ta ei kanna selliseid ja selliseid riideid, ta ei ole üldse selline, nagu sulle vaja on, aga ta on seal, sinu kõrval, sinu voodis, sinu elus. Te ei kannata teineteist silmaotsaski, te olete väsinud korrutamast, kuidas te vihkate, kui ta ei tee asju nii, nagu teile meeldiks, ja tema kordab kõiki neid asju, mis teda teie juures häirivad, te ei talu teineteist, a te olete koos. Teil on see ühine voodi, ühine elu, ühine põksuv süda, teil on isegi seks. A armumist enam ei ole. Armastust? Armastus tuleb aeglaselt, ta tuleb, et jääda, tuleb, sest sa ei oska ilma temata olla. Ja sa ei oska olla kõigeta, mis ta on sinu kõrval. Mõndasid asju sa ei talu, sest sa oled liiga teistmoodi, a mõndasid asju sa lausa jumaldad, sest ta on nii mõnusalt teistmoodi ja nii mõnusalt sedamoodi, et sinu kõrval olla. Ta teab."

Päevakangelaste lood täna

hetked, kussa tunned, et sa ei tunne midagi peale selle, et paanika on

hetked, kussu sõber on kadunud maailma lõppu
ja teine sõber ütleb, et see on normaalne, sest ta on hull poeet

vata mina ei lepi lihtsate lahendustega, et hull poeet ja traadist kihlasõrmused
ja veel midagi, ei lepi, tee, missa tahad, hakka või mäkra mängima
aga sa ei saa enam seda ammu mängida

*
kriitikaseminar
hea

Johanna Ross, Mart Velsker, Tiit Hennoste ja nende vahetus läheduses Maarja Kangro
lood Hando Runnelist uue ülikonnaga
lood arvustustest, mille eest makstakse raha, mille eest tuleb ise raha maksta, ja mis saab täitsa tasuta ise kirjutada
Enn Nõu lood, et kõiki raamatuid tuleb arvustada, ka neid mis on kohutavad ja ei kõlba kuhugi
reaalsus 400 raamatut, mida tuleb arvustada
see teeb ligi 90 arvustajat
raske juhus
keegi ei finantseeri, keegi ei armasta
kirjandusteadlaste lood, Mareti meelest oleme nagu anonüümsed alkohoolikud
(olemegi)

minu lood: Punapäine Jaapanlanna tahab voodi alla pugeda ja õnnetu olla, ma lubasin, et ronin temaga kaasa ja aitan õnnetu olla ehk seletan, kuidas ma kõige ägedama inimesega maailmas ainult käest kinni vikerkaarele ja vihmale ja päiksele ja jumalveelteabmillele võin vastu jalutada
a muud ei julge
Kauri lood: igale poole tuleb oma nina toppida, igal juhul võib selle eest vahel ka pokri sattuda, samal ajal, kui on kriitikaseminar
Mart Velskeri lood, sai Maarja Pärtna uut kogu toimetada, sest esimest kogu arvustas hästi
Johanna Rossi lood, sai lõunasööki selle eest, et kirjutas huvitava arvustuse
Tiit Hennoste lood, ei mäleta kõiki oma pseudonüüme, millega ta aspirantuuri ajal Sirpi arvustusi vorpis

Maarja Kangro lood, iga kord tuleb suur inkubatsiooniperiood läbi elada
ebamugav ja iseäranis raske
et
luua

uut

*
Mai Söödi lood: jõudsin liiga hilja, et teada saada, mida ta mängis
tõenäoliselt keevitajat ja kassi
Triinu ütles, et küll ma olen varajane

a Kaur ajas mind paanikasse sellega, et oli lihtsalt nagu õhku haihtund meelsus
seminaril naersin liiga kõva häälega

elu on

nagu finantseerimata poeet, kes otsustas tänavakerjuseks hakata

esialgu


ahjaa
Skulskaja uut eestikeelset raamatut hakkasin lugema
on teine tore

a stiil

no mul on kogu aeg midagi selle stiiliga

ülepaisutatud
pisikestesse detailidesse niimoodi sulguv
et kaob tervikpilt

ja siis

on iseäranis ebamugav midagi lugeda

*
ja und
ei tule
sest kohvi ja roheline tee