12 november 2013

Peadpööritav tunne

Täna hommikul istusin oma peaaegu et viimase rahaga taksosse. Ei, kodus on süüa. Tööl on tülid. Ju ma siis hakkan kergelt iseennast lolliks tegema. Arvan endast kedagi. Ei tasu arvata. Eks nad varem või hiljem pane mind paika. Minu ebaadekvaatsusi. Meil on meie lemmikud, ütles keegi kuskil kunagi, a äkki ta valetas. Hommikul ärkasin kell pool kuus, et tantsukavasid parandada. Eelmisel õhtul olime need Kauriga koju toonud. Kodutee oli täis luuletajate vadinat. A kõige seikluslikum oli prügikasti põlemine. Kaur viskas kogu maailma lehtedekuhja prügikasti. Hirm oli, et ei jõua piisavalt ära parandada vihikukesi. Sees toimis see etenduse nägemise vajaduse loogika. Vabatahtlik saab etendusi näha, tasuta. See on kõige parem asi üldse.

Loodan, et ma ei pea tantsimisest kirjutama. See on kõige kohutavam ja ilusam asi, millest kirjutada. Te ju olete lugenud mu ilmselgelt tõmblevaid, valutsevaid viiteid tantsutundmatusele. Ma armastan kaasaegset tantsu sama palju kui kaasaegset kunsti, aga kummastki rääkida on minu jaoks suurim piin, mida on võimalik ette kujutada. Jah, ma olen inseneri tütar. Ei, mulle ei meeldi teoreetikuid igale poole segada, et rääkida lihtlabastest nagunii arusaadavatest asjadest ja asjadest tuleb nii selgelt rääkida, et inimesed ei kardaks neid nagu ämblikke. No milleks. No kuidas. No kes kurat saab aru pikast tsitaadist, mis ei olegi üllatus üllatus Heideggerilt pärit. A muidugi selleks, et tantsust ja kunstist paremini aru saada, peab teadma mitte ainult Heideggeri, vaid peab filosoofiat üldse teadma-lugema ja mis kõige hullem mitte ainult filosoofiat. Keelde peab ennast sisse lugema, et millestki kirjutada. Ei saa visata peale võrku, mille teine nimetus on prügikast.

Igal juhul lubas taksojuht, kes mu Rotermanni ära viis, eeldades korraga, et ma olen tükike eesti eliidist (vist see vaeseim tükike), et tema sõidab 80 000 kaasmaalasele Soome järgi. Kuulas raadiot ka, mis soomekeelne, rääkis oma kahest lapsest. Imelik oli kuulata. Tegelikult oli ta oma jutus kuidagi vastuoluline. Lõpuks vaatas mind ja küsis, et mis mul seal Rotermanis asja. Mina ütlesin, et Piletilevi. Tema vaatas, et miks. Mina ütlesin, et tantsukavad või noh, tegelikult Kanuti gildi kavad, kus on Hommikufestivali kaks etendust sassi läinud. Tema küsis, et kas ma ise tantsin, mina vastasin ,et ei tantsi. Et ma nagu olen ajakirjanik. Vabatahtlik oli selle kõige juures kuidagi kummaline öelda. Aga kui sisse tuleb see peadpööritav tunne, et sa saad aru, siis tahakski kirjutada. Jah, kirjutada. Olgu see kellest või millest tahes.

Taksojuht ütles, et ahhaa tark olete ja ilus olete ka. Te olete ju kuninganna.

Kommentaare ei ole: