igasugune kirjutamine
kukub endast välja
kui on hirm
kaotada nägemist
kuulmist
mõistmist
kui valu võtab võimust
ja sõnast saab
sõnasse kukkuv valulik nähtus
millele ei ole kohta
mu ema
mu ema
mu ema
kui sa vaid oleksid teadnud
kuidas ma kõike nii isiklikult võtan
äkki sa oleks mu ära jätnud
sest karje on karje
olgu ta appi või ootel
olgu ta
nii nagu ta on
ja minul on valus
nii valus
et
sest karje on karje
alati ühtmoodi
langev
*
see vaoshoitud hirm
et sa ära lähed
on minus alati olemas
sa tead
ma luban me
jääme sõpradeks
kes ütlevad
tere, kuidas läheb
seda ma luban
rohkem ei suuda
ma enam lubada
see tunne, kuidas astun
endast ja sinust ja meist
tänavale
on õudne
on valus
ja sa oled
oma huultega
tema huultes kinni
ma luban
me jääme sõpradeks
kes ütlevad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar