Aga mõnikord on kohutavalt hea - inimestega koos kirjutamas käia

Käisin täna NaNoWriMol - jah, ma olen endiselt ülbe naine, ja vahel absoluutselt mitteteadlik sellest, aga kõige toredam oli see, et me kirjutasime seal väga väga väga palju ja väga tore oli.

*
Lilith

"Pealekauba sa ei tea midagi surematusest, naine! Sa ei tea, mis tähendab olla igavesti õnnelik, sest mul on konnad, keda uurida!" Selle peale ei osanud Lilith midagi kosta, passis Aadamat, enesekeskset ja ilusat lollikest mürakindlas laboris ja ainus, mille peale ta päriselt suutis mõelda, oli Aadama peenis. Ta mõtles sellele väga põhjalikult. Naise jaoks oli see küllaltki surematu hetk, kui...
"Ei tea jah...  Mulle meeldivad head ja ilusad, elavad inimesed, kellele vahel meeldivad konnad ja surematus," kostis ta Aadamale ja lakkas sel hetkel tolle peenisele mõtlemast.
Nii see oli.
Nii see käis.
Aeg seisis paigal. Elu muutus.
Eile kandis ta ronkmusti juukseid ja metal-muusika kontserdil ja püüdis Jaagule, sellele kramplikule musta karva riiete kandjale muusaks saada. Täna passis õndsate Harry Potteri prillidega Aadamale silma ja ei saanud aru, et kuidas kõik need mehed tegelesid surematusega ja mitte peenisega nagu enamus naisteajakirjades lubatud oli. Miks nad siis ei seksinud? Kuidas see üldse on võimalik, et ta Aadamaga juba pool aastat väljas oli käinud ja iga kord tüütuseni konnakulleste juttu kuulama pidi ja nüüd lõpuks jõudis Lilithile kohale, etta peab muutuma konnaks, siis hakkab Aadam teda armastama.
Gootipoiss armus Lilithisse tol hetkel, kui nad olid üleni musta riietatult kontserdile jõudnud ja pärast seda voodisse, sest Lilith oli igavikuliselt oma juukseid kontserdil pildunud. Nüüd olid nad pooligavikuliselt koos kuni Lilith kohtas elegantset prillidega konnateadlast, kelle pärast tasus muutuda konnaks ja mitte ainult Halloweeni ajal.

Karikakrad

No muidugi! Alati! Igavesti! Kogu aeg! See ajas teda iga kord aina vihasemaks! Mitte keegi ei saanud aru paanilisest vajadusest kitkuda karikakra õielehti iga kord, kui ta kohtus uue mehega. Ei, mitte armastus polnud küsimus. Vaid ikka see, kui kaua see kõik kestis.
Selleks ostis Lilith kimbu karikakraid ja kiskus õielehti küsides:
"Kolm kuud või vähem? Kolm kuud või vähem? Kolm kuud või vähem?"
See rütmiline küsimine ajas ta naabrinaise segadusse - no missa teed, kui seinad on papist. Seekord kestis see küsimine natuke kauem, kui Lilith oodanud oleks. See tähendas äärmiselt pikka tundekestust. Ta oli jõudnud kaheteistkümnenda lilleõieni.
"Kaheksateist kuud või vähem, kaheksateist kuud või vähem, kaheksateist kuud või vähem"
Naabrinaine muutus teispool seina murelikuks, Lilith ka. Lilled said otsa!
Lilith hingas sügavalt sisse ja välja. Kasulik oli konnaks maskeerumine, nõnda oligi kaheksateist kuud garanteeritud. Aadam rääkis nüüd palju põnevamatest asjadest, kui konnad tol hetkel, kui Lilith tema juurde konnakostüümis ilmus. Ta võis terve õhtu Lilithit vaadata ja imestada, kui täiuslik too oli või kui palju kulleseid nad koos teevad.