Seda, kui üleseksualiseeritud võib maailm olla. Kui põhjalikult ebanormaalseks võib suhteid teha - kujutlusega (ja selle me ju saame, lastena vaadates filme) sellest, kuidas asjad käivad, kuidas peab, kuidas need inimesed, kellega me koos olema peavad olema. Ma ei teagi - pikad, blondid, otsekui vanast heast filmist tulnud, hea veel, et mitte Humprey Bogarti Casablanca kaabuga. Minul on olnud selliseid kujutelmi. Või kitarriga nunnukuubis tüübid, kes hääletavad läbi pool Euroopat näol alati see õnnis äsjasündinud ilusa inimese naeratus, mis siis et see reinkarnatsioon toimus kõik selles elus ja selles maailmas. Või ma ise peaks olema Barbie ja Amy Winehouse´i ristand või midagi (misteha, kui minu puberteet algas kahekümnendates). Või pidanuks ma olema rastapatsidega kanepit tõmbav pidevalt elu hingamisest rääkiv new age vaimustuses Rainbow tsikk. Üldiselt - see nagu käiks suurekskasvamise juurde.
Ja siis on veel need lapsed, kellel on olnud ligipääs pornole juba vanusest 3 aastat, kelle kujutelm seksist ja suhetest on täis domineerijaid ja domineeritavaid, kes on sama jõhkrad, kui neid õpetatakse olema. Mina mõtlen enda peale 13aastaselt - no ei ole päris minu elu. Kuigi riided olid ka minu teema. Ranged seelikud, mis olid tookord kõigil seljas. Ainult sellest ma päriselt aru ei saanud, et miks kõik hirmsasti mingeid suvalisi tüüpe suudelda tahtsid ja mis kõige hullem suudlesidki. Mina tegin oma elu esimese põsemusi 17aastaselt, oma esimese suusuudluse sain 19aastaselt ja kõikidest muudest asjadest - näiteks seksistki, hakkasin potentsiaalselt mõtlema 20-22-aastaselt või olgem korrektsed - sellega tegelemisest, sest seksist mõtleme ilmselt juba vanuses 13 ja mitte vähe. Kuidagi aeglaselt rahulikult oli neid asju vaja ajada. Siiamaani on.
Niklaus Hilberi film "Amateur Teens" tegeleb minu jaoks simulaakrumi mõjudega inimese käitumisele ja mõistmine, et kõik ei ole nagu filmis. Ja mis kõige hullem - ei olegi. Seks ei ole nagu pornotööstuses, suudlemine ei ole nagu seebiooperis, meeldimine ei tähenda alati kõva panemist kõrvaltoas, joomine ei tähenda alati õnnelikku elu-olu. No ei ole - eksju, onju. Nüüd - natuke aega hiljem - ma tean seda. Me kõik ilmselt teame. Aga proovi seda selgeks saada või selgeks mõelda olukorras, kus esimesed sammud täiskasvanuks saamise poole alles algavad. 13aastaselt, 14aastaselt, 15aastaselt. Proovi endale selgeks teha, et ringiseksimine pole tegelikult üldse nii äge, kui pornosaidid väidavad, et on.
Me oleme alati elanud maailmas, kus me tegelikult käitume nii, nagu meid on õpetatud. Sellel suvel sain tuttavaks noormehega, kes väitis, et tema lemmikperiood elus oli teismeiga, kus võis vabalt juua ja ringiseksida - ja seda peeti ägedaks. Noh - ütleme nii, et mina ei teinud teismeeas kumbagi. Pigem kahekümnendate teises pooles ja seda teatud reserveeritusega, teatud hirmuga, et jään millestki täiuslikust või vajalikust või olulisest ilma. Ja seda kõike tänu sellele, et minu suureks kasvamise simulaakrum koosnes - piiblist, kaheksakümneaastasest vanaemast, kes hakkas kergelt hulluks minema, ahastuses isast, kelle jaoks ma olen alati mingis mõttes oma ema taaskehastus, omatänavapoistest, kes oskasid minu eest tähelepanelikult hoolitseda ja minuga mädamuna mängida, riietest, mida ma hakkasin aeglaselt vihkama, sest need domineerisid minu üle, juustest, mis olid liiga pikad ja mis tuli ära lõigata ise, peegli ees. Ühesõnaga äärmiselt palju ebakindlust, väga ilusaid ja tähendusrikkaid suhteid, mille eesmärk oli lihtsalt hoolida, koristajatädisid, inglise keele õpetajaid, klassiõdesid ja klassivendi, kellel oli hoopis teistsugune taust kui minul, kuid kes kõigest hoolimata - ja seda tuleb nüüd kõva häälega välja öelda - ei meenutanud mulle kuidagi pornotööstusest lolliks läinud idioote, keda oli Niklas Hilberi filmis kui ka minu sellesuvises tuttavas näha. Sigmund on tore mees. Ausõna on. Aga isegi tema jaoks oleks pornotööstus ilge värk.
Kas me saame oma maimukesi pornoõpetuste eest kaitsta? Minu meelest küll mitte. Me peame nad lihtsalt varustama - julgusega olla siiras ja uskuda, et see mis neile vajalik on, on olulisem, kui see, mida nn maailm - suur simulaakrum neilt nõuab või mida nad endalt tahavad nõuda, sest näivus tunduks justkui tähtsam kui päriselt armastamine, päriselt hoolimine päriselt suudlemine. Ahjaa - tegelikult tasub "Amateur Teensi" vaadata - kasvõi juba sellepärast, et näha ka täiskasvanuna esinevat vajadust meeldida grupile, mitte aga vastata enda vajadustele. Miskipärast tuleb see Õhtulehe lugu meelde: Elvis ütleb oma lapseohtu kaasale Priscillale, et ärgu too seitsmeteistaastaselt kulmu kortsutagu - nõnda läheb ta ruttu vanaks ja koledaks, vanaks ja koledaks. Rokikuningas suri varsti juba 40 aastat tagasi, ja Priscilla, kes on nüüdseks passi järgi 70, aga näeb välja nagu 20, polegi vanaks jäänud, sest - grupile või siis Elvisele tuleb meeldida. Simulaakrum tuleb välja mängida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar