Käisin Pöffiavamise punasel vaibal minagi, ehkki fototõendust pole kuskilt võtta. Siiski. Siiski.
Hirmus tore on, et käisime ja vaatasime ja siis mõni arvas, et konkreetsem tuleb olla. Ilmselt päriselus rohkem kui filmis.
Ega jah. Tuleb, tuleb. Ja järgmine kord tuleb kuskilt kõrged kontsad hankida ja meigikunstnikust sõbranna kah, võib-olla mõni juuksur takkapihta.
Aga see selleks - räägime filmist, see ongi see põhiline probleem, kui sul on filmi õppinud inimene kõrval. Ta eeldab, et sa oskad midagi mõistlikumat öelda, kui seda, mida ma nagunii tahaks keset filmi kilgata.
Avafilm oli gruusia komöödiatummfilm "Chemi bebia" (Minu vanaema) 1929. aastast. Lugu ise tundus keerlevat ümber kafkaliku bürokraatiailma, kus kõik muudkui nõuavad raha (issand - see on nagu see Euroliitu projektide kirjutamine, issand! Issand! Ole ainult asjalik ja lase oma mõttekesel läbi kuue kabineti, mis muide üsna tinglikult ja teatraalselt ümber ühe ümarlaua koondunud) ja ametnikud peavad otsustama, et kas annavad või mitte. Kui kandiliste prillidega (mis oma näole paigutumises moodustavad omaette tegelase) sekretärihärra oma koha pealt lahti lastakse (see on nii ilus, kuidas ta sõidab oma trepist alla ja üles ja muudkui viib inimestele nende kirju, mis mõnikord jäävad õhku rippuma) lahti lastakse, siis hakkab kogu jant pihta.
Esiteks muidu õnnelik abielusmees ja sekretär, eksole, - poob ennast - või siis näidatakse seda, mis tema peas toimub, lambi külge üles. See on nii tore ja tinglik, kui vähe on võimalik ühe pildiga öelda, poos üles, ei poonud üles, miks ta seal ripub, sellepärast et jäi töökohast ilma, ei jäänud töökohast ilma. Ja siis muudkui vaatad. Lapse pisikesed sõbrad mänguasjad on kurva näoga selles naljakas korteris, kus meest näidatakse lebamas lapsevoodis, jalad üle võre. Iseenesest selline pilt, mida igal pool ei kohta. Ja paneb imestama, isegi minusuguse puhta hipi, eksole, kes võib vabalt istuda, kus saab ja kuidas tahab, imestas selle üle.
Ja kui vaene mees oma kodust välja visatakse - sõna otseses mõttes lennutatakse õue, ja ta paaniliselt hakkab tööd otsima ja leiab direktori, kes muudkui vahetub ja vahetub ja vahetub, siis tuleb paratamatult meelde Estonian Air. Poolel dokumendi ulatamisel muutub direktor kellekski teiseks inimeseks ja lause, et ekssekretär tahab tööd saada kaob koos inimesega tema laua tagant. Ühesõnaga väga kaasaegne koomiline ja traagiline lugu korraga. Kafkalik.
Ja seda ka et filmis on palju erinevaid vuntse.
Eelkõige on see naljakas film! No on! Eriti see sotsiaalselt aktsepteeritud pepu krabamine näiteks, kui mõni mees otsustab järjekorras ette ronida, siis kuus meest korraga krabavad tal tagumikust. See oli naljakas.
Või sekretärisse armunud ja tolle pärast ennast ära tapnud ametnik, kes tänapäeva normide kohaselt oleks pidand saama võrdõigusvolinikult seksuaalse ahistamise eest nagunii koondamisteate. Hoidke oma riistad, eksole kodusoleva porno jaoks. Igal juhul see filigraanselt edasi antud ahistamisviis - see lennukite pildumine ilusa neiu tuppa - see oli nii armas!
Sisukokkuvõtteliselt, kui keegi tahab seda näha, mingi vaatama.
Kui keegi ei jõua seda näha.
Vaadaku siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar