Erik Alalooga tekitas Tanel V. Kulla, Taavi Suisalu ja Urmas Lüüsiga ruumi "Püha müra tihenemise"- sinnasamma musta kasti, kus olen näinud nii Sveta Grigorjeva, Henri Hüti kui ka paljude teiste koreograafide tantsu ja lugusid. Ja lugude puudumist, eksole, lugude puudumist ka. Millest tekib laval pinge? Või lava taga? Või publikus? See on paras jantimine - mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, mis nad seal teevad - keset lava, ma mõtlen. Jalad liiguvad, kehad liiguvad, aga meel on kinni jooksnud. Või vastupidi - inimene seisab nii intensiivselt paigal, et paha hakkab, ainuüksi tema vaatamisest. See see on kontseptuaalne kunst.
Aga see selleks - "Püha müra tihenemine" - tegi võib-olla isegi füüsiliselt liiga. Helid tardusid rindkere piirkonda ja surusid istuma kinnises poosis mõndasid vaatajaid. Aga mitte ainult muusika ruum ka. Helide tekitamine - vilja puistamine metallile, et oleks kuulda.(Huvitav, kas see on seotud kadri- ja mardipäevaga?) Samas - mina oleks oma vanaemale kohaselt püsti tõusnud ja odratangu tagasi potti pistnud või lootnud, et kuskilt nurga tagant lendavad välja vanad toredad kanad. Mitte kunagi ei või teada, võib-olla mõnes järgmises etenduses on nad kohal ja rahustavad maha selle nõukaajal sündinud ja 1990ndatel üles kasvanud minu, ikkagi söök eksole.
Ma jumaldan etendusi, kus kõik mu peas olev segadus - justkui ära visualiseeritakse, musitseeritakse ja võib-olla kohati hüsteeritsetakse. Kuigi vist selles müra tihenemises seda nüüd küll ei olnud. Seda hüsteeritsemist. Pigem midagi iroonilist. Armastusväärset ja naljakat. Midagi, mis peegeldab meie habemikest hipsteriprintside vastuolusid - naine sunnib kartulit võtma, sest moes on lisaks habemele ka ökoelustiil. Moes on lisaks pintsakule, ka omakasvatatud kapsad ja omapruulitud õlu - rääkimata hamburgeritest - neist omatehtuist või muidu. Moes noh.
Sellele kõigele räägib vastu - meie taust - või tuleks öelda poolt, ikka poolt. Ja väike vastuolu tekkiski - kenasti riietet - mõned siiski movembri habemeta muusikute ja neid ümbritseva kohati talupoegliku butafooria vahel. Sääl ta siis oli - vokk, sääl ta siis oli vilja täis plastiknõu, sääl ta siis oli heli ja lõhn, mis minule isiklikult tuletavad kohe vanaema meelde. Noh, ma kasvasin väikses Võru linnas kanade, tookord seitsmekümnendates vanaemaga, kes oskas pidada nii kanu kui ka Katrinat.
Pidamine on oluline märksõna - võib-olla tuleb osata pidada - piiri ja ennast targaks ja ilusaks, et asjad omandaksid oma pärisväärtuse ja seda nad teevad, kui me teame, kust me tuleme, kelleks me oleme ja kuidas me selleks saime. Kui me moe pärast ei pea habet lõuas kinni ega kanna pintsakut ega raudneeti oma ninaaugus. Pidamine teeb meist inimesed. Kultuur - hakkas ikkagi vokist ja odrast ja nisust ja rukkist. Loomade pidamisest. Aga jah - kas helid pidasid meid ruumis kinni, kas perfokas jättis jalad maha ja ootama. Kas meid saab kultuurseks pidada, kui me oskame etendusest lugu pidada?
Tegelikult on neid küsimusi nii palju, et pea hakkab kohe valutama - aga et see pea nüüd neid pidamise küsimustest päris valutama ei jääks - saime hiljem Evelyn Raudsepa koostet raamatu esitlusel viibida - raamatus kõneldi kah - tantsukunstist ja selle pidamisest praktikute, teoreetikute ja muidu toredate inimeste najal. "Eesti tantsukunsti - nüüd ja (nooleke, mida ma klaviatuurilt ei leia)". Esitluselgi oli perfomants - peeglikillud seljas tüdrukuga.
Aga pidagem oma jalgu maas, gravitatsiooni ja sidet - olgem vähem newage´ilikud - ikka millegi enamaga, kui oma isiklikud ihad või massihüsteeria. Pidagem kultuuri. Pidagem julgust jääda kultuurseks.
Ahjaa - isegi Evelin arvas, et kanu tasub linnakorteris pidada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar