Suhetesse pandud tõe- ja valuterad on naha all, ja nad avatakse kirgliku suudlusega nabale, rinnale, kuklasse, seljale, selgroo kolmeteistkümnendale lülile ja seal nende suudluste all on tsenseerimata reaalsus, kus jooksevad kirglikud lumivalged hobused ja koledad kontkõhnad vikatikandjad, kõik korraga ühes suunas. Teadvusele vastu - inimeseks olemise kunst on ainult pinnapealne virvendus - saad kurjaks, sest mees vaatab teist naist - saad nii kurjaks, et loobid armukadedusobjekti happega, saad kurjaks, sest tolle teise naise üsa on veel lastest puutumata, sinu mehe silmis otsekui lapsetegemiseks valmis. Hirm on plaaniline. Hirm on igavene. Õnnelikuks saamise hirm. Õnnetuks olemise hirm. Teise õnnelikuks saamise hirm.
Ei, inimene on võimalik üles keerata, nagu vurr, aeglaselt, aga väga pikajaliseks ja järsuks ja surmavaks. Inimesel on see omadus - et ta läheb aina hullemaks, kui ta ajada aina hullemaks. Inimest saab programmeerida - nagu robotit. Talle saab sisendada, et need teised on, et too teine on - vaenlane. Ja siis leiab inimene lõpuks oma elule eesmärgi. Viha. Solvumise. Ahastuse. Ükskõik, mis need eesmärgid ka poleks - kõik nad õpetavad meid üksilduseks ette, kasvatavad müüre meie ja nonde teiste vahel, keda me peaksime omadeks nimetama, aga ei oska, keel ei paindu selleks.
Käisin täna vaatamas poola filmi Konrad Aksinowiczi "Spiraalis" - ma usun, et üleskeeramine - olgu ta see äratuskell või mõni muu tore instrument - ei kuulu selle filmi juurde - ja samas peaks ta nagu see olema - see keeramine ja keerdumine ümber inimesteks olemise ja kuhugi kellegi juurde kuulumine. Keeruline suhe - vanema naise ja temast kümme aastat noorema mehe vahel - mis on oma lõplikkuses jube ja mida vaadates tekib tahtmine karjuda. Naine, kes peab on kuulsat näitlejast meest nägema kõikvõimalikes variatsioonides - kollastes ajakirjades teist naist suudlemas ja õnnelik olemas. Muudkui keerab ja keerab ja keerab.
Ma ei ütleks, et inimeste vahel pole midagi või nad on lakanud oma suhete eest võitlema, et lihtsam on minna ja olla kellegi teisega koos. Alati arvatakse, et nii nagu oleks lihtsam - ma arvan, et vahel lõpevad suhted sellepärast, et nad polekski pidanud kunagi algama, vähemalt mitte sellisel kujul. Aga väga valus on ühel hommikul üles tõusta ja öelda lõplikult, et ma ei saa enam, et siit peab ära minema. Sest alati tekib küsimus, et kuhu - kelle või mille juurde. Pingutamine ongi see, mida on raske teha. Nii suhtes olles, kui suhet otsides. Kuhu sa ikka lähed - kui oled kellegi või millegagi harjunud.
Naljakas oli kuulata pärast filmi produtsendi ja peategelanna lugusid filmist. Eriti seda lugu - filmi peategelasi kehastanud näitlejanna Katarzyna Warnke ja näitleja Piotr Stramowski kihlusid pärast seesugust kummalist kokkutõmbavat spiraali ja põimusid paariks. Vaatan ja imestan. 38aastane naine leidis, et ta peab olema endast kümme aastat noorema mehega, et ta peab võitlema armastuse eest, kusjuures tõesti täiesti ponks poiss see Piotr, kellega neil nii võtteplatsil kui ka võtteplatsilt eemal toimus pidev kurjustamine. Niimoodi tõmbubki lugu justkui lõpetatuks ja teeb midagi - hämmastavat. Paneb meid küsima - kus on kokkutõmbumine, inimeseks saamine, üsaks saamine, mis annab andeks mehele tolle teiste üsade ihaldamise või nõuab ainsaks üsaks olemist, kas see pole mitte meie loomuses. Kõigest hoolimata armastada, inimeseks olla, kõigest hoolimata, pidada teda selleks ainsaks, mis siis et tema lähedus võib muuta võimatuks paljude teiste võimaluste olemasolu - sest keskendumine on inimeseks olemise ema.
See muide ei ole stseen filmist. See on Katarzyn ja Piotr võtteplatsil.
Kinni ühes rajas.
Mind muide ajas natuke iiveldama, kui ma sõitsin nendega mööda poola põlismetsi sihtkoha poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar