Haisvad dressikad ja araabia keel

Mõningase otsustusvõimetusega haaras see autistlike möödavaatavate silmadega, sperma ja pori järele haisvate dressidega mees kinni araabia keele õpikust. Preili teispool letti ei teadnudki, mida sellest arvata. Haaramine pole ju hull tegu, tuleb ja ehk maksab selle asja eest kassas. Mees vaatas teda metsistund silmadega nagu uhiuhket autot, mida ta osta ei raatsinud. Vaatas, et kas ta on selle auto vääriline. Ta nimelt ei olnud selles sugugi kindel, kui vääriline võis ta olla raamatumüüjapreilile. Aga lootis. Nüüd oli sammuke tehtud - araabia keele sammuke. Ta kõndis - tipatapa leti poole ja ei teadnud kust alustada. 
"Kas teil on ka inglise sõnaraamatuid?"
Preili üdini paksuklaasiliste moesolevate suureraamiliste plastikprillidega teatas talle sama õndsalt, et ikka. Ja ikkagi oli midagi selles küsimises, mis preilit häiris. Mis täpsemalt? Kuidas täpsemalt? Ega ta ise ka ei teadnud. Elu oli ta selliseks - mitmekarvaliseks teinud. Pealt prilliline, seest vimkasid täis, mida naised ikka endas kandsid. Juukseidki hoidis ta kuklas, et mitte meestele mõista anda, kui plika ta tegelikult oli. Range õpetajannalikkus - laulis temast välja. Ega ta ise ka ei teadnud, mispidi see naiselikkus käima pidi. Ja ega ta selle tüübiga mujal kui leti taga kah julenuks rääkida. Ikkagi selline oss oli. Pluss veel see õudne nikotiinihais, mis meest viie meetri raadiuses ümbritses. 
Aga preilike ronis oma mugavustsoonist otse ossikesega mööda poodi ringi jalutama. Hais ja mingi veider tunne kaasas. Äkki siiski. Mitte kunagi ei võinud ju teada, et mis või kuidas. Vaid äkki siiski - vaatab see vaene mees talle teistmoodi silma. Kuigi samas, milleks!
Oss tõmbas korraga oma taskust välja paberossi. 
"Seda on hea tõmmata, kas te ka vahel paberossi tõmbate, preili?"
Oss ei rääkindki nii nagu oss, rääkis nagu kogemata dressid jalga tõmmanud tavaline mees. Ega preili ei teadnudki, kust see mõte tal pärines, et kõik dressides mehed on ossid. Põhikooli eesti keele õpetajalt? Jah, loomulikult meeldisid talle pikakasvulised mustades kintspükstes noorukid, kes oma olemasoluga suutsid lõigata läbi kõik need piirid reaalsuse ja ideaalsuse vahel. Raamatupreili oli lihtsalt selline. Suurte unistustega raamatupoepreili, kellele meeldisid ilusad lipsustet mehed. Mõnel võiks ikkagi kikilips ka ees olla. Umbes nagu Toomas Hendrikul.  
"Ei tõmba," teatas ta naeratades. 
"Kahju! Aga araabia keelt õpetate?"
"Ei õpeta!"
"Kahju!"
Ja nõnda võttis see pisut turjakas - kõhtki ette kasvanud, mees araabia keele õpiku ja pani selle sinnasamma, kust ta selle kaasa oli haaranud. Naeratas. Ning kolksus oma veidra sapise suitsuhaisu ja dressipükstega, kus kurat. Preili kortsutas endale teadaolevalt vähemalt kakskend minutit otsmikku. Kriitikakulme pidi kasvatama ja dressides ossi pidi vaatama ja kukalt pidi kratsima, et mõista oma mannetust inimloomuse mõistmisel. Jah, päris palju eelarvamusi viisid lõpuks teatud rumalate otsusteni. Vähemasti araabia keele peaks ta nüüd selgeks õppima, et seda mõnele õpetada, kui ta jälle poodi tuleb.