Paanikahood

Üldiselt on mul igasugu tundeid olnud. Igasuguste inimestega. Aga sellist paanikat, nagu mul mõnega on, et see siin võiks ju jääda, olla, igavesti, natuke kauem - kaunisti. Sellist ei ole olnud. Nüüd on. Kogu aeg hirm, et kuskilt tuleb keegi minust ilusam, targem, huvitavam, võimsam. Ja siis... Ohjah. Sellist - ja see teeb minust paanikapreilna, kes ei saa aru endast ega teistest. Ja siis tahaks aina tantsida, tantsida, tantsida, et see hirm ära läeks. Või kirjutada, kirjutada. Või püsti tõusta ja ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla - lihtsalt hirmust, et keegi teine võib ära minna. Ei lähe. Ei lähe. Ei lähe. Ja kui läheb, siis on siis. Praegu on praegu. Praegu on kõik hästi. Ja seda ei tohi ära unustada. Ainult natuke ikka tekib seda tunnet, et ohissand. See ongi vist pühendumus, et tahad suurest koosolemise hirmust ära minna, sest kardad, et asjad ei pruugi sinu jaoks hästi lõppeda, aga jääd, sest mingi osa sinust ütleb, et asi võib veel paremini minna, kui oled oodanud, kui ainult annad asjadele loa olla ja areneda.

(Püsisuhetepaanikahood, milliseid ma alles nüüd tundma õpin, võib-olla kirjandust tudeerides õppisin ka tundma)