Surelikkus on kogu aeg olnud minu olemises. Kuigi ma ei mäleta, millal mina omaenda surma tajusin. Ma ilmselt hingasin kodus juba üsna varakult sisse - surmahirmu. Ses mõttes, ma teadsin, et inimesed surevad või kaovad või ei kipu nad tagasi tulema pikalt või igaveseks juba tollest hetkest saadik, kui mu ema oli haige. Surmahaige. Algul oli see teadvustamatu olukord, lihtsalt midagi, mis juhtus iga päev. Ilmselt ma isegi ei mõelnud. Sellele on väga raske mõelda enne sõnade sissekeerdumist ajju ehk siis sõnastusoskust, tõenäoliselt noil esimesil aastail oli see venekeelne kõne, mis mind kasvatas. Lihtsalt ei sõnastanud vaikuses surma, suremist, surevat. Lihtsalt ühel hetkel ma teadsin, et ema ei tule enam tagasi, et vanaema on väga õnnetu, et me olemegi nüüd päriselt kahekesti jäänud. Minul ei olnud hirmus. Mul oli vägev vanaema. Palju vägevam, kui ta arvas end olevat. Mina lihtsalt leppisin paratamatusega, et ema ei ole ega tule tagasi.
Mäletan veidrat liivakastivestlust naabritüdrukuga, kes teatas, et ainult vanad inimesed surevad. Et kui tema vanaema ära sureb, siis ta kolib vanaema tuppa elama. Seda oli nii võõrastav ja ehk isegi õõvastav kuulda. Mina küsisin, aga mis siis juhtub, kui sina ise sured enne vanaema. Sõbranna arvas, et seda ei saa juhtuda, et ta on selleks liiga noor. Mina hammustasin huulde. Sai küll. Minul suri ema, kes oli ilmselgelt vanaemast noorem, enne vanaema. Miskipärast tahtsin ma sõbrannale jätta tema õiguse. Miskipärast tahtsin seda egoistlikku tean-maailmast-kõike-hoiakut toetada. Lihtsalt sellepärast, et minu olukord oli selleks liiga keeruline, et seda minust tol hetkel poolteist aastat nooremale, vist kuuesele sõbrannale selgitada. Inimesed surevad. Haigused käivad - küsimata rassi, vanuse, soo, majandusliku heaolu või milleiganes kohta ühtki sõna, ühtki küsimust. Ja surm võib vabalt neile järele tulla.
Oma surma ei ole ma kartnud. Mis seal ikka karta. Kaod ära ja kõik. Teiste surmaga on hirmsamad lood. Nendega kaob tükike mind ennast ära. See on kuidagi hirmsam. Emaga kadus. Vanaemaga kadus. Seda on hirmus raske taasluua - seda äsjasündinud Katrinat, kellel oli kellegi silmis suurem tähendus, kui kellelgi-millelgi teisel. Seda ei saanud ma ka oma naabritüdrukule seletada - surmal on oma vabastav printsiip. Ta annab haigusele minekuvõimaluse, elule olemisvõimaluse, aga ta võtab ära potentsiaalse inimese, kes võib-olla teadis mind ja minu nõrkusi ja minu tugevusi - minu erinevaid tujusid.
Kallile räägin kogu aeg, et ega enne ei tea, kes oled, kuni oled olnud mõnes olukorras. Ega enne ei saagi teada, kuni oled seal - surmaga koos, temaga silmitsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar