Ma olen laisk. Päriselt ka. Tunnistan. Ma võiks kirjutada. Lugeda. Keeli õppida. Kitarri õppida. Mul kolis üksmees kitarriga sisse eksole, aga ma eriti ei viitsi. Enamasti ma magan kodus. Või siis jalutan linnas. Täna näiteks nägin mingit imelikku tüüpi Maxima juures vist täispuhutud seksnukuga, millel oli nii noh sündsuse pärast teesärk selga tõmmatud, selline hall ja imelik, mitu korda ilmselt läbi higistatud ja alt kõrvetasid välja võrksukad. Täitsa tore oli.
Igal juhul sellel sügisel otsustasin minna natukene töökamaks. Ja läksin In Down-Towni vene keele baasil (sest kella-ajad eksole sobisid) prantsuse keelt õppima. Hirmustore kool on ja hirmuspalju noori ja ilusaid ja vähemnoori. Aga minu lemmik on minu prantsuse keele õpetajanna Tatjana - vaatab siis meie poole ja küsib, et ah, ei teagi kuidas hääldada moi? Ei teagi? Ega ma ei tea jah. Keegi eriti ei tea. Siis küsib, et aga millist häält teeb venekeelne konn? Ahh? Kuak, kuak, kuak. Sellist teebki. Moi - sellest kuakist tuleb see ua kätte saada ja välja hääldada. Ja siis ta selgitas, kuidas tuleb hääldada prantsuskeelset sõna pomme (õun) - ütles, et visake kujuteldavaid pingpongpalle suust välja või siis õunu. Nii äge on. Ainult mõnikord lähevad venekeelsed sõnad meelest. Ja siis ma susisen nagu uss, selmet öelda smeja või midagi. Nii nii äge on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar