01 september 2016

Luuletused valust

*
Selga terroriseerib valu
vanaema ütles kunagi
et see ongi naistele antud
muu võetakse neilt
laenuks ja ära
igapäevaselt

aga valu on päriseks

et kui kuupuhastuse
spasmid viivad
kõrgendatud hetkedel
oksendamiseni

kuskilt kaugelt
tuleb tema
venekeelne kõne
meelde

sellest, et see ongi
mulle, naisele
antud
et leppigu ma sellega.

*
Meie keha pole pooltki
nii ilus kui ta on
kellegi käte vahel
ja kellegi sõlmilistes
kaelavagudes

pühaduseteotusena.

Meie keha on üksildane
hunt, kes kohtudes
teise kehaga
saab natuke rohkem
oma kaduvusest
või mõttest teada

aga mitte aru.

Meie keha on
tunne, et tahan kuuluda
(kõlagu see halvasti
nii mu enda
kui ka mu ema
mõttes)
sinu juurde

nii nagu riisikad
kuuse või kase juurde
spetsiifilise lõhna
ja tekstuuriga
kõik teavad
kust meid otsida

koos.

*
Mu mensiverd ja okset
katsudes
said dinosaurustega
elukarussellis kokku

alateadlik hirm
ärasöömise ja ärasuremise
ees säilis
nagu mõnikord
säilib minus
hirm luuletajate ja kirjanike ees

kes justkui teaksid
mis tähendab
elada kasimata elutoas
või heinamaal

teaksid oma
olemuslikult  küsimärgilisi
rolle ja nendest
möödamängimisi

sõnastades kirglikult
ja tasa tasa elu

nii et mul tekib
tahtmine
lausa trots
mitteteada

Kommentaare ei ole: