Üks tema endiseid austajaid oli tema nimel laenu teinud. Seda oli nii lihtne teha, et kohutav. Klõps ja raha tuleb. Kiirlaenu raha. Teine oli vedanud pandimajja raske raha eest (Madli töötas kontoris sekretärina) 32tollise televiisori. Ja telekat polnud Madlil isiklikult isegi vaja olnud, aga ta oli ostnud selle, sest esimene, see kes laenu oli teinud, oli hirmsasti tahtnud just nii suurt. Madli oli. Madli tegi. Kõikide meeste eest. Ja printsi ei tulnud ühegi nurga tagant. Tulid mehejurakad, kes ei teadnud, kuidas toime tulla eluga, tööga, asjadega, mida oli vaja teha. Tulid luhtunud suhetest, alimentidest hullunud ja hirmunud endised pereisad, kelle naine oli lihtsalt välja visanud. Ei olnudki enam selge mispärast. Viinahäda? Vägivalla? Rumaluse? Halvasti raha teenimise pärast? Madli leidis nad üles ja sai selle leidmise eest endale probleeme, millega silmitsi seista. Endised abikaasad, kes tõrksa ja kurja pilguga teda jälgisid, põlastava ja jõhkra tähelepanuga oma mannetuid mehi vahtisid. Lootsid, et äkki on nad sama kohutavad koos Madliga. Ja olid ka. Hea veel, et keegi talle last ei teinud. Hea veel. Madli oli selle eest tänulik. Sest siis ei oleks tema teadnud, kuidas toime tulla eluga, tööga, asjadega.
Kedagi ei huvitanud. Töö juures vaatas ülemus Maanus teda karmilt, justkui oleks tegu targa naisega, justkui. Aga tal ei olnud seda - mida mees ootas. Madlil ei olnud karismat ega ka mitte aju. Ta oli naise tööle võtnud, sest kõikide eelduste kohaselt pidi naine just siia tooma kaasa oma kõikvõimalikud anded. Annete hulka kuulusid kirjutamisoskus. Räägiti, et naisel olid ilmunud kuskil kümme aastat tagasi luuletused noortekirjandusajakirjas Turske Lohk ja siis veel, et tal olid põnevad suhted ilmtarkade ja ilmilusate meestega. Maanus ei mõiganud, et mis kuradi pärast need suhted korraga nii elututeks osutusid, kui Madli tema turundus- ja reklaamiosakonda sekretääriust mängima tuli.
Feisbukk oli paksult täis neid jõhkraid ja põnevaid mehi, kes kõik Madli ümber olid tiirelnud. Ja Maanus ei saanud aru. Keegi ei saanud aru, kuidas Madli ikkagi ei suutnud loobuda vanadest riietest, kuidas ta ikka veel elas väikeses üürikorteris ja sõi õhtusöögiks kiirnuudleid. Maanus ei saanud aru. Ja ta ei teadnud ka, milliseid pikema perspektiivi plaane ta temaga teha võis. Nüüd tuli see tööleping lõpetada. Lihtsalt. Loogiliselt. Täpselt. Nii nagu neid ikka lõpetatakse.
Alustuseks tuli öelda, et oli väga tore koostöö. Ei, ei, ei, ei, ei! Maanus kortsutas kulmu. Ta oli tahtnud seda juba pikemat aega öelda, et... Ta kortsutas ikka veel kulmu. Maanuse naine Aida oli öelnud, et seda tuleb teha, sest mis mulje see nendest jätab. Ja Maanus mõistis, et mingi mulje pidi Madli igal juhul neist jätma. Olid nad ju võimas firma. Olid nad ju isegi Kuldmuna kord saanud. Olid! Olid! Seda kõike muidugi enne Madlit. Madli oli tulnud hiljem, sest Hilda oli ära läinud. Mingi karvaeemadlusfirma oli ta endale palganud poole suurema palga eest - inimesi ripsmetetegemisele, maniküürile, pediküürile ja karvaeemaldusele registreerima. Seda oli Hildast oodata. Ei mingit truudust turundusele või reklaamile. Nendele. Aga Hilda oligi Hilda. Madli oli turundusest ja sõnadest ja üldse väga sissevõetud. Madli oli seda algusest peale. Entusiastlik kutsikas, kes mõnikord kartis trepist alla joosta, sest ta oli siiski nii väike, et hirmus.
Ja keda tal Madli asemele panna oleks? Mirandat? Toda uhket naisterahvast, kes väiksema palga eest vaevalt töötab. Miriamit? Toda veelgi uhkemat naisterahvast. Valvet? Lisbett Lottat? Pagan. Kõik nad tahavad nii palju palka, et see on hirmus. Sellega Maanus ei lepi. Juba kaks aastat oli Madli töötanud rahuga selle palga eest. Ei olnud eriti esinduslik, aga ega ta nüüd nii hull ka ei olnud. Need teised - ohjah - need teised tahavad ju nii palju saada. Oi-oi, kui palju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar