Inimene, kas jääb paigale ja vingub, või liigub edasi. Ehk saab mugavuspagulaseks, kes seda siin näiteks 2013. aastal kõvahäälselt pasundas? Mul ei olegi see enam meeles. Muide Birgit Püvel on põnev näitus Kunstihoones, "Varjupaik" või siis lihtsalt öeldes varju paik. Kirjastus Hea Lugu on välja andnud päris palju raamatuid sellel samal teemal - varju paik. Inimesed ongi võõrsil nagu iseenda varjud - ajaloota kohas, kuhu nad saabuvad, selleks et olla varjul, varjus ja varjuks. Olgu see Rootsi või Eesti või Soome. Meil ilmus kevadel Jörn Donneri "Rootsi. Rännakud võõral maal" - võimas ja kohati ebamugav raamat, sellest, kuidas inimesed kohtuvad omaenda varjupoolega, sisserännanuga, ja mis seal salata too, kes sisse rändab, kohtub iseenda varjupoolega sisserännanuna.
Nahavärv on midagi, mida ei muuda. Ka aktsent on midagi, mis jääb kurku krampi tõmbama. Huuled on harjunud kuidagi liikuma. Lihtsalt on harjunud. Kersti Salulaid, meie Soome-raamatu autor, käis hra Reikopile ette kandmas, mismoodi nad seal elavad. Aga teate, mõistlikum on võtta ette tema raamat "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle". Mingisugune vastik maitse tuleb suhu - ebamugavustunne. Kunagi oli mul sõber, kes ütles, et ta ei saa oma homoseksuaalusest muidu rääkida kui pilgeni purjus olles, sest see lihtsalt ongi see midagi, mis kannad kuskilt väga väga väga kaugel põhjas kaasas. Võib-olla teed teist nägu ka vahepeal, aga üldiselt see on see kahtlane nägu.
Ilusad inimesed muutuvad kuidagi hapunägudeks, kui nad ei tea, kuidas käituda omaenda veidrustega, rääkimata teiste inimeste veidrustest. Igal juhul mõjuvad nii Donner kui ka Salulaid üsna vastikult. Seda kõike pehmelt öeldes. Vastikult just sellepärast, et nad näitavad neid kihte, millest ei räägita. Mõnikord püütakse rääkida. Noh - üürihinnad Helsingis või Turus. Mitu keskealist jagamas ühikataolist korterit. Me ju nägime sedasama Ilmar Taska "Sangarites". Kuidagi imelik on. Kuidagi vastik on. Kogu selles - vabaduspüüus ja uhkes olemises on midagi väga ebamugavat ja imelikku. Miskipärast tuleb ühel hetkel lihtsalt suureks kasvada. Ja see on raske. Raske nii varjupaigale (Vao, millest muide Birgit Püve näituski räägib) kui ka varjuotsijale. Põnev ongi vaadata - immigrantide varje piltidel või minna puude varju tuppa. Korraga end mõttelt tabades. Jah, see ongi ju varju paik.
Näiteks Salulaidi raamatus on üsna palju varju otsivaid inimesi, kes ei oska käituda ega olla ühiskondlikus mõttes targad või tublid. Nad on ebamugavad. Nad ajavad hulluks. Mida sa teed ühe teismelise plikaga, kes ei tee vahet diabeedil ja deebetil või naisega, kes väidab, et jälestab joodikutest mehi ja alkoholi, aga enda kapis hoiab likööri? Või mehega, kes ei suuda alimente maksta, ja pageb Eestist eemale, et ainult mustalt tööd teha? See on keeruline lugu. Me ei suuda ennast kunagi täielikult kellegi olukorda panna.
Üks mu sugulane suutis maha mängida kasiinos kolmetoalise korteri. Ja mina võin ju vangutada oma peenikese kaela otsas rippuvat pead. Võin-võin. See käib minu eluga kaasas. Aga ma ei tea, kuidas see tegelikult juhtus. Me keegi ei tea. Ja mu sugulane ei sõitnud selle eest Soome. Mõned sõidavad päris-sõja eest. Mõned sõidavad väiksema sõja eest - pakku. Puupakku. Maapakku. Ära.
Donneri sõnum on, et me ei ole võrdsed. Ja tal on õigus - mõned meist on lollimad kui teised. Mõned suudavad ära kasutada kõiki oma võimalusi, mõned vaid osasid. Just need mõned satuvad silmitsi elu varjupoolega, nagu klišeeliselt ja tabavalt öelda võib. Nagu ühes vanas loos oli, kus vaenelaps sai endale uhked riided Vanakuradi käest, aga Talutütar viidi otse põrgu. Nii see käib. Nii on alati olnud. Mõni kuulab hiirt, teine oma ahnust, kolmas oma surnud ema, neljas teab, kuidas toime tulla teisiti, missiis, et kõige lõpuks oleme kõik vaid kellegi mälus pesitsevad varjud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar