Tol korral

Kuidas määratleda oma rumalust, kaduvust, epileptilist lahkumist otsekui ajast ja kohast? Kuidas tabada end otsekui ülesärkamiselt igal jumala päeval, kui kohtud sellega, kes oled kunagi olnud? Ja kes osaliselt oled edasi. See pisike plika pikkade mustade juuste ja paksude prilliklaasidega. Otsekui Väike Preili Päiksepaiste tollest filmist, mis võib-olla ajab naerma. Tol ajal olid tal kaks rastapatsi ja pikemaks veninud juuksed ja kulunud mustad prillid, mis peaaegu, et ninalgi ei püsinud. Tol korral oli ta armunud elusse. Tol korral lubas ta saada luuletajaks, aga sai täitsa tavaliseks tüdrukuks. Tol korral kui ta sai esimest korda elus teada, mis on siis, kui kõik unistused muutuvad väljakannatamatuks reaalsuseks.

Tol korral käis ta kaksteist tundi kord kolm päeva järjest korda tööl. Tal olid imelised töökaaslased ja viis olla vajalik. Tol korral kolis ta eraldi väiksesse tuppa ja tal polnud mõnikord süüa, siis jällegi sukkpükste tarvis raha ja siis teatergi oli liigkauge meelelahutus. Ah teater. Teater. Teater. Mida kõike ei taha üks väike vastik plika teatri nimel teha. Kõike. Teha. Kuigi elu oligi üks teater. Üks kummaline  viis ennast igapäevaselt erevärviliselt riietada. Tol korral oli ta liiga üksi, et olla kellegagi koos.

Tol korral kohtus ta paljude inimestega, kes olid liiga üksi, et olla kellegagi koos. Üks neist oli muusik, teine luuletaja, kolmas lihttööline, neljas raamatukoguhoidja, viies doktorant, kuues vana väike mees raamatukogust, neid oli rohkem kui teda ja mõnikord vastupidi. Tol ajal pidi ta päevast päeva korralikult naeratama. Õigeid riideid kandma. Aga tol korral ei teinud ta seda mitte. Võib-olla ei tee tänase päevani. Ei korralikku seongut pähe ega häid riideid selga. Milleks. Ja mis see tänapäeval korralik on? See matusematja näoga elu eest kõnelev vanamees üle Atlandi? Või ta ise? See noor naine. Noor - ta teadis kui vanaks võib saada.

Ja ta teadis, et hoolimata oma suurtest kannatustest,või ohkuipisikesed need tundusid võrreldes ema või vanaema või vanavanaema või vanavanavanaema või kasuemagi omadega. Tol korral, kui ta luges igapäevaselt kriitilispiksenoolelisi luuletusi blogidest ja poognast, kui polnud veel olemas feisbukki ega sõbralaadseid ega sõpru ega kindlaid inimesi, keda kindlasti jälgima, jagama, armastama pidi.

Tol korral, kui maailm oli rohkem süütu, kui hommikuid ei saanud alustada sellest, et tõmmates üle ekraani teadvustada tolle või teise olemasolu, jõuab teadvusse, et kes käis puhkusel, sünnitas lapse, leidis armsama. Tol korral, kui olidki üksi oma pisikeses Internetita toas ja kuulasid seda, mida elu sulle kuulata andis raadiost. Tol korral, kui maailm oli liigilus, et seda ilu mõista, sest see polnud fotografeeritud.

Tol korral, kui ta ei tahtnud saada maailmakuulsaks, kui ta tahtis vastutuseta töökohal teha ära seda, mida vastutusega töökohad ei suuda teha ära. Muuta maailma lihtsamaks ja paremaks kohaks, kus keegi hoolis väiksest lapsest raamatupoes või vanatädist või onust või sellest, et Juku-Kalle Raid oleks võinud luuletajaks hakata, aga tema näed hakkas Keskusi välja andma ja poliitikuks ja millekskõigeksveel.