Üle pika aja võtsin ette ühe nõukafilmi, mille peaosatäitjaks pidanuks olema Terje Luik, kes aga nagu me juba teame, ei tahtnud saada näitlejaks, vaid sai hoopis aednikuks. Tema asemel oli Nadežda Rumjanitseva. Säravate silmadega imeline kärtsakas preili, kellest me tegelikult kõik vaimustume tema nõidusliku särtsakuse tõttu. Teda vaadates tuleb ikka tädi Nadja meelde. No nii kihvt ja armas oli ta. Kui ma olin laps, olin temast lihtsalt metsikult vaimustunud - tema kärtsakuse, otsekohesuse, aususe jne tõttu. Eks Henryku ema ole ka miskit sellist - aga väga väga vahva tegelane on! Või noh tegelikult tuleb öelda, et Ljudmilla Dobrõivetšer on see imeline tegelane.
Suurtest unistustest täis pisike imearmas tüdruk, kes tahab kord telediktoriks, siis jääbaleriiniks, siis stjurdessiks - aga ei saa ta midagi. Umbes nagu mina. Ja siis saab klienditeenindajaks, algul on raske, võib isegi öelda, et paha, aga siis muudkui võtab endale ülesandeid juurde ja kasvatab kangemat iseloomu ja tugevamat kätt ja mõtet. Klienditeenindus on küll sealsamas bensiinijaamas - aga see muutub ühel hetkel ikka korralikuks korra ja puhtuse tagaajamiseks. Ja oma klientide vajaduste ja soovide sõnastamiseks ja rahaks mõtestamiseks. Puhta kapitalistlik värk tol Hruštšovi ajal. Lausa naljakas. Eriti kui samal päeval kuulda katkendit Orwelli "Loomade farmist". Nii et jah! Siin me nüüd siis oleme! Kõik on ehk pisut liiga roosa ja nunnu ja armas, aga lõppkokkuvõttes ikkagi ilus-ilus-ilus!
Kõige parem lause, mida olen üle pika aja filmis kuulnud: mitte töökoht ei muuda inimest ilusaks, vaid inimene teeb oma töökoha ilusaks.
Eks ta olegi nii.
Nõiduslikke filmielamusi!
Need, kes vene keelt oskavad, võivad vaadata siit: Королева бензоколонки
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar