11 jaanuar 2021

Kuhu jätta laps, kui peab käima lõikusel

 Ega seen'd kõige hullem olnudki. Pisike maja. Päris neile kahele, tegelikult piisanuks kahest toast, aga oli kolm tuba ja kanadele kuur ja üks suur siga ka, kelle elupäevad tuli lõpetada. Aga oleks võinud halvemini minna. Katjal oli isa. Oligi. Nastja natuke imestas, et selline mees oligi see abielumees, kes kogemata sai endale tütre. Täiesti kogemata, vaevalt, et ta seda väga planeerinud oli. Jelena ka ilmselt ei planeerinud pikalt ja laialt toda pisikest. Aga lõpuks oli Katja kõik, mis alles jäi Jelenast. 

Ohkui kuri ta oma tütrega selle väikese tüdruku pärast oli. Ja nüüd polnud tal midagi alles. Isegi tema sünnikodu lükati eemale tema praegusest elust teisele poole piiri. Midagi selles riigikorras hakkas sarnanema sellele, kuhu Nastja sündinud oli oma venna ja õe juurde Pankjavitsasse 1918. aastal. Muutusega, mis tuhises läbi erinevatest inimestest. Katja käis eesti lasteaias ja aegajalt küsis ta pisike laps, et äkki saaks endale õe. Nastja ajas silmad pärani - õe? Seitsmekümneaastane vanaema pidi korraldama oma viieaastasele lapselapsele üksikvanemana õe. Põnev. Miskipärast tundsid vanamehed temasuguse vastu soojemaid tundeidki. Temasuguse - seitsmekümne kahe aastase vanamuti suhtes. Aga Nastja säras. See tuli otse tema seest. See lõputu elurõõm. Liiga kaua polnud paslik kurb olla. Sellegipoolest ta oli kurb. Ja sellegipoolest ta rõõmus ka, et elu oli andnud talle võimaluse lapsukese eest hoolitseda, et ta oli vajalik, et ta sai veel kasutada oma sisimat energiat ja jõudu - aiapidamiseks, kanapidamiseks, lapse kasvatamiseks. Isegi kui kahtlased sotsiaalametnikud vaatasid põlglikult tema kolgend-neligend aastat tagasi tikitud padjapüüre ja patju jahedas toas, kus ei Katja ega Nastja elada ei tahtnud, kus suri tema tütreke Jelena. 

Igasugust põlglikkusest tuli üle olla. Nastja vaatas, kuidas Katja võitles sisuliselt kogu aeg oma esimese klassijuhatajaga, ja ta ei osanud teda kuidagi aidata. Venekeelne memm versus eestikeelne kool - neli klassi haridust versus kõrgharitud pedagoog, kelle põlgusest võiks kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid. Üleolekust ja ülbusest ka. Nastja proovis talle kuidagi teisiti läheneda, aga lõpuks lõi lihtsalt käega. Ju siis oli Katja emasse, Jelenasse, kelle hinded polnud ka just kõige paremad Obinitsa külakoolis. 

Kui Nastjagi rinnast avastati vähkkasvaja, siis läks temagi Tartu haiglasse operatsioonile. Muud ju üle ei jäänud. Vähemasti seda väitsid arstid ja tal ei olnud kavas riskida. No kellele neid tema tisse ikka väga vaja on. Aga nüüd hakkas tõeline korraldamine. Naabrinaisele, tädi Lindale, anti laps hoida. Lindale meeldis tohutult lugu sellest, kuidas Katjake oli tulnud päris titena koos oma emaga külla ja maitsnud ilusaid sibulaid tema köögist. Muidugi nüüd oli titt kasvanud tõeliseks paharetiks, kes ei osanud korda hoida, koristada, muudkui joonistas ja ei lasknud vanainimesel inimese moodi omas kodus ollagi. Tädi Linda, kes elas oma noorperega uhkes majas, esimesel korrusel, uhkes üksinduses, kelle mees oli ilmselt suurest ahastusest ennast ühel ilusal päeval Tamulasse uputanud, oli omamoodi puhtuse ja korrafriik, keda ilmselt isegi tema enda poeg kartis. Tema oli enda juurde võtnud kaheks nädalaks väikese väljakannatamatult energilise plika, kes oli ju ometi nii nunnu, kui Nastja teda näitamas käis. Nii nunnu! Ja siis korraga ei piisanud sellele pisikesele nolgile paberitest, mille peale joonistada, kääridest, millega lõigata, värvipliiatsitest, mitte millestki. Jube vastik plika oli. Ja ainus, millest Katja mõelda suutis oli vanaema. Vanaema siin ja vanaema seal. Kui vanaema lõpuks kohale jõudis, ühe rinna lõikuselt, siis jooksis ta talle sülle. Ta oli teda oodanud. Nii nagu väikesed lapsed ikka ootavad oma emasid-isasid. Inimesi, kes neist päriselt hoolivad. 

Vanaema lubas, et ta enam Katjat Linda juurde ei jäta. Tal oli piinlik naabritädi Hellelt abi paluda, aga pidi. Pidi pöörduma inimese poole, kes teadis, kuidas laste eest hoolitseda, pidi pöörduma inimese poole, kellel endal olid lapsed või lapselapsed ja kes ei ehmunud laste ettearvamatust oskusest asjad teistmoodi kokku panna või lahku tõsta. Pidi! Nastja oli ise ka pisut ehmunud, nagu oleks ta süüdi olnud selles, et tema lapselaps ei oska käituda korralikult. Noh, ei olnud just mingi printsess see Katja, ei kandnud kogu aeg kleite, ehkki üksvahe oli Nastja Katjale ikka päris mitu kleiti kokku ostnud. Aga issand, kui õnnetu tema imearmas lapselaps nendes kleitides oli, lemmikuks kujunes tüdrukule ikka see üsna kulunud puna-mustaruuduline sarafan, Seda sai ikka rikkuda ja sellega sai korralikult joosta ja ronida ja see oligi tema lemmikriietusese. Hellel õnneks olid lapselapsed! Viis tükki! Katjal ei hakka nende seltsis igav ja kui tekitabki segaduse, siis vähemalt koos nende ülejäänutega. 


1 kommentaar:

Alex ütles ...

Palunpalunpalun, mis edasi sai :)