Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et sõnastad aastate lugusid, et tekiks silme ette olukord, kus on olnud inimesed. See eelnev tekst rääkis ikka minu memmest, ei kellestki muust. Ma olen elanud oma elu lihtsalt, labaselt, minu kõrvalt on kadunud ainult tema ja alles on jäänud palju teisi hoolivaid, tähelepanelikke, olulisi inimesi, isikuid. Memme valu on meelest läinud. Õigemini sellest pole minule täiskasvanud peast, lapse peast, teisemelise peast mitte miskit meelde tulnud. Neid minu memmele haiget tegevaid asju oli korraga nii palju, neid ebamugavaid, vastikuid, mis kogunesid ühte kuusaastakusse. Lähedaste pereliikmete surmad (abikaasa, meheõde, tütar), rinnavähk, kolimine, tema kodumaa ehk Setumaa poolitamine - nii et ühele poole jäi Eesti Obinitsa-kodu, teisele poole Venemaa. Pankjavitsi - see küla, kuhu ta sündis ja kus ta kasvas ja kuhu jäi tema ema ja isa põrm, lõigati lahti Eestist, nii nagu oleks seal kah kasvanud vähkkasvaja. Esimesel Eesti ajal oli see ju ikkagi Eestimaa. Nii suured muutused läbi elada oma elu eelviimasel kümnendil, pluss veel kõigele lisaks saada endale kasvatada titt, noh selline kolmeaastane junts, kellest oleks saanud ju rõõmugi tunda, kui ta oleks paar korda nädalas-neli korda kuus kohale toimetatud, et olgu vanaemal kah natuke aega tite harimiseks. Imevärk! Tõesõna. Selliste sõnastamiste peale jõuab minuni aeglaselt kohale tema olukord ja tema armastus. Täna vaatasime toda uhket male-sarja, mis Netflixis näidatakse ja seal kah peategelane sai vist kõige lõpuks aru, et tema ümber on nii palju inimesi, kes on tema perekond, et ta pole kunagi olnud orb. Või õigemini ta on seda olnud vaid viivuks, kui ema lihtsalt kadus eksistentsi orbiidilt. Aga nad ju kaovadki, need õnnetud emad, kellel pole piisavalt antud. Minu isa ja vanaema on olnud suuresti hariduse usku, emal oli vist natuke teistsugune arusaam sellest, mis ei tähenda seda, et see poleks olnud tema jaoks oluline. Aga tema käed olid praktilise inimese käed, tema hing oli loodud koristama, korrastama, kasvatama. Pean nentima, et minu hing ehk siiski mitte. Võib-olla hakkab sellega tegelema minu tulevane titt või tema titt. Ei või kunagi teada. Igal juhul jah. Elu on mulle õpetanud, et kõige olulisem on üles leida endasarnased inimesed, kellega on lihtsam, aga perekond võiks küll natuke rohkem variatiivsust pakkuda. Seal võiks olla kirglikke kokkajaid, kirglikke lastekasvatajaid, insenere, kunstnikke, luuletajaid, pillimängijaid, stiliste (mu armas vennatütar, see vanem ja teismeline näiteks on kõva stilistikaplika), aga ka füüsikast hulle teadlasi, mu hea naabripoiss kuulus sellesse rubriiki, Jumalasse uskujaid, nagu mu memmeke, Belliisi suguseid kergelt hullumeelseid ja üliarmsaid boheemlasi, kes teevad trenni ja õpetavad mind ka. Ühesõnaga kõiksuguseid, sest veri ja päritolu teevad lihtsamaks eksistentsi. Nii lihtsalt on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar