23 jaanuar 2021

Tädi Nadja ja vanaema Nastja

 See oli vastik aasta. Vähemasti Katjale tundus, et see on vastik aasta. Ta oli väike vihane plika, kes elas vanaemaga täiuslikku elu, ehitas naabripoistega täiuslikke lumeunne, aga ta vihkas kooli. See algas ebamäärasel ajal - mingi kell 11.00 või 12.00 päeval. Katja läks magama, kell kaheksa õhtul ja tõusis seetõttu ka umbes samal kellaajal - tavaliselt isegi ehk pisut varem üles. Vanaema Nastja oli Katja tõusmise hetkeks palvetanud, kanu toitnud, süüa teinud juba kaks-kolm tundi. Ja Katja pidi ootama paremat hetke-aega, millal kooli minna. Tavaliselt seisis ta hommikupäikesest laiguliseks muutunud kööki ja kuulas Vikerraadiot suurest kasepildiga raadiost, mis isa oli vanaemale kinkinud. Isa oli muidugi onu. Seda ei tohtinud ära unustada. 

See oli imelik aeg, kui kooli sattusid erinevad inimesed üle kogu maailma. Nende väiksesse armsasse Võrusoo põhikooli, mida juhtis tol hetkel Rudolf Mürk. Pikka galatne mees, keda kõik lapsed tema perekonnanime pärast kartsid. Katja kartis ka natuke. Kõik olid võrdselt vaesed ja kõik olid võrdselt eestlased, välja arvatud loomulikult Katja. Siiani mäletas ta mõnitusi lasteaiast tema venelaste ja punase värvi osas. See läbistas teda natuke ja tal oli hirm. Vanaema ei pannud seda tähele. Nad käisid endiselt kirikus igal pühapäeval. Kirik oli vanaema Nastja jaoks pidepunkt, millest Katja võib-olla mitte kunagi aru ei saanud. Aga talle meeldisid inimesed, kes olid vaimustatud tema lapseks olemisest ja vilkusest. Vana preester torises põhjalikult sellepärast, et Katja ei ohjanud ennast, Nastja jaoks oli see lihtsalt igapäev. Ta ei muretsenud. Tema lapselaps teadis, kes ta on ja ei häbenenud seda, see oli ilusam, kui kunagi varem tema elus olnud oli. 

Nastja mäletas, kuidas Karla häbenes eestlaseks olemist, mäletas, kuidas inimesed häbenesid kirikuskäimist, jumalasse uskumist, seda, et nende vanemad olid edukad kaupmehed, seda, et neil olid lambaid ja lehmi natuke rohkem, kui teistel. Lõpuks ei pidanud seda häbenema. Ega Nastja ka ei häbenenud, kui kanad said rohkem tibusid mõnel aastal või kui laps oli armsam, kui teised lapsed ja naasklim. Ta ei olnud otseselt uhke ka, temas oli piisavalt alandlikkust, et mõista, et mõnele lihtsalt anti rohkem, see ei tähendanud alati, et ta töötanuks rohkem või teinuks rohkem, aga see ei tähendanud ka, et ta ei oleks selle nimel vaeva näinud, et tal oli rohkem lehmi, lambaid, sigu. Ja mõnikord, kui vaikus võttis maad, siis Nastja tänas Jumalat, et talle oli siiski jäetud Katja siia Kagu-Eesti nurka, pisikesse linna, inimeste juurde, kes tegelikult, ja kirikus neid oli, hoolisid neist kahest. Nii nagu tema ise oli eluaeg hoolinud väikestest poistest ja tüdrukutest internaatkoolis, millest sai piirivalve garnison. 

Vabadus meeldis talle väga, aga eelkõige sellepärast, et ta teadis, mis tähendab vabaduse puudumine. Tema õetütar käis neil aeg-ajalt Tallinnast külas. Katjakese lemmik. Tädi Nadja - nagu Katja teda kutsus. Juba imikuna oli Katjale meeldinud tädi Nadja enesekindel teadmine, kuidas asjad käivad, kuidas asjad on. Tädi Nadja jaoks oli tema tädi Nastja üks imepärane proua, kellel kuidagi oli õnnestunud need hirmsad üheksakümnendad rahaliselt ja emotsionaalselt täitsa inimlikult üle elada ja kes miskipärast kuulas venekeelset AK-d Eesti televisioonis, nii nagu see oleks täitsa normaalne saade. Nad valetasid. Need nõmedad kultuuritud eestlased valetasid, olid alati valetanud. Mõnikord hakkasid nad kaks prouat karjuma teineteise peale ja Katjake ei saanud aru, ei saanud kunagi lõpuni aru, sest tädi Nadja oli endiselt kõige hurmavam ja energilisem isend tema maailmas, koos pisikese koerakesega ja uhke soenguga. Ta oli lühikest kasvu ja väga sõnakas. Oli kogu elu olnud. Väga erinev vanaemast, kes ei lubanud endale kunagi ülbust, isegi siis, kui tal oli selleks õigus. 

"Kas sa siis arvad, et see on normaalne, et mõnel inimesel on mitu lehma... Et kui tal ei ole vaja, siis ta teeb sellest mitmest lehmast raha? See on ju tegelikult riigi oma, riigil oli õigus ära võtta need liigsed lehmad..."

Nastja vaatas maha ja ta oli seda kõike näinud, nii Pankjavitsas, kui ka Obinitsas, nii Petseris, kui ka Võrus. Ta oli oma silmaga näinud, kuidas inimesed jäid ilma oma elutööst, kuidas neist tehti vaenlased, kuidas naabrid ässitati naabrite vastu, kuidas perekonnad lahutati. Ta püüdis meelde tuletada, kuidas tema eestlased mehe perekond otsis varju, otsis kohta, sest nad olid liiga haritud, nende peale oldi kadedad. Tal oli piinlik, et kadedus lõi ühel riigikorra hetkel niimoodi lõkkele, et kasvatatigi üles üks põlvkond inimesi, kes teadsid paremini, kui Jumal või paremini kui saatus, mis tähendab töö tegemine ja tasu selle eest. Vanaema ei häbenenud, et tal oli asjalik tütretütre isa, kes teadis riskida ja võimalustest haarata. Temas oli alandlikkust inimeste töö ja tubliduse ees. 

"Riik on midagi nii suurt ja laia, et ta ei vastuta mitte millegi eest. Ma nägin kogu oma elu lapsi, kelle eest riik vastutas. Nad olid eikellegi omad. Neil polnud kohta ega õde ega venda ega vanemaid, mina ja kasvatajad vastutasime, aga kas me saime ka vastutatud. Lapsed vajavad tähelepanu ja hoolt kogu elu, neil on vaja konkreetseid vanemaid. Isegi kui vanemad on üheksale lapsele vanemad, siis need vanemad hoolivad oma üheksast lapsest rohkem, kui mina kahekümnest jõuan hoolida. Nii on lehmadega ja lammastega ja kõigega, mis inimene endale on teeninud või saanud ise tööd tehes. Ta oskab seda numbrit suuremaks ajada, ta teab, kuhu minna. Seda ei saa ühegi riigiga või mistahes süsteemiga nende loomade või inimeste suhtes hoolivamaks teha. Sa ju tead seda."

"Mis hoolivamaks, aga kus on õiglus?"

Mis oli õiglast selles, et tema tütar suri kolmekümnenelja-aastaselt rinnavähki? Kus see õiglus siin oli? Nastja vaatas oma õetütart ja ei saanud aru. Mis oli õiglast selles, et ta ei saa ilmselt aastakümneid enam oma sünnikülla sõita, oma sugulasi näha? Mis oli õiglast selles, et tema esimene mees suri II maailmasõjas kõige jõhkramate vägede vahel? Mis oli õiglast selles kõiges. '

"Aga mis siis oleks õiglane?"

"Igale ühele tema võimete põhiselt ja tema vajaduste järgi."'

Nastjale tuli meelde, kuidas staarlüpsjad ostsid igal kuul endale uued kleidid, sest nad olid lakanud ühel hetkel pesu pesemast, tüütu tegevus. Kõige raskema füüsilise töö kõrval, said nad ka kõige suuremat palka. Samal ajal meenus talle nende internaatkooli juhataja Ljudmilla Miravtseva, kes kandis alati ühesuguse lõikega elegantseid tumedaid kleite, mille tipuks oli valge kroogitud krae. Ta oli ilus. Paari aastaga hakkas ta kasutama ühistranspordi asemel isiklikku autot, temast räägiti, et ta kodus olid vana head kirjandust. Kõik see väljapeetus, hämmastas inimesi ja tegi kadedaks. Eks need lüpsjad oleks saanud endale lubada praktiliselt kohe kahe-kolme kuu palgaga uhket autot, neile oleks selleks isegi luba antud, aga nad ei tahtnud seda teha. Miravtseva pidi ennast tagasi hoidma, sest tema palk oli kaks korda väiksem, sest ta tegi ju midagi nii iseenesest mõistetavat. Vanaema Nastja imetles teda rohkem, kui neid teisi. 

"See on alati ju niimoodi, et vajaduste põhiselt, selleks ei pea riik vahele tulema, et öelda, mitu lehma sul on või kui palju sa palka pead teenima. Palka teenid ikka ise."

"See oli ju jube aeg, kui sa suureks kasvasid, lausa kohutav aeg. Minu isa rääkis, kuidas nad pidid sööma mingit ilgust seal eesti talus, kus nad käisid sulasteks."

"Jah..." Nastjale meeldis küll too vana Konkov, aga ta oli rumal. Nii nagu need lehmalüpsjad. Kindlasti polnud ta valmis oma õetütrega selliste asjade pärast kurjustama. Ta lõi käega. Kindlasti polnud ta valmis ütlema, et oli ka paremaid viise, kuidas abielluda tema vanema õega ja millal lapsi saada. Miskipärast teadsid seda tüdrukud Kreenholmis ja Riiaski, kuhu ta pooljuhuslikult oli  kolmekümnendate lõpus ja neljakümnendatel sattunud. 

"Kõik ajad on kellegi jaoks kohutavad ja kellegi jaoks siiralt õiged ja head ajad. Sa ei mäleta enam, kui õnnetud olid need inimesed, kes rongi viidi ja Siberisse, sest sa olid vähem kui kümme, ja sulle räägiti, et nad peavadki minema, samuti ei mäleta sa neid inimesi, kes tulid Siberisse viidute korteritesse elama, kes polnud kunagi näinud, mismoodi elatakse linnas, sest sa ei mäleta. Sa ei ole seda elu elanud. Ega minagi ei saanud seda elada. Sain endale sõjateenete eest väikese talu, mis kuulus kord kellelegi teisele, kes tõenäoliselt samamoodi viidi metsa või Siberisse ja nii pidi edasi minema. Minu õnn, kellegi teise õnnetus. Kas inimesed väärivad õnnetust sellepärast, et nad on olnud hetkeks väga õnnelikud?" 

"Aga kõik see hea, mis tuli. Teil pandi kool kinni, sa said vaid neli klassi käia, minu ema käis kaks klassi. Raha ei olnud. Arstiabi saime tasuta alles nõuka ajal."

Kommentaare ei ole: