Nii... Sellel aastal oli mul siis selline valentinipäev. Või sõbrapäev. Igatahes poisile suutsin teda söögitoolist välja tõstes sinika tekitada ja sain sellest alles hiljem aru, kui mähkusid vahetama hakkasime. Klutt kukkus nutma päris haledalt, aga kuna ta on väga vastupidava loomuga, siis nigu niuh jäi rahulikumaks ja rahulikumaks, kuni tal oli täitsa kama kaks, mis aia tal seal vasakul reiel on ja tegeles oma titendusega võimsalt edasi.
On mida väikeselt inimeselt õppida, eksole! Ma ei teagi, kas ma andeks sain, aga igatahes ei kavatsetud selle ühe tühja sinika pärast nutma jääda, sest mis titt ma olen, kui ma isegi maailma tundma ei õpi.
Eile käisime toiduostujahil. Siis suutsin ka titega Gustavi kohvikusse jääda (issand, kui kallis! vastlakukkel 2,80 eurot, vaat... no enam-vähem originaalne oli ka) ja siis tite täiesti üles sulatada suht jahedas Solarise keskuse vestibüülis. Tõmbasin ta soojakotist ja kombest (ta kombest väljas arvab, et tal on sõber kombe) välja ja pea tilkus vett ja müts oli märg ja selg ka... Ootasime oma onu, kes töötab Artises ja sisuliselt võib olla samahästi (geneetiliselt, eksole) minu armsa poja isa, kui tema kaksikvend ehk minu elukaaslane. Oititt oli õnnelik ja nautis ja jahtus maha aeglaselt - vaadeldes samal ajal keerdtreppe ja eskalaatorit ja tavalisi treppe ja rahaautomaati ja inimesi ja nende seljas olevaid riideid ja näitust ja jällegi oma onu ja mind. Muide onule väga meeldib, see on siis, et ta tunneb ennast hirmus tähtsana, kui ta tohib lapsevankrit juhtida, ja see on minu meelest hirmus nunnu ja ma ka alati lasen tal seda teha. Henryku ja tema kaksikvenna ema arvab, et onu Ra teeb kuiva trenni. Loodetavasti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar