25 veebruar 2022

Signe Kiisk ja Kati Tikenberg - stressist ja hirmust, konspektid ja lisakirjed minult koolituse "Jah! Õpetajaks!" raames

Signe ja Katiga puutusin kokku juba Apollo ajal. Tol mälestusväärsel 2013. aastal, kui mul oli see artikkel rahapuudusest ja üldse. Ega see kokku puutumine nägi üpris ulmeline välja, tuleb tunnistada. Ma kusjuures ei saanud isegi aru, et ma olin ühe töökaaslase varvastel tatsunud, see on siis, tema autoriteeti pidevalt õõnestanud, kuni Signe ja Kati meie juurde varjutama jõudsid. Ja siis kõik see nende koolitamise värk, kus ma teoorias ülihea olin, aga praktikas paras... Noh mitte just nii hea! Enda jälgimine ongi kõige raskem. Palju keerulisem, kui näiteks Kristi Saare või Britterneweini jälgimine Instas. 

Minu meelest mul tulebki see loengutes lobisemine ja teoretiseerimine palju paremini välja, kui praktiline elu, sest teate küll, praktikas on nii palju muutujaid, millega kohanemine on tegelikult tõeline pähkel. Ja eks ta suhtlemises ongi kõige kõige kõige keerulisem. Mõnikord ei märka isegi konflikti, sest sinu jaoks pole see konflikt, vaid lihtsalt suhtlemine teise inimesega, kes on võib-olla juba tükimat aega sinu peale pahane, sest sa oled väikest sorti paks elevant tema isiklikus portselanipoes. Minu meelest see teebki õpetajaks olemise nii keeruliseks. Või üldse igasugune suhtlemisega seotud olukord võib tekitada tohutult palju stressi. Ja kõige hullem on see, et selle teise inimese jaoks, mitte sinu jaoks. 

Igatahes seoses õpetajakoolitusega on lisandunud veel üks lisakiht teadmisi, millega enda jälgimise osas aina targemaks minna. 

  • Kuidas ära tabada stressi kriitiline piir? - Unehäired on esimene indikaator, et kuskilt nurga tagant hakkab lähenema depressioon. Kui ikka korralikult välja puhata ei saa, siis ongi võimatu normaalselt jälgida oma käitumist ja teistele normaalselt reageerida. 
  • Kui oskame oma käitumist piisavalt hästi reflekteerida, siis oskame ka elada stressivabamalt. 
  • Peas on olemas nii toetavad mõtted kui ka piiravad mõtted. Neid ei saa panna kokku kui positiivseid või negatiivseid mõtteid, need pigem sõltuvad olukorrast, mõni mõte on mõnes olukorras toetav ja teises piirav. Tuleb aga nendest mõtetest aru saada. 
  • Õpetaja hirmud peegelduvad klassiruumis. Lapsed skännivad miimikat, hääletooni, nad peegeldavad tagasi meie ootusi. Milliste mõtetega tööpäeva alustan? Selliselt vaatavad ka lapsed meile vastu. 
  • Tulevikku peab planeerima, tuleviku pärast ei tasu muretseda. Planeerimisel ja muretsemisel on vahe. Planeerimise puhul asub inimene tegutsema, muretsemise puhul ta lihtsalt kogub negatiivset emotsiooni endasse. Kusjuures sellele oponeeris Jüri Kolk Kaisa Lingiga rääkides Gogolis.  Muretsemine on tegelikult mõnes situatsioonis ikkagi vajalik, sest ta laseb auru inimesest välja, mis on tore. Eks meile sellepärast meeldivadki luuletused, ilukirjandus, kunst, teater, tants jne jne. Mõnikord on vaja, et sõnastataks ära meie haavatavus, hirmud, ahastus, ängistus. Selles mõttes, et kogu aeg ei saa ju ülipositiivne olla. Ei peagi, aga kui kooliõpetaja on pidevalt ahastuses ja paanikas, siis eks see lõpeb sellega, et tema lapsed lihtsalt ei kuula tema sõna ja sõidavad tast ühte ja teist pidi üle. Ehk siis tegelikult on luuletajal, kirjandusteadlasel või kirjanikul üpris raske olla õpetaja. Samas minu meelest võib neid töid teha paralleelselt. Jakob Liiv Juhan Liivi vend oligi pedagoog mitte luuletaja, kuigi luuletusi kirjutas temagi. Mõtlema paneb see asi igatahes. Ma ausalt tahaks loota, et ka kirjanik võib n-ö normaalne inimene olla. 
  • Mitte vaadata/lugeda/kuulata seda, mis mu hirme toidab. Keerata kinni oma sotsmeedia kanalid. Ei teagi, kas seegi on päris õige, aga ilmselt tuleks lihtsalt olla vähem tundlik paljude asjade suhtes, hoida oma selg sirge. Praeguses olukorras, kus Ukrainat rünnatakse, on see eriti huvitav mõte, aga eks see käib ka asja juurde, et peab olema üle oma olukorrast või vähemalt näitama, et oled üle, et see ei ole praegu see, millega me tegeleme, et oleme siin ja praegu olukorras, mitte juba võitlemas Putini sõjaväelastega. 
  • Oma piiranguid ei tohi teistele pähe panna. Ehk kui sul mingi tüdrukuga deitides õnneks ei läinud, siis edasi ei räägi, et tegu on lolli inimesega. Edasi ütled seda, mis oli väga hea selle kohtamise juures. Ise olen märganud, kuidas jube mõnus on, kui inimesed ei räägi teistest inimestest halba või õigemini lasevad kogeda teist inimest ise ja teha oma otsuseid ise. Sama olukord kehtib ka klassikomplektide kohta. 
  • Isetäituv ennustus on selle põhimõtte puhul kõige halvem lõpptulemus. Esiteks selekteerib su aju välja just selle, mis su tuttav sulle välja tõi. Et kui tead mingi inimese kohta midagi halba ja hakkad seda plaaniliselt ootama, siis kogu su miimika, kehahoiak, hääletoon - kõik ütleb sellele inimesele, et sa teda kardad ja tema hakkab ka kartma ja siis noh... Teiseks jõuab käitumine nii kaugele, et oled pinges ja ega sel teisel inimesel või inimrühmal polegi sinuga midagi pihta hakata, võib-olla, kui sul on natuke väiksemat sorti aju, siis võtad kätte ja teed teisele liiga ka. Selles mõttes on tõenäoliselt päris nõme, kui puutume kokku rassismi või homofoobiaga ja siis vastavalt sellele hakkame inimestega nõmedalt käituma. Lihtne on öelda, ta ju homo või ta ju must või ta ju venelane, seega ta pole inimene, ta võib isegi põlema pista, teda võib mõnitada. Mind eelmise aasta kevadel šokeerinud uudis Normunds Kindžuli surmast, mitte tavalise inimese surmast vaid 30aastase meditsiinitöötaja surmast. Mees käis politseis, kes ei kaitsnud teda.  
  • Kokkulepped tuleks teha juba esimeses tunnis ja neist kinni pidada nii palju, kui võimalik. Ja neid kogu aeg meelde tuletada ja lapsedki tuletavad neid meelde. Kokkulepped võiks teha koos - lapsed peaksid osalema kokkulepe tegemises. Alati peaks nende suhtes olema toetav hoiak, mis tugineb 1) iseendasse lugupidav suhtumine 2) õpilastesse lugupidav suhtumine 3) koolisüsteemi lugupidav suhtumine. Selliselt formeerub turvaline ümbrus. 
  • Tegelikult tasuks teha ka iga teema kohta, antud juhul küll õpetajaks saamise kohta eraldi tabel, kus on kirjas toetavad ja piiravad mõtted iseenda kohta, teiste kohta ja organisatsiooni kohta. Sealjuures tuleks lahti võtta kõik need mõtted ja uurida, kas tegu on faktiga (midagi, mida ei saa muuta, mis nüüd ja praegu toimub, mis on) või tegu on tõekspidamisega (subjektiivne, isiklik arvamus asja kohta). Inimene mõtleb tõekspidamistes. Kuidas vabaneda piiravatest mõtetest? (olgu nad siis faktid või tõekspidamised) 
  • Fakt, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) kuidas suhtud probleemi? (mismoodi seda näed, seda olukorda, mis su ümber toimub 2) Mis võimalusi see olukord loob? 3) Mida sellest olukorrast õppida? 
  • Tõekspidamine, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) Kas see tõesti on nii? või sa mõtled, et see on nii? Kust see mõte tuleb? Vaidlusta see mõte! (noh, näiteks, et see klass on raske klass) 2) Mis võimalusi see mulle loob? 3) Mida see on tulnud mulle õpetama?
  • Piirava mõtte eesmärk on meid hoida ohtude eest. Mõnikord on olukord nii ohtlik, et tulebki põgeneda. See on okei. Lihtsalt kõike, ka põgenemist tuleks teha mõtestatult. 
  • Negatiivne kogemus - saab alati reflektsiooniga toetavaks mõtteks teha. Mida mina oleks saanud teha teisiti? Järgmine kord teengi teisiti. 
  • Me ei saa alati valida, mida me teeme, siis peab valima seda, millise tundega me seda teeme. Toetav mõte juhib meie tegevust. Tunne tuleb alati mõtlemisest. Seega ükskõik, mis me n-ö tegema peame mõtleme selle mõnusaks. 

Kommentaare ei ole: