Oblomovi filmi vaatasime... Kokkuvõte - Stolz on nagu Instagrammistaar, kes tahab kõigile näidata, kui õigesti ta sööb (paljasporgand, eksole), kui palju tal on raha, sest ta käib pidevalt reisil, ostab endale uusi riideid, ostab iga aasta endale veelgi uhkemaid ja vägevamaid asju igalt poolt, ühesõnaga teavitab oma kontol, kui hästi tal läheb. Eks ma ka nii feisbukis kui ka instas, pole midagi öelda, muudkui teavitan. Ma muidugi teavitan ka ebamugavusi, aga mitte nii tihti! Ikka tahaks olla parem, ilusam, võimsam - hüpersuperägedam. Sest noh - selline võistlemise tunne, lõputu ameerika keskkoolifilm, milles ma mitte kunagi päriselus osalenud pole. Ma olin nii veider tüdruk, et minuga ei saanud võistelda ja ma ise ka ei osanud kellegagi võistelda, sest kõik teised olid minu jaoks mingi eriti suur müstika, ülikoolis arvasin, et on aeg olla kõige targem ja ilusam, noh... Ei olnud, aga aru ma sellest küll tol ajal ei saanud. Noh kirjutasin enamasti teistest paremini, lugesin justkui rohkem, aga tegelikult magasin, magasin, magasin, magasin, magasin - ligi 20 aastat und ja siis tuli pisike Tohvre ja ütles, et aitab... Võta oma asjad kokku. Aitab Oblomov olemisest, är maga, tegutse, aga ega see Oblomov on üsna mõnus olla. Tohvre muidugist ei meenuta hetkel küll kuidagi Stolzi, aga mine teda tea.
Igatahes hommikuti püüan ikka nii endale kui ka Henrykule süüa teha. Mõnikord kukub täitsa hästi, mõnikord on kah, aga avastanud olen seda, et kui Henryk mulle ikkagi ütleb, naine, sa ju oskad, siis ma oskan enam-vähem igasugustest toiduainetest kokku keeta enam-vähem toitva asja, justnimelt asja, sest enamasti ei tea ma isegi, mis asi see täpselt on. Pooleldi keedetud, pooleldi praetud, erinevate maitseainetega maitsestatud.
Näiteks eile õhtul alustasin oma magamaminekut sellega, et jätsin ööks hauduma Rimi kirjud oad ja Rimi odrakruubid. Need ootasid nii 8-10 tundi minu ärkamist ja pidid lisaks veel keema ligi tund aega enne, kui omandasid enam-vähem tarbitava pehmuse. Üldiselt mulle väga meeldivad need imelikud kruubid-oad jne asjad, mis natuke seovad meid kokku talupoegliku päritoluga, mille üle võiks olla uhke. Ja ma ikka ostan neid päris suures koguses, aga siis läheb jälle mõneks ajaks meelest ja paar nädalat sööme pastat, risotot, kartuliputru erinevate kastmetega, seeni või kana kas tomati või paprikaga. Aga mis puudutab odrakruupe, siis nad on üliodavad ja väga põnevad söömisel, eriti kui neid näiteks persilladega maitsestada.
Ühesõnaga kirjud-oad - selline 100 grammi, odrakruubid - selline 200 grammi - öö läbi keetmiskõlbulikuks ära ligundada, siis tunniks ajaks potti, kuhu võib juurde visata tsipake porgandit, tsipake kartulit, kui te pole kõva peerukott (mina näiteks olen), siis ka pool salatisibulat, samas võib selle visata ka praepannile, kus võib praadida kanafileed, koos paprikaga või tomatiga (ühest täitsa piisab, aga võib olla ka kaks tükki, ise võite vaadata, mismoodi see kõik koos välja näeb). Kui pannil on toimunud selline mõnus praadimine võite potist pannile visata ka odrakruubid, porgandid, kirjud-oad, kõike seda korralikult segades ja segades ja segades lisada perssillade ja ongi valma.
Katrina ja Henryku lõuna.
Kui olete eriti hea perenaine, siis olete toonud turult maitserohelist (koriander, roheline sibul, petersell, aga lisan veel, et mina ei ole) ja saate selle veel lisaks peale puistata, et teie mees ja teie oleksite eriti hästi söönud ja vitamiinidest pungil. Mina isiklikult pean olema, sest ma olen hiigelsuur tiss hommikuti, lõuna ajal, õhtuti, öösiti. Siis ka kui on paanika, et midagi on valesti, et ai on. Ai on. Midagi pole teha - maailma tundmaõppimisel esineb päris tihti ai-ai-aid. Näiteks miskipärast kerkib maast või peakohalt mingisugune kummuti terav nurk välja ja härrasrahvas jõuab just-just selleni oma pisikese peakesega.
Allpool Einar Vene pilt, mida käisime Henryku emaga vaatamas.
Igatahes mõnikord nn emapuhkusel olles tekib tunne, nagu oleksin Oblomov. Keset päeva saab päris põhjalikult põõnatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar