Ükspäev kirjutas siin Kaspar Viilup, kuidas Netflixi saab nautida kodus ka ja kinno ei pea ju minema. Noh, ma oleks sellega nõus olnud, ütleme 10 aastat tagasi, kuid samas võib-olla ka mitte, igatahes enne Henrykut võis teha selliseid järeldusi, praegu enam nagu ei ole võimalik. Igasugune kinoskäik on minu tutvusringkonnas midagi ülierilist, üliilusat, vaimustavat, toredat - no minu elukaaslase maailmas küll. Loodetavasti ka minu poja maailmas ja minu maailmas. See tunne, et sa ei istu anonüümselt oma kodus diivani peal ja ei tee vahelduva eduga pause, sest netflixi saab kinni panna igal hetkel, see on lausa hämmastav minu jaoks. See tunne, et mul peaks olema pärast filmi vaatamist arvamus, et ma peaks märkama detaile, mõtestama filmi ülejäänud ümbruse kontekstis. See tunne.
Ei pea isegi olema filmitudeng, võib olla filmifänn. Sama lugu on põnevate näitustega, hea muusikaga, võrratu kirjandusega. Luulega ka muide! Kui saad kokku inimestega, kes on näinud samu asju, kuulanud samu asju, lugenud samu asju, siis tekib selline laiem perspektiiv, mis toob lähemale selle koha, kus me parasjagu viibime, need inimesed, kes ühte teist või kolmandat vaadanud, kuulanud, lugenud on. Seda vist nimetatakse kultuursuseks või kultuuriks. Ja seda väga mugavalt ainult kodus diivanilt ikkagi ei saa. Nagu mu kehalise kasvatuse õpetaja mulle kunagi ütles: "Ka sport on osa kultuurist." Ja minu meelest ka vestlus, mis väljub feisbukist, messangerist, telefonist - võib olla paaritunnine ja kino uksel ja ajab minusugust titemammat mõnikord lihtsalt pöördesse, kuigi 6 aastat on juba selgeks teinud, et siin ma nüüd siis olen.
Härrad-preilid-prouad filmihuvilised on ka seal, kus nad on, ja räägivad, räägivad, räägivad. Samasugune situatsioon tabab ilmselt mind ka mõnel kirjandussümpoosiunil, mõnel festivalil, mõnikord kohtudes toredate etenduskunsti inimestega jne jne. Kõik räägivad suurest narratiivist ja et mingi hull peaks kirjutama tänapäeval viieosalise tõe ja õiguse, noh üks väärt mees kirjutas mu meelest peaaegu, et tõe ja õiguse ehk "Serafiima ja Bogdani". Tegelikult saavad suured narratiivid alguse ka väikestest tekstidest, piltidest, muusikapaladest - siis kui me suudame neist omavahel rääkida, neid mõtestada kaasaega sisse rääkides, nende kaudu olla ühenduses oma sõpradega, sugulastega, ka vaenlastega. Mõnele meist isegi ei meeldi "Serafiima ja Bogdan" või minu meelest on supernarratiivseks võimalik mõelda ka Marit Ilisoni tekkmantlid või Kirke Kangro delikaatset elevanti või seesama rokk Hasso Krulli tekst (mis oma sisult paistab välja kui peaaegu, et satanistliku metalbändi laul), see on viimasest luulekogust "Ava":
Kultuur on koosolemise tunne, kokkujäämise võimalikkus. Kultuur on see, et sa pahandad minuga praegu, sest sa oled kristlane ja sind solvab see luuletus (mis läheb edasi ja kus inkvisiitor piinab Jeesust ja Maarjat). Kultuur on võimalus kuhugi kuuluda ja võimalus öelda, et sulle ei meeldinud, et sa tahaksid midagi paremat, et see ei kõnetanud sind, sest... Ja parem on seda teha kohe pärast kultuurielamuse nautimist, mitte väga palju hiljem.
Minu jutu mõte on, et Kaspar Viilup, minge palun metsa, kui te arvate, et Netflix on kultuur sellisel moel, nagu on teater, kino, etenduskunst, kui selline. Metsas võite vaadata oma Netflixi. Mina teie asemel läheks kinno ja tuleks sealt koos sõbraga-sõpradega välja ja räägiks, kuidas oli. Päriselt, kuidas oli... Hea oleks kui saaksite seda juttu arendada eesti filmi taustal, aga noh... Kui ei saa, siis ei saa!
Titt ei ole mul veel kultuuriga kokku puutunud, peab vist Smuuli konverentsi kuulama viima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar