No päris alati mind head naised ümbritsenud pole. Pole midagi öelda, eks. Head naised, head inimesed. Isa käsib alati endas vigu otsida, kui inimesed sinuga imelikult käituvad. Vahel ongi see nii, et oled kellegi kogemata endast välja viinud või midagi. Või midagi. Praegu loen Meredith Fullerit. Kirjutada on raske. Isegi lugusid, rääkimata luuletustest, sest psühholoogia tekitab keerdkäike ajus.
Tantsija ei saanud lihtsalt vastata. Tööd on palju. Mina olin paanikas. Kipun piire ületama. See on natuke häiriv. Vähemasti mu enda meelest. Ebakindlus.
Jaa.
Meredith Fuller on muide kirjutanud sellise raamatu "Õelad tüdrukud". Seal on lause: Naised võivad olla iseenda kõige suuremad vaenlased, sest aegajalt suunavad nad oma ebakindluse teistele, ning see ei lõpe töökollektiivis kunagi hästi.
(lk 102)
Pisut hea ja pisut õõvastav lause. Pisut nagu peab paika. Või veab paika.
Muide mõrrad jaotas Fuller kaheksaks:
1) Väljatõrjuja
Sisuliselt tsikk, kes ei oska tööd teha ja tõrjub teisi nonde töökohustustelt eemale. Ta on kas haavatud ja vihane just nimelt selle peale, keda ta tõrjub ja kellele ta muide ei räägi, mis too valesti tegi. Kusjuures ma ise olen ka enda juures seda tõrjumise värki täheldanud. Teen näo, nagu probleemi poleks, aga tegelikult olen maruvihane ega suuda seda sõnadessegi panna, seega panen käitumisse. Räägitud on, kuidas vihane ämm soolab kõik üle, kui mini küll tuleb, või teeb muidu jubedusi, lihtsalt selleks, et ei tuleks.
Väljatõrjutu lihtsalt ei meeldi talle. Ei meeldi kohe nii palju, et ta ei oska isegi tere öelda enam.
Väljatõrjutust pole talle kasu. Mooramees on töö teinud, tuleb uus otsida. Sageli pole ka seetõttu kasu, et too võib natuke paremini osata tööd teha, kui preili väljatõrjuja.
Väljatõrjutav on talle ohtlik.
2) Ebakindel mõrd
Teeb nii palju ületunde, et peale seda ei jää talle ei meest ega lapsi koju. Ei delegeeri kellelegi ülesandeid. Võtab isiklikult kõike. Kontrollifriik.
Ta kardab, et kogu ta autoriteet on ta enda väljamõeldud. Ta eraelu on kontrolli alt väljas ja ta ei tegele millegi muuga, kui teiste paanikasse ajamisega. Ta kannatab "issi väikse tüdruku" sündroomi all ja seetõttu meeldib ta kohutavalt meestele, kellega ta tööd teeb, aga naisi kannatab ainult siis, kui neil on täpselt samasugune arusaam ümbritsevast, nagu temalgi. Nondega vennastub. Uutmoodi lähenemine probleemidele või väljakutsetele tekitab hirmuhoo. Vat selline asi meenutab natuke mind. Kui tema pidi kõvasti vaeva nägema, pead sina ka.
3) Mürgitaja
Ta on see ainuke, kelle kohta võid kindlalt öelda esiteks laisk ja teiseks täiesti aruandmatu - ta süüdistab alati teisi selles, et tal on halvasti läinud, et ta ei oska teha distsiplineeritult tööd. Ta ei tunne iseennast. See võib tähendada seda, et ta võib hakata matkima kellegi riietumisstiili, käitumislaadi, töötamisviisi - lihtsalt selleks, et natuke ennast tunda paremini. Ta on kade ja põlglik. Kusjuures seda ikka juhtub. Ma jälgin iseennast vahel poognas ja see on huvitav, mis ma seal teen. Vahel käitun üsna jõhkralt ja absurdselt. Seal on näiteks üks selline kirjatsutra nagu leetar - tundub, et mingi aeg olin üsna ülbe temaga. Ma ei teagi miks, sest tekstid voolavad tal üsna kenasti ja on väga mõnusad. Omamoodi mõnusad. Kuigi kirjutamisega on see lugu, et mida rohkem ma sellega tegelen, seda keerulisemaks see muutub. Huvitavamaks. Arusaamatumaks. Seda rohkem mõistan ma enda rumalust. Ta tahab inimestele meeldida. Aga ta ei tee vahet meeldimisel ja tähelepanul. Ta võib ronida üsna ligi, rääkida väga isilikel teemadel, sellest, kuidas tal oli raske lapsepõlv või midagi, lihtsalt selleks, et saaks sinust midagi teada ja siis, siis hakkab see pihta.
Ja kui kellelgi on tunne, et te tahate ülejäänut viit tundma õppida käige poes ja ostke Äripäeva raamat "Õelad tüdrukud".
13 november 2012
12 november 2012
lugu loo kirjutamisest
Jama. Jama. Jama. Emotsionaalselt ebastabiilne tundun vahel endale. Mida sellega ette võtta? Pildilooja suutsin endast välja viia. Nüüd vist tantsija ka või ei suutnud. Impulsiivne.
11 november 2012
Eba
Ebakindlus tekitab sisemist kurjust. Sellist lõrisevat, et ei tea, kuidas inimestega kena olla. Nad kõik on justkui palju targemad, ilusamad, andekamad jne kui mina. Ja seetõttu justkui vaenlased. Ja mida teha tundega, et võib-olla pole seetõttu minu isiklikul olemasolul ka mõtet. Vahel kui ma loen originaalselt eestikeelseid raamatuid, siis tekib selline tunne, et ma suudan mõelda inimestest ainult halvasti. Võib-olla isegi mitte tegelastest, vaid inimestest üldse. Kadedalt.
Eriti hästi tuli see välja, hra Jan Kausi "Koju" lugedes. Kõik edukad inimesed olid justkui süüdi selles, et neil on midagi. Eriti tuli see välja teises loos Asko Oksast. Loll mees teeb reklaami, osaleb telesarjas. Nõme mees. Ei käitu eetiliselt, moraalselt, müüb ennast maha jumal ise teab millele. "Tema" puhul oli see kuidagi mõistetav, see hoolivus rullus lahti. Aga Asko puhul rullub ta teistmoodi lahti. Aga siiski. Kui selliseid tekste lugeda, siis aegajalt on tunda sellist kerget kahjutunnet. Ja siis märkab seda enda juures ka, et ei saagi ausalt suheldud ega oldud.
Ükskõik raha, kuulsust - midaiganes võib olla. Veider süü. Ühelt poolt ei ole hea, kui läheb liiga hästi, teiselt poolt ei ole hea, kui läheb halvasti. See ülbus ja jõhkrus, millega suhestutakse ja millega ma isegi üsna sageli suhestun, kui asi puudutab minust targemaid päid, olgu see Doris Kareva, Jürgen Rooste, ma ei teagi, veel mõni tegija, et hirm on. Hirm, et see teine on parem, et tal läheb paremini, ta on nii palju parem, et temast tuleb hoiduda. See on naljakas ja jõhker hirm, selline, mis ei lase olla ega hingata.
Ise tahaks olla.
Tahaks teistega koos olla. Ei peagi ju alati särama.
Aga ei oska olla.
Nagu kunagi Ülikollitädi ütles, sa ei käi siin enam. Sa oled suur tüdruk. Sa pead nüüd ise hakkama saama. Tegelikult vist ei pea. Või noh ülikoolis ma ei käi, aga ühiskonnas ikka. Hariduse mõte peaks vist olema sidumises teiste inimestega. Kindlustunde loomises erinevate inimeste vahel, aga vahel on tunne, et see ainult eristab inimesed erinevatesse klassidesse.
On see hea?
Eba kindlus
Eriti hästi tuli see välja, hra Jan Kausi "Koju" lugedes. Kõik edukad inimesed olid justkui süüdi selles, et neil on midagi. Eriti tuli see välja teises loos Asko Oksast. Loll mees teeb reklaami, osaleb telesarjas. Nõme mees. Ei käitu eetiliselt, moraalselt, müüb ennast maha jumal ise teab millele. "Tema" puhul oli see kuidagi mõistetav, see hoolivus rullus lahti. Aga Asko puhul rullub ta teistmoodi lahti. Aga siiski. Kui selliseid tekste lugeda, siis aegajalt on tunda sellist kerget kahjutunnet. Ja siis märkab seda enda juures ka, et ei saagi ausalt suheldud ega oldud.
Ükskõik raha, kuulsust - midaiganes võib olla. Veider süü. Ühelt poolt ei ole hea, kui läheb liiga hästi, teiselt poolt ei ole hea, kui läheb halvasti. See ülbus ja jõhkrus, millega suhestutakse ja millega ma isegi üsna sageli suhestun, kui asi puudutab minust targemaid päid, olgu see Doris Kareva, Jürgen Rooste, ma ei teagi, veel mõni tegija, et hirm on. Hirm, et see teine on parem, et tal läheb paremini, ta on nii palju parem, et temast tuleb hoiduda. See on naljakas ja jõhker hirm, selline, mis ei lase olla ega hingata.
Ise tahaks olla.
Tahaks teistega koos olla. Ei peagi ju alati särama.
Aga ei oska olla.
Nagu kunagi Ülikollitädi ütles, sa ei käi siin enam. Sa oled suur tüdruk. Sa pead nüüd ise hakkama saama. Tegelikult vist ei pea. Või noh ülikoolis ma ei käi, aga ühiskonnas ikka. Hariduse mõte peaks vist olema sidumises teiste inimestega. Kindlustunde loomises erinevate inimeste vahel, aga vahel on tunne, et see ainult eristab inimesed erinevatesse klassidesse.
On see hea?
Eba kindlus
10 november 2012
raamidest teadlikuks
Noh, ma olen nüüd siis homopeol ka käinud. Raamid. Pogenistid süüdistavad mind raamides. Mõned vähemalt. Tore on, kui süüdistatakse ka. Vahel kipungi oma maailma eksistentsiaalselt täiuslikumaks ja paremaks pidama kui teistel. On selline. Lihtne ja turtsakas. Nagu maaeit. Tööd teeb, armastust teeb, noh, mitte päris armastust, lapsi ikka. Võib-olla teeb isegi nii, et ainult korra aastas, siis aga jääb käima peale. Mul on muide üks selline esivanem. Meest lasi ligi ainult lastesaamiseks. Ju siis oli aseksuaal, enese teadmata. Ah mis neist siltidest ikka.
Naljakas on. Kummaline on. Veider on. Käisime Printsessiga peol. Teed oleks kuskil hubases toas toredam juua. Järgmine kord kutsun oma pisikesse koju. Äkki saab järgmine kord teistmoodi. Minu korterikaaslanna kleebib üha huvitavamaid ja naljakamaid pilte ustele. Suur ilvese peaga džentelmen, kes muide vaatab kavalalt otsa ja teavitab, et maheliha on parim liha.
Aga, kui need poisid seal tantsus teineteist kubetpidi katsuvad. Siis on naljakas. Siis on imelik. Võõrastav. Siis ongi raamid.
Aga miks mul raame ei võiks olla? Mul võiks ju olla raamiaeg. Või siis see hetk, kus ma saan aru, et ahhaa, see mulle ei meeldi. Kõik ei pea ju meeldima. Kõik ei pea ju olema hirmusvajalik, kui see ei ole vajalik. Või kuidas?
Naljakas on. Kummaline on. Veider on. Käisime Printsessiga peol. Teed oleks kuskil hubases toas toredam juua. Järgmine kord kutsun oma pisikesse koju. Äkki saab järgmine kord teistmoodi. Minu korterikaaslanna kleebib üha huvitavamaid ja naljakamaid pilte ustele. Suur ilvese peaga džentelmen, kes muide vaatab kavalalt otsa ja teavitab, et maheliha on parim liha.
Aga, kui need poisid seal tantsus teineteist kubetpidi katsuvad. Siis on naljakas. Siis on imelik. Võõrastav. Siis ongi raamid.
Aga miks mul raame ei võiks olla? Mul võiks ju olla raamiaeg. Või siis see hetk, kus ma saan aru, et ahhaa, see mulle ei meeldi. Kõik ei pea ju meeldima. Kõik ei pea ju olema hirmusvajalik, kui see ei ole vajalik. Või kuidas?
09 november 2012
Jänesejumalamaal
Kui nüüd päris aus olla, siis meeldivad mulle väga ogarad raamatud. Väga väga väga ogarad. Inimesed meeldivad ka ogaratena, veidratena, naljakatena palju rohkem kui muidu. Karakterpildina. Mõndasid inimesi ma kardan. Nemad pole nii ogarad, nemad on normaalsed, nemad on need, kes jooksevad ilusate asjade järgi. Nemad on natuke nagu mina, kui mul pole midagi teha ja kujutlusvõime on otsas, siis istun toas, voodis ja taon kaarte. Otsin ärtu üheksat taga. Küsin, et kas ma saan rikkaks, kuulsaks, ilusaks. Sisuliselt unistan, reaalselt ei tegutse. Mis seal ikka juhtuda saab, kui saan. Aga kui ma ainult küsin, siis ei saagi. Aga mingi motivatsiooni laksu tekitan endale küll mõneks ajaks, et hirmus palju mööda maad ja ilma ringi joosta ja asju teha. Jah.
Teil on kodus naine, kes ei julge Mercedesega sõita, sest sellisega sõidab keegi Ansip. Tegelikult pole asi julguses. Asi on milleski muus. Milleski, mis tema meelest esindab lollust, nõmedust, jõhkrust, seda, mis ei lase inimestel teiste inimestega hästi käituda. Selline naine on teil kodus. Mida te teete? Korralikule naistemehele sellist pole tegelikult vaja. Minu papale näiteks. Või sis Geeniusele. Paneme talle sellise nime. Mehele, kes arvab, et ta on Geenius, on vaja ainult kõige pringimate pepude ja ilusamate autodega naist, sellist, kes iga päev hoolitseb selle eest, et ta oleks. Lõpptingimuseks on: ei vananeks, ka siis kui ta vananeb. Jah.
Sarah Winmani "Kui Jumal oli jänes" - on just üks nendest raamatutest, kus tahaks ise elada. Seal on kõik kuidagi võrdsed. Kellelgi pole vahet. See on selline Uue Maailma maailm. Aga isegi Uus Maailm pole piisavalt kannatlik, piisavalt rahulik, piisavalt ebaagressiivne, piisavalt alternatiiv enam, et saaks eksisteerida Jänese-Jumala maal.
(Kurat seda Erko Valku teab, äkki talle ei meeldi geipoisid, hoolimata naeratusest, mis ilmselt lendub varsti mõlemat pidi päiksesse, Päikesepoiss, nagu ta meil on, olgu siin blogis kaa siis)
Tolerantsus on alati mitme otsaga asi. Kui Jenny Penny ema joob ennast maani ja oksendab terve trepikoja oma mahlast mittevikerkaarelist okset täis, siis ütleb Elly ema Jennyle, rahulikult, nii nagu ainult tema oskab öelda, otsekui hädavalet, aga sellegipoolest, midagi, mis toimib vist ka Peeter Sauteri maailmas: "Kui suured inimesed on lõbusad, siis võib vahel nii juhtuda, ära muretse, kullake. Ära lihtsalt muretse."
Jah, aga karakterid, need selle täiusliku, mitmetahulise maailma karakterid lendavad paremale ja vasemale, lendavad nagu linnud. Neid on kuidagi parem ette kujutada. Nende maailmas on lihtsam viibida. Neid ei kammitse minu teadmine, et mis mina tegelikult asjast arvan. On ainult Sarah Winman (1964).
Teil on kodus naine, kes ei julge Mercedesega sõita, sest sellisega sõidab keegi Ansip. Tegelikult pole asi julguses. Asi on milleski muus. Milleski, mis tema meelest esindab lollust, nõmedust, jõhkrust, seda, mis ei lase inimestel teiste inimestega hästi käituda. Selline naine on teil kodus. Mida te teete? Korralikule naistemehele sellist pole tegelikult vaja. Minu papale näiteks. Või sis Geeniusele. Paneme talle sellise nime. Mehele, kes arvab, et ta on Geenius, on vaja ainult kõige pringimate pepude ja ilusamate autodega naist, sellist, kes iga päev hoolitseb selle eest, et ta oleks. Lõpptingimuseks on: ei vananeks, ka siis kui ta vananeb. Jah.
Sarah Winmani "Kui Jumal oli jänes" - on just üks nendest raamatutest, kus tahaks ise elada. Seal on kõik kuidagi võrdsed. Kellelgi pole vahet. See on selline Uue Maailma maailm. Aga isegi Uus Maailm pole piisavalt kannatlik, piisavalt rahulik, piisavalt ebaagressiivne, piisavalt alternatiiv enam, et saaks eksisteerida Jänese-Jumala maal.
(Kurat seda Erko Valku teab, äkki talle ei meeldi geipoisid, hoolimata naeratusest, mis ilmselt lendub varsti mõlemat pidi päiksesse, Päikesepoiss, nagu ta meil on, olgu siin blogis kaa siis)
Tolerantsus on alati mitme otsaga asi. Kui Jenny Penny ema joob ennast maani ja oksendab terve trepikoja oma mahlast mittevikerkaarelist okset täis, siis ütleb Elly ema Jennyle, rahulikult, nii nagu ainult tema oskab öelda, otsekui hädavalet, aga sellegipoolest, midagi, mis toimib vist ka Peeter Sauteri maailmas: "Kui suured inimesed on lõbusad, siis võib vahel nii juhtuda, ära muretse, kullake. Ära lihtsalt muretse."
Jah, aga karakterid, need selle täiusliku, mitmetahulise maailma karakterid lendavad paremale ja vasemale, lendavad nagu linnud. Neid on kuidagi parem ette kujutada. Nende maailmas on lihtsam viibida. Neid ei kammitse minu teadmine, et mis mina tegelikult asjast arvan. On ainult Sarah Winman (1964).
08 november 2012
Tüchtigkeit
Mõned päevad on sellised. Istud. Vaatad aknast välja. Vaatad enda ette. Vaatad maailma. Maailm vaatab vastu. Võib-olla naeratab. Kavalalt, et näe, olengi kohal. Olengi rõõmus. Olengi. Olengi. Tahan sind rõõmsaks teha. Lihtsalt. Usud sa sellesse, et elu on lill. Ei? No ise tead, mina ka ei usu, ma tean, et selleks peab olema pealehakkamist, et ta oleks lill. Aga sinul mu sõber, pole seda vahel. See-eest on sul mõned head sõbrad ja julgus. Kui need kaks asja on olemas. On elu lill. Ja sina Tüchtigheit ehk täiuslikkus.
Eile sattusin BFM tudengite lühifilme kaema. Naljakas oli. Pääru Oja oli igal pool sees. Päriselus nii tagasihoidlik. Nii nähtamatu poiss. Selline, kes volksab sisse ja tükk aega ei ole isegi kindel enam selles, et see on see õige poiss. Õige inimene. See, kellest tema ema selliseid lugusid räägib, et naljakas hakkab. Aga näe filmides mõjub kuidagi päriselt.
Kunagi olin kunstiringis, kus üks poiss joonistas nii ilusti, et korraga seisin seal tema pildi juures ja muudkui vaatasin. Nagu oleks uus aken avanenud uude maailma. Siis ma ütlesin ka: nagu päriselt. Nii mõtlesin ka. Oligi, nagu päriselt. Rohkem päriselt ei saa.
Tuhlakas poiss seal "Teises pirukaröövis", muide see on Haruki Murakami üks novellike, mis toredad noored filmitudengid kuskilt pärapõrgust leidnud on. Kujutate ette, kahte värvilistes mütsides noort (ja ilmselgelt ilusat) püssiga kolmekümmet hamburgerit sisse nõutamas, sest muidu ei lähe neil nälg üle, sest ühe peal on röövi pooleli jätmise needus. Ainult Murakami saab niimoodi mõelda ja meie sellest mõttest vaimustuda. Või siis teine tuhlakas poiss, kes ei osanud filmi teha. Mul on ka vist vahel see tunne, et ei oska kirjutada. Istun siis arvutis ja ootan, et oskaks. Aga ei tule. Meeled tõrguvad. Keel klammerdub suulakke. Hing - kuidas seda endaga seostada, et mul on hing, mis vahel on täiesti elujõuetu.
Mis elu? Miks elu?
Kuidas elu?
Kirjutamine on iga päevaga aina huvitavam ja keerulisem. Aga kirjutanud pole ma tegelikult ju mitte. Krampub see kõik. Sõnad krampuvad ka.
Noored filmitegijad on kas ehedad ja ilusad või õnnetud ja iroonilised. Kõige veidram oli film Marilyn Jurmani ja Hannes Metsaga "Just Another Weekend" - oligi seenetripp. Siim Nurkliku raamatust mõned katked ja dialoogid filmi koondatud. Täielik ahastus, et kuidas üldse suhelda, kuidas armastada. Ei lõpp ei anna lootust. Seisab seal pisut seina poole kaldu Jurman ja tundub, et tal ei ole midagi. Mitte kui sittagi. Mitte kui kedagi. Üksi on. Ühendusteta, iseendata. Vahedalt valus. Ja siin olen mina.
Värviline. Pesemata juustega. Peaks nagu oma õnnejoovastust vaos hoidma. Ei suuda.
Jah, ja isade surmaga tegelevad meil need noored ka. Palju. Emade surmaga vist ka. Kuigi neil pole kalduvust nii tihti surra, kui isadel.
Taksojuht ja Jaan Pehk suure pilliga, mida ta ei julge panna pagasnikusse, aga näe taksojuhi Saabi kohta ütleb, et see on lihtsalt asi, nende külge ei tohi ennast panna. Pilli külge ka ei tohi, aga ma ei kujuta ette, et Väike Prints ei mängi enne magama minemist kitarri. Kas see on minu jaoks alati ilus? Või ühel hetkel tundub koormavalt kohal ja vastik olevat? Tüütu? Ma ei kujuta ette.
Praegu on maailm Tüchtigkeit.
Et seda ütleb guugel täiuslikkuse peale. Olgu teil ihu täiuslik.
Eile sattusin BFM tudengite lühifilme kaema. Naljakas oli. Pääru Oja oli igal pool sees. Päriselus nii tagasihoidlik. Nii nähtamatu poiss. Selline, kes volksab sisse ja tükk aega ei ole isegi kindel enam selles, et see on see õige poiss. Õige inimene. See, kellest tema ema selliseid lugusid räägib, et naljakas hakkab. Aga näe filmides mõjub kuidagi päriselt.
Kunagi olin kunstiringis, kus üks poiss joonistas nii ilusti, et korraga seisin seal tema pildi juures ja muudkui vaatasin. Nagu oleks uus aken avanenud uude maailma. Siis ma ütlesin ka: nagu päriselt. Nii mõtlesin ka. Oligi, nagu päriselt. Rohkem päriselt ei saa.
Tuhlakas poiss seal "Teises pirukaröövis", muide see on Haruki Murakami üks novellike, mis toredad noored filmitudengid kuskilt pärapõrgust leidnud on. Kujutate ette, kahte värvilistes mütsides noort (ja ilmselgelt ilusat) püssiga kolmekümmet hamburgerit sisse nõutamas, sest muidu ei lähe neil nälg üle, sest ühe peal on röövi pooleli jätmise needus. Ainult Murakami saab niimoodi mõelda ja meie sellest mõttest vaimustuda. Või siis teine tuhlakas poiss, kes ei osanud filmi teha. Mul on ka vist vahel see tunne, et ei oska kirjutada. Istun siis arvutis ja ootan, et oskaks. Aga ei tule. Meeled tõrguvad. Keel klammerdub suulakke. Hing - kuidas seda endaga seostada, et mul on hing, mis vahel on täiesti elujõuetu.
Mis elu? Miks elu?
Kuidas elu?
Kirjutamine on iga päevaga aina huvitavam ja keerulisem. Aga kirjutanud pole ma tegelikult ju mitte. Krampub see kõik. Sõnad krampuvad ka.
Noored filmitegijad on kas ehedad ja ilusad või õnnetud ja iroonilised. Kõige veidram oli film Marilyn Jurmani ja Hannes Metsaga "Just Another Weekend" - oligi seenetripp. Siim Nurkliku raamatust mõned katked ja dialoogid filmi koondatud. Täielik ahastus, et kuidas üldse suhelda, kuidas armastada. Ei lõpp ei anna lootust. Seisab seal pisut seina poole kaldu Jurman ja tundub, et tal ei ole midagi. Mitte kui sittagi. Mitte kui kedagi. Üksi on. Ühendusteta, iseendata. Vahedalt valus. Ja siin olen mina.
Värviline. Pesemata juustega. Peaks nagu oma õnnejoovastust vaos hoidma. Ei suuda.
Jah, ja isade surmaga tegelevad meil need noored ka. Palju. Emade surmaga vist ka. Kuigi neil pole kalduvust nii tihti surra, kui isadel.
Taksojuht ja Jaan Pehk suure pilliga, mida ta ei julge panna pagasnikusse, aga näe taksojuhi Saabi kohta ütleb, et see on lihtsalt asi, nende külge ei tohi ennast panna. Pilli külge ka ei tohi, aga ma ei kujuta ette, et Väike Prints ei mängi enne magama minemist kitarri. Kas see on minu jaoks alati ilus? Või ühel hetkel tundub koormavalt kohal ja vastik olevat? Tüütu? Ma ei kujuta ette.
Praegu on maailm Tüchtigkeit.
Et seda ütleb guugel täiuslikkuse peale. Olgu teil ihu täiuslik.
Tellimine:
Postitused (Atom)