Noh, ma olen nüüd siis homopeol ka käinud. Raamid. Pogenistid süüdistavad mind raamides. Mõned vähemalt. Tore on, kui süüdistatakse ka. Vahel kipungi oma maailma eksistentsiaalselt täiuslikumaks ja paremaks pidama kui teistel. On selline. Lihtne ja turtsakas. Nagu maaeit. Tööd teeb, armastust teeb, noh, mitte päris armastust, lapsi ikka. Võib-olla teeb isegi nii, et ainult korra aastas, siis aga jääb käima peale. Mul on muide üks selline esivanem. Meest lasi ligi ainult lastesaamiseks. Ju siis oli aseksuaal, enese teadmata. Ah mis neist siltidest ikka.
Naljakas on. Kummaline on. Veider on. Käisime Printsessiga peol. Teed oleks kuskil hubases toas toredam juua. Järgmine kord kutsun oma pisikesse koju. Äkki saab järgmine kord teistmoodi. Minu korterikaaslanna kleebib üha huvitavamaid ja naljakamaid pilte ustele. Suur ilvese peaga džentelmen, kes muide vaatab kavalalt otsa ja teavitab, et maheliha on parim liha.
Aga, kui need poisid seal tantsus teineteist kubetpidi katsuvad. Siis on naljakas. Siis on imelik. Võõrastav. Siis ongi raamid.
Aga miks mul raame ei võiks olla? Mul võiks ju olla raamiaeg. Või siis see hetk, kus ma saan aru, et ahhaa, see mulle ei meeldi. Kõik ei pea ju meeldima. Kõik ei pea ju olema hirmusvajalik, kui see ei ole vajalik. Või kuidas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar