Tüchtigkeit

Mõned päevad on sellised. Istud. Vaatad aknast välja. Vaatad enda ette. Vaatad maailma. Maailm vaatab vastu. Võib-olla naeratab. Kavalalt, et näe, olengi kohal. Olengi rõõmus. Olengi. Olengi. Tahan sind rõõmsaks teha. Lihtsalt. Usud sa sellesse, et elu on lill. Ei? No ise tead, mina ka ei usu, ma tean, et selleks peab olema pealehakkamist, et ta oleks lill. Aga sinul mu sõber, pole seda vahel. See-eest on sul mõned head sõbrad ja julgus. Kui need kaks asja on olemas. On elu lill. Ja sina Tüchtigheit ehk täiuslikkus.

Eile sattusin BFM tudengite lühifilme kaema. Naljakas oli. Pääru Oja oli igal pool sees. Päriselus nii tagasihoidlik. Nii nähtamatu poiss. Selline, kes volksab sisse ja tükk aega ei ole isegi kindel enam selles, et see on see õige poiss. Õige inimene. See, kellest tema ema selliseid lugusid räägib, et naljakas hakkab. Aga näe filmides mõjub kuidagi päriselt.

Kunagi olin kunstiringis, kus üks poiss joonistas nii ilusti, et korraga seisin seal tema pildi juures ja muudkui vaatasin. Nagu oleks uus aken avanenud uude maailma. Siis ma ütlesin ka: nagu päriselt. Nii mõtlesin ka. Oligi, nagu päriselt. Rohkem päriselt ei saa.

Tuhlakas poiss seal "Teises pirukaröövis", muide see on Haruki Murakami üks novellike, mis toredad noored filmitudengid kuskilt pärapõrgust leidnud on. Kujutate ette, kahte värvilistes mütsides noort (ja ilmselgelt ilusat) püssiga kolmekümmet hamburgerit sisse nõutamas, sest muidu ei lähe neil nälg üle, sest ühe peal on röövi pooleli jätmise needus. Ainult Murakami saab niimoodi mõelda ja meie sellest mõttest vaimustuda. Või siis teine tuhlakas poiss, kes ei osanud filmi teha. Mul on ka vist vahel see tunne, et ei oska kirjutada. Istun siis arvutis ja ootan, et oskaks. Aga ei tule. Meeled tõrguvad. Keel klammerdub suulakke. Hing - kuidas seda endaga seostada, et mul on hing, mis vahel on täiesti elujõuetu.

Mis elu? Miks elu?

Kuidas elu?

Kirjutamine on iga päevaga aina huvitavam ja keerulisem. Aga kirjutanud pole ma tegelikult ju mitte. Krampub see kõik. Sõnad krampuvad ka.

Noored filmitegijad on kas ehedad ja ilusad või õnnetud ja iroonilised. Kõige veidram oli film Marilyn Jurmani ja Hannes Metsaga "Just Another Weekend" - oligi seenetripp. Siim Nurkliku raamatust mõned katked ja dialoogid filmi koondatud. Täielik ahastus, et kuidas üldse suhelda, kuidas armastada. Ei lõpp ei anna lootust. Seisab seal pisut seina poole kaldu Jurman ja tundub, et tal ei ole midagi. Mitte kui sittagi. Mitte kui kedagi. Üksi on. Ühendusteta, iseendata. Vahedalt valus. Ja siin olen mina.

Värviline. Pesemata juustega. Peaks nagu oma õnnejoovastust vaos hoidma. Ei suuda.

Jah, ja isade surmaga tegelevad meil need noored ka. Palju. Emade surmaga vist ka. Kuigi neil pole kalduvust nii tihti surra, kui isadel.

Taksojuht ja Jaan Pehk suure pilliga, mida ta ei julge panna pagasnikusse, aga näe taksojuhi Saabi kohta ütleb, et see on lihtsalt asi, nende külge ei tohi ennast panna. Pilli külge ka ei tohi, aga ma ei kujuta ette, et Väike Prints ei mängi enne magama minemist kitarri. Kas see on minu jaoks alati ilus? Või ühel hetkel tundub koormavalt kohal ja vastik olevat? Tüütu? Ma ei kujuta ette.

Praegu on maailm Tüchtigkeit.


Et seda ütleb guugel täiuslikkuse peale. Olgu teil ihu täiuslik.