Päris oma koht

Ülbe ja üleva naise tunne tekib. Tegelikult peaks nende artiklitega ettevaatlik olema, aga ei saa. Eile oli Kopli-päev. Mul on tunne, et võiks võtta ette kõik Kopli toitlustusasutused ja neist loo kirjutada. Ja inimestest ka. Nendest ilusatest ja teistsugustest. Kogemata sattusin supiköögi lähedale. Sõin vähe, liikusin palju. Sõitsin trammiga - sain teada, et maailmas on nii palju toredaid kohti, mis asuvad kõigest trammisõidu kaugusel. Hea tunne oli teada saada.

Ja ühe maja leidsin.

Alati, kui ma Tallinnas mõne maja leian, kujutan mal, et sinna võiks teha raamatukohvikla või midagi sarnast - paljude pehmete ja mõnusate istmiskohtade ja inimestega, kes on mõnusad, targad, andekad ja mängivad pilli või teevad ägedat luuletajahäält. Jah.

Selline lugu siis.

Ja tekitavad enda ümber koha. Päris oma koha. Lasnamäel võiks ka olla koht. Päris oma koht.

Küngas ja luuletused, Madis Kõivu uudisjutte

Imelik, mida kõike enda kohta teada ei saa, kui kellegagi rääkima kukud. Jah, loomulikult võib ju rääkida kõigest ja kuulata teist ka. Aga tavaliselt selle kuulamisega on kummaline lugu minul vähemasti. Mai tea, kuidas teil sellega on. Kuulad ja kuulad seda, mida tahad kuulda. Kuulad seda lugu, mis aitab enda olemisele kaasa. Keegi ju midagi väga vastukäivat ja koledat ei ütle. Vähemasti nii peaks olema. Kui ütleb, siis ei taha kuulata, lugeda, kaasa mõelda, siis pöördud juba ette ümber.

Saite aru, et olen hra Madis Kõivu lugend, no saite ikka, kui te teda olete vähegi lugend, siis teate, et nüüd järgneb pikk joru, millestki, mis on lõpmata sisendav ja valulik olemasolu kriis. Tegelikult hakkas mulle Madis Kõivu Murgab meeldima. Tuleb välja, et see on Tadžikistani rajooni Murgabi keskus. Jeesus. Vallakeskus. Ilmselt on mul mugavam öelda vallakeskus. Igal juhul peale jutuajamist hra Veikoga, nii imelik on mõelda, et see polegi minu endine töökaaslane, vaid hoopistükkis reisikaaslane, jõudsin ma omadega mäele. Teate küll, selline kõrgendik, mida mujal maailmas nimetatakse künkaks. Künkale keset küla või iseennast. Murgabi - sellesse külasse, kus hra Kõivu tabas enneolematu hirm surma ees. Mina jõudsin surmast eemale alles Nigeerias. Lagoses. Täpsemalt Festac Townis, Väikse Printsiga tuba jagades.

Imelik. 

Ta jättis mu seal päriselt maha. Ütles, et võin Väikest Printsi armastama hakata, kui mul isu tekib. Hakkasin? Ei tea öelda. 

Aga luuletusi on mul palju: 

*  *  *

Armastan lõikuvaid 

käejooni

oma peopesas

öeldakse mul on 

kaks kaitseinglit 

käelabasse seotud

teevad näo

et olen hirmus tähtis

tema on solvunud

et mul on 

kaitseinglid ja eneseusk

vahel ka tusk

et temal ei ole

vahel ka tusk

et teda ei ole

*

ära valeta mulle

et sa ei teadnud

millisest uksest

su uus armastatu

sisse astub

või kust ma endale

oma sassis juuksed sain

alati otsisid

väljapääsu

minust ei ole

sa tead ju

*

mu sõber on jälle Hiinas

mitte metafooriliselt

või oma mõtisklustes

vaid päriselt

enam pole need pildid

pilusilmsetest plikadest

ta läpaka kaugetes kihistustes

kuhu ta mind ligi ei julge lasta

vaid päriselt 

ma ei viitsi 

isegi armukade olla

ainult igatsen

oma Väikest Printsi

*

kajakatigedus

mu ühikatoas

oli sama äge 

kümme aastat tagasi

kui kolgend aastat

enne seda 

kui minu isa

jäi oma koikukohast

ilma, sest ta toas 

leiti viinapudeleid

tema magaski Pronkssõduri

kaitsva tiiva all

kuuekümnendate alguses

ja uskus kommunismi

kuni tšehhid 

tema näkku 

peaaegu täiest jõust

68.

kivi viskasid

ja siis ta vist enam

ei uskunud

küsis ainult

kuidas ta ellu jäi

kas seekord 

sai sein temast paremal

paremini pihta

või hoopistükkis kajakas?

oo, Tallinn

oo, Praha

oo, isa 

oo, kommunism

*

Tähendus - tähtsus - kahtlus oma tähtsuses ja tähenduses

Minu võimutahtelik aktsioon Lätetel seisnes selles, et ma näitasin Hasso Krullile seinapragu ja teatasin, et ma tahan olla see. Tõepoolest. Vahel kohe ilmtingimata.

Teine aktsioon oli seotud pingiga. Ma tõusin pingile üles ja tundsin, et ma olin oluline. Imelik, kuidas olulisus tähendab midagi muud, kui see tegelikult tähendab. Inimene muutub oluliseks, siis kui ta tunneb, et ta on oluline. See annab omakorda motivatsiooni või noh tähenduslikkuse olemasolule. See annab olemise armu. Olemise arm pole aga midagi muud, kui teadmine, et must on kasu, ka siis kui nagu otseselt pole.

Ma arvan, et väga paljud meist elavad aastas 1949. Mis siis, et sellele järgneb kuuekümnendate ostlemisbuum, mõnel pool ka võitlus parema elu eest. Aga tegelikult, sisuliselt see võitlus parema elu eest, just naistel, ei tähenda muud, kui oma rollis kahtlemist. Minu meelest on tore, kui inimesed kahtlevad selles, mida nad teevad. Kahelgu kohe korralikult. Kahelgu kogu aeg. Kahelgu juba sellepärast, et teisiti ei ole elul mõtet.

Aga kas ennast saab vabaks osta kahtlemisest? Stressist? Ebamugavustundest, et midagi on lahti?

Paljudel juhtudel saab.

Ahjaa Veiko Märka kirjutas EPLis viiest tähendusrikkamast riigist. Ise nad jõudsid selleni. Mina lihtsalt teatasin, et minu meelest on loll rääkida viiest rikkaimast riigist. Tööjõud, mis on õppinud ideaale: hääd kirjandust ja muusikat ja teatert ja kino, ei ole mitte mingilgi moel huvitet rikkusest. Või kui siis just sellest alamast rikkusest - hääst veinist ja muust tõusiklikkusse ärandatavast. Sellel tundub tähendus juures olevat. Muide Meerikas tähendab hipster ikkagi seda ema-isa rahakotil elavat idiooti, kes toidutalongide eest lõhemarja ostab ja ülikalleid kokteile kokku mikserdab. Mind huvitab praegu ja mitte vähe, kui palju meie elanikkonnast on sõltuv oma vanemate sissetulekust. Ilmselt siiski palju.

Kas selles on süüdi hra Tööandja? Tõenäoliselt mitte. Midagi aga siiski on süüdi.

Märka last. Märka täiskasvanut, märka täiskasvanueelikut, märka miniseelikut.

Ja kirjuta sellest EPLi lugu.

Armumiste Katrina versus eetri-Katrina versus toimetaja-Katrina

Püüa üksikasju. Räägi. Tee see kontekstiliseks. Anna aega ja atra ja kohta teha. Ette kujutada. Mis siis, et põllud on kõik peaaegu ühtemoodi heljuvad. Seisin siis paganama luuletustelugemisel ja korraga äraütlemata hirmsasti mõjus see konteksti puudumine selles loos "Nuga" - kes on J, Juan või John või kes. Eestis pole ju farme olnud? Või on? Need, kes farme pidasid, need viidi ju mingil hetkel ära. Issand. Miks ta on Lasnamäel? Miks ta räägib minuga eesti keeles, nii et isegi see vana naine, kes meiega bussi ootab, miks isegi see vana naine saab meist aru? Kas Juan peaks rääkima minuga eesti keeles? Issand. Aga ta ju räägib?

Kas see on toimetaja minus, kes on tärganud?

Ahjaa.

Eetrit jõin ma ka.

Eetrihommikul ärkasin Marko Mägiga ühest voodist. Aga niimoodi, et tema võis minu varbaid nuusutada ja mina tema omi. Eetrihommik oli kõige õudsem hommik Katrina teadaolevast pohmeluseajaloost. Tõenäoliselt pole Tsoorus keegi nii kõvasti oksendanud kui mina.

Mingeid kummalisi pildistusi otsekui eelmistest eludest, mis kasvavad välja ja sisse, leidsin ka vanadest blogisissekannetest. Imelik on suureks kasvada. Selge on see, et mulle meeldib iga viivu tagant uuesti kellessegi armunud olla.

*
sammhaaval
pooldume jälle
Kaarli puiesteel
hoiad must kinni
kui auto ootab
et lahkuksime
sõiduteelt
mina tahaks 
karjuda

aga ei suuda

*
ristid ja sõlmed
ja poisid
kes peksavad lõhki
ruladel
ja trikiratastel
sõrmi ja põlvi

kurat
varjukevade
on jälle käes

*
nartsissid pole 
haisend maikellukestega
kunagi nii hästi
et valus hakkab
ja toomingad ka mitte
sõlmin sõbrale salli
nii et pimedana
haistab ta kevadet 
ja minu valu

Lätteveri

Lätted, mõnede veidrate piltidega Katrinast. Kas tõesti on minust pildi tegemiseks Sannat vaja?
Tõenäoliselt jah.

Minus räägib edevus, eks ole? Jaa.

Ehmatus

Rollitunne. Mina vähemasti teen vahet nendel inimestel, kes ma olen tööl ja sellel, kes ma olen kodus. Neil on vahe. Sõpradel ja kolleegidel ja pereliikmetel. Kui rolli piisavalt hästi kätte saad, võid selles tunda oma totaalset ja kärarikast kohalolu. Seda nautima hakata. Sellest hingata ja sellest välja hingata.

Ilmselt esimest korda sain ma rollitunnetuse võikast ja täpsest faasist aru, kui Signe sellest rääkis atesteerimist verpides. Ta oli korraga unustanud oma rolli. Jätnud endale rõõmutu näo ette ja siis ta ei teinudki enam oma tööd. Ta oli kehv. Ta oli ebameeldiv. Ta ei olnud tasemel. Jaa, meie astume rolli, kui me astume leti taha. Ehkki klienditeenindaja roll on ikka parajalt teistsugune, kui firmajuhi või õpetaja või isegi medõe roll. Selle rolli kõige iseloomulikumaks ja hullumeelsemaks tunnuseks on see, et sa pead olemas olema, kui klient tuleb. Ja ta tuleb, sest kui ta tuleb, tuleb raha ja tuleb sinu homne päev töökohas .

Tuleb on võtmesõna.

Ühel mu töökaaslasel on lemmikklient ja tema on oma lemmikkliendi lemmikklienditeenindaja. See on nii ilus, et ma ei oska seda sõnadesse panna. Lemmikklient kinkis oma lemmikule jõuludeks ingli. Neil on teatud iseloomude sarnasus, mis tekitab segadust ja romantikat ühteaegu. Minu peas. Mina olen romantiline ja teatraalne. Tõenäoliselt veel hullem kui kõik need eelöeldud sõnad kokku. Nemad on ainult romantilised. Meie ei asenda kunagi tema lemmikklienditeenindajat, kes tavaliselt suudab saata kliendi kolmesajaeurose ostuga koju.

Ma ei taha, et nad oleks kumbki ainult romantilised. Nagu ma ei taha isegi olla ainult klienditeenindaja. Ma ei taha olla ainult üksiti mõistetav. Ma eeldan, et kõik on sellised nagu mina. Seal on erinevus, mida te kuulete või võite lugeda - ja mitte väike. Ja minu teravustel ja otsekohesustel on oma eesmärk. Tavaliselt on see mu uudishimu. Tavaliselt on see mu tõeotsimisvajadus, tavaliselt on see mu püüd jõuda põhjani. Ja tavaliselt ma jõuangi põhjani ja teen haiget rohkem, kui oleks vaja olnud.

Lihtsalt teadasaamisega või peegeldamisega.

Elevandid uues kontekstis

Loo leidsin oma vanadest blogisissekannetest. Ilus lugu oli. Selline kurvavõitu. Täna on mul võib-olla rohkem aega kirjutada, aga kui ei ole, siis ei ole. Lugege minu lugu. Pehmelt öeldes millist? Ma ei tea enam.

Elevant

Midagi nende vahel on, Lilli ja Olafi vahel muutumatult kohal. Lilli ei karda, Lilli pole kunagi kartnud, ainult siis, kui ta sellesama Olafiga, ühikanaabriga kogemata purjuspäi seksis ja tulemusi ootas. Olaf oli miskipärast õnnelik. Fakk, mõtles Lilli, tema ei olnud. Lapsi saada isegi tema vanuses oli võimatult raske, missis et kogu feisbukk täitus tite- ja pulmapiltide ja õnne ja mullivannide ja veel millegagi. Keegi justkui oskas suhelda. Lilli ei osanud, vähemasti sinnamaale ta jõudis oma konventsionaalse mõtlemisviisiga.

"Kas sa siis...?" küsis Olaf.

"Sa siis ei oota..."

Miks pidanuks ta Olafilt midagi ootama, kirju, armastust, leppimatut kohalolu, hoolimist? Ta ei oodanud seda kelleltki. See tegi vahel haiget, vahel mõjus palsamina. Inimesed olid kah, Olaf oli temast tsipa noorem, edevam ja jõhkram - sellisel haigel kohaloleval moel, ta mõjus ja mõjutas hetkeks nagu tugev tuul Lillit endasse vaatama.

"Ei... või noh... Ma oleks sulle rääkind."

"Aga äkki sa poleks."

Olaf vaatab teda põgusa häirivustundega pilgus. Lilli teab, et Olaf kardab vaesust, üksindust, talumatut naeru, mille keskel elavad elevandid, kes trambivad kõikvõimalikus koguses armastust maa sisse. Lilli teab. Lilli teab Olafist korraga liiga palju, ta ei taha enam teada midagi. Ta tahab joosta kiiresti koju, panna uks selja taga kinni. Aga ta teab ka seda, et see oleks ebaviisakas ja et lõppkokkuvõttes Olaf ju hoolis temast. Mis siis et peale nende lühikest kuid erutavat armuööd ronis poiss mööda ühikat ringi, et mõnda uut saaki lantida, mis siis et see kõik oli vaid üks lugu lugude seast, millele ei ole võimalik anda tagasi ei vastust ega vastandust. 

"Olaf - võib-olla tõesti... Ma ei viitsi nii palju põdeda ega mõtiskleda elu ja armastuse üle..."

Muidugi ta ei viitsinud. Hetkeks oli kõik tähenduseta ja tema oligi elevant.

Kirke Kangro "Diskreetne elevant"