Küngas ja luuletused, Madis Kõivu uudisjutte

Imelik, mida kõike enda kohta teada ei saa, kui kellegagi rääkima kukud. Jah, loomulikult võib ju rääkida kõigest ja kuulata teist ka. Aga tavaliselt selle kuulamisega on kummaline lugu minul vähemasti. Mai tea, kuidas teil sellega on. Kuulad ja kuulad seda, mida tahad kuulda. Kuulad seda lugu, mis aitab enda olemisele kaasa. Keegi ju midagi väga vastukäivat ja koledat ei ütle. Vähemasti nii peaks olema. Kui ütleb, siis ei taha kuulata, lugeda, kaasa mõelda, siis pöördud juba ette ümber.

Saite aru, et olen hra Madis Kõivu lugend, no saite ikka, kui te teda olete vähegi lugend, siis teate, et nüüd järgneb pikk joru, millestki, mis on lõpmata sisendav ja valulik olemasolu kriis. Tegelikult hakkas mulle Madis Kõivu Murgab meeldima. Tuleb välja, et see on Tadžikistani rajooni Murgabi keskus. Jeesus. Vallakeskus. Ilmselt on mul mugavam öelda vallakeskus. Igal juhul peale jutuajamist hra Veikoga, nii imelik on mõelda, et see polegi minu endine töökaaslane, vaid hoopistükkis reisikaaslane, jõudsin ma omadega mäele. Teate küll, selline kõrgendik, mida mujal maailmas nimetatakse künkaks. Künkale keset küla või iseennast. Murgabi - sellesse külasse, kus hra Kõivu tabas enneolematu hirm surma ees. Mina jõudsin surmast eemale alles Nigeerias. Lagoses. Täpsemalt Festac Townis, Väikse Printsiga tuba jagades.

Imelik. 

Ta jättis mu seal päriselt maha. Ütles, et võin Väikest Printsi armastama hakata, kui mul isu tekib. Hakkasin? Ei tea öelda. 

Aga luuletusi on mul palju: 

*  *  *

Armastan lõikuvaid 

käejooni

oma peopesas

öeldakse mul on 

kaks kaitseinglit 

käelabasse seotud

teevad näo

et olen hirmus tähtis

tema on solvunud

et mul on 

kaitseinglid ja eneseusk

vahel ka tusk

et temal ei ole

vahel ka tusk

et teda ei ole

*

ära valeta mulle

et sa ei teadnud

millisest uksest

su uus armastatu

sisse astub

või kust ma endale

oma sassis juuksed sain

alati otsisid

väljapääsu

minust ei ole

sa tead ju

*

mu sõber on jälle Hiinas

mitte metafooriliselt

või oma mõtisklustes

vaid päriselt

enam pole need pildid

pilusilmsetest plikadest

ta läpaka kaugetes kihistustes

kuhu ta mind ligi ei julge lasta

vaid päriselt 

ma ei viitsi 

isegi armukade olla

ainult igatsen

oma Väikest Printsi

*

kajakatigedus

mu ühikatoas

oli sama äge 

kümme aastat tagasi

kui kolgend aastat

enne seda 

kui minu isa

jäi oma koikukohast

ilma, sest ta toas 

leiti viinapudeleid

tema magaski Pronkssõduri

kaitsva tiiva all

kuuekümnendate alguses

ja uskus kommunismi

kuni tšehhid 

tema näkku 

peaaegu täiest jõust

68.

kivi viskasid

ja siis ta vist enam

ei uskunud

küsis ainult

kuidas ta ellu jäi

kas seekord 

sai sein temast paremal

paremini pihta

või hoopistükkis kajakas?

oo, Tallinn

oo, Praha

oo, isa 

oo, kommunism

*