Elevant
Midagi nende vahel on, Lilli ja Olafi vahel muutumatult kohal. Lilli ei karda, Lilli pole kunagi kartnud, ainult siis, kui ta sellesama Olafiga, ühikanaabriga kogemata purjuspäi seksis ja tulemusi ootas. Olaf oli miskipärast õnnelik. Fakk, mõtles Lilli, tema ei olnud. Lapsi saada isegi tema vanuses oli võimatult raske, missis et kogu feisbukk täitus tite- ja pulmapiltide ja õnne ja mullivannide ja veel millegagi. Keegi justkui oskas suhelda. Lilli ei osanud, vähemasti sinnamaale ta jõudis oma konventsionaalse mõtlemisviisiga.
"Kas sa siis...?" küsis Olaf.
"Sa siis ei oota..."
Miks pidanuks ta Olafilt midagi ootama, kirju, armastust, leppimatut kohalolu, hoolimist? Ta ei oodanud seda kelleltki. See tegi vahel haiget, vahel mõjus palsamina. Inimesed olid kah, Olaf oli temast tsipa noorem, edevam ja jõhkram - sellisel haigel kohaloleval moel, ta mõjus ja mõjutas hetkeks nagu tugev tuul Lillit endasse vaatama.
"Ei... või noh... Ma oleks sulle rääkind."
"Aga äkki sa poleks."
Olaf vaatab teda põgusa häirivustundega pilgus. Lilli teab, et Olaf kardab vaesust, üksindust, talumatut naeru, mille keskel elavad elevandid, kes trambivad kõikvõimalikus koguses armastust maa sisse. Lilli teab. Lilli teab Olafist korraga liiga palju, ta ei taha enam teada midagi. Ta tahab joosta kiiresti koju, panna uks selja taga kinni. Aga ta teab ka seda, et see oleks ebaviisakas ja et lõppkokkuvõttes Olaf ju hoolis temast. Mis siis et peale nende lühikest kuid erutavat armuööd ronis poiss mööda ühikat ringi, et mõnda uut saaki lantida, mis siis et see kõik oli vaid üks lugu lugude seast, millele ei ole võimalik anda tagasi ei vastust ega vastandust.
"Olaf - võib-olla tõesti... Ma ei viitsi nii palju põdeda ega mõtiskleda elu ja armastuse üle..."
Muidugi ta ei viitsinud. Hetkeks oli kõik tähenduseta ja tema oligi elevant.
Kirke Kangro "Diskreetne elevant"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar