Püüa üksikasju. Räägi. Tee see kontekstiliseks. Anna aega ja atra ja kohta teha. Ette kujutada. Mis siis, et põllud on kõik peaaegu ühtemoodi heljuvad. Seisin siis paganama luuletustelugemisel ja korraga äraütlemata hirmsasti mõjus see konteksti puudumine selles loos "Nuga" - kes on J, Juan või John või kes. Eestis pole ju farme olnud? Või on? Need, kes farme pidasid, need viidi ju mingil hetkel ära. Issand. Miks ta on Lasnamäel? Miks ta räägib minuga eesti keeles, nii et isegi see vana naine, kes meiega bussi ootab, miks isegi see vana naine saab meist aru? Kas Juan peaks rääkima minuga eesti keeles? Issand. Aga ta ju räägib?
Kas see on toimetaja minus, kes on tärganud?
Ahjaa.
Eetrit jõin ma ka.
Eetrihommikul ärkasin Marko Mägiga ühest voodist. Aga niimoodi, et tema võis minu varbaid nuusutada ja mina tema omi. Eetrihommik oli kõige õudsem hommik Katrina teadaolevast pohmeluseajaloost. Tõenäoliselt pole Tsoorus keegi nii kõvasti oksendanud kui mina.
Mingeid kummalisi pildistusi otsekui eelmistest eludest, mis kasvavad välja ja sisse, leidsin ka vanadest blogisissekannetest. Imelik on suureks kasvada. Selge on see, et mulle meeldib iga viivu tagant uuesti kellessegi armunud olla.
*
sammhaaval
pooldume jälle
Kaarli puiesteel
hoiad must kinni
kui auto ootab
et lahkuksime
sõiduteelt
mina tahaks
karjuda
aga ei suuda
*
ristid ja sõlmed
ja poisid
kes peksavad lõhki
ruladel
ja trikiratastel
sõrmi ja põlvi
kurat
varjukevade
on jälle käes
*
nartsissid pole
haisend maikellukestega
kunagi nii hästi
et valus hakkab
ja toomingad ka mitte
sõlmin sõbrale salli
nii et pimedana
haistab ta kevadet
ja minu valu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar