Asjalikumad tekstid - vähemjoomase peaga

venda on raske näha
tundub, et aeg annab
endale lõhkised hambad
millega meie kõigi
süüdistusarmastuskõnesid
selga tõmmata
armastatud tahame olla
kõik ja korraga

kuidas, see on hea küsimus
ja ma ei tea sellele mingit vastust
ja vennast on kahju
ja endast on kahju
ja vend kommenteerib
et mul on valed mehed
ja mina kommenteerin
et ega ma ka palju parem pole
ja tegelt pole mu meestel
ju mitte miskit häda
ausalt

hoia mind endasse kogunemas
igal hommikul
või lihtsalt armasta
tahaks öelda kellelegi
kes on see
kes sellega hakkama saaks
keegi kes ei ehmata ära

kuidas?
kes?

*
muidugi ma püüan
ooma tundeid
mitte karta
olla loomulik
aga tavaliselt
pärast pudelit veini
kukub ikka
pisut loomalik välja

*
vanatädide maailmas
on suureks kasvamine
nagu vein hommikuti
mitte eriti lubatud
viitab pidevale purjutamisele

papi ütleb kogu aeg
et ma ei ole  sündind
aastal 1918
aga mis ma sinna teha
saan kui vanaema
kes mind armastas
ja hoidis, oli

ükski naine
pealt Hannah Arendtit
ei tekita minus sellist
respekti kui mu memm

vanad head nõiad
kes ei tea
mis tuleb homme
aga teavad
mida tuleb teha täna

*

Ei ole mind,siis te ei loe, jah. Nojah.

Vabastav. Hea. Siin olla. Leidsin endale Praha, rytmidega ja skandaalidega seinte asemel, mis majadel.

Tunded ja värki

Üldiselt ma ei viitsi põhjalikumalt, kui peab igasugustesse tunnetesse süveneda. Need vaevad südant ja lõpuks ka pead. Viimane muide on valutades päris vastik õlgadel kanda. Kuulates nüüd siis kõike seda head, mis kuulata annab. Väikseid küünilisi indie-muusikuid. Sattudes kogemata Douglas Couplandi mingisugusele romaanile kuskil Raamatukois.

Tead, ma ei taha olla see. Mis see see täpsemalt tähendab, on hea küsimus.

Vanasti tähendas see seda, et ma ei taha enneaegselt lapsi saada. Nüüd tähendab see seda, et ma tahaks juba varsti lapsi saada. Enneaegne on juba oma aja ära elanud. Või noh, mina olen vanemaks saanud. Armuda ja armastada on sellegipoolest raske. Pole nagu harjunud või nii. Alati pole asi selles, et näe ma ei kohandki seda härra õiget. Härra Õiget on muide võimalik kohata iga nurga peal. Neid ei ole palju, ma mõtlen neid Härra Õigeid. Aga sa tunned nad ära. Nad lõhnavad õigesti ja see on õige tunne, kui nendega välja minna või koos olla. Tunned ära, et sind mõistetakse ja vahel mingil hullul moel mõistad vastu. Muidugi on mittemõistmisi, möödarääkimisi, ebamugavusi, aga üldiselt on kõik OK.

Mõnega on muidugi nii, et see möödarääkimine muutub hullemaks draamaks kui tobedas ameerika komöödias. Ja siis avastad näiteks poissi musitamas kedagi kuskil või poiss avastab sind musitamas kedagi kuskil. Ja siis te nagu oletegi leppinud, et see möödarääkimine oli viimane. Loomulikult on lõpetamata suhetes midagi ilusat. Lausa painavalt ilusat. Iga kord kui teda (neid tedasid tekib kas tead kümne aasta jooksul vähemasti kakskümmend kui mitte enam) näed, oled miskipärast õnnelik. Mingit erilist põhjust ei ole. Noh, ilus poiss jääb ilusaks poisiks no ma usun, et vähemasti nii kauaks, kui sul elupäevi jätkub. Tõenäoliselt. Ma ei ole  veel oma ilusaid poisse kuuskend aastat hiljem näinud. Aga loodetavasti näen, kui ma vahepeal mõnda fataalsesse geenidest pärinevasse haigusse ei sure või silmanägemist lõplikult ära ei kaota.

Suhetes, eks ole, on hea, kui mehed liiga lähedale ei tule, aga sa tead, et sa meeldid neile. Kasvõi küünemusta võrra rohkem kui see teine naine. Kui sa nüüd minult küsid miks. Siis konkreetset vastust mul sellele küsimusele ei ole.

Igal juhul peaks ma ühele härrale selgeks tegema, et ta on mulle varba peale astunud. Sellele väiksele varbale, mis üldiselt on hästi kaitstud ja kuhu teised ei jõua. No, miks nad peaksidki, ma üldiselt olen mõnusalt Katrina alati. Ainult vahel mõtlen üle ja paanitsen üle ja luban mitte kunagi kellessegi enam - kiinduda ega armuda. Muidugi lõppeb see lubamine sellega, et armun.

Meie, nohikud

Mõnikord ongi nii, et me saame kokku. Meie - nohikud. Istume ja räägime elu ümber. Meie - nohikud. Teeme asja - meie nohikud. Jutustame hra IlusastKolleegist või siis Hipsterite kuningast. Meie nohikud. Ilusatest tasub rääkida koledaid lugusid, siis on endal huvitavam. Muidugi kurjem ka, seda peab tunnistama. Minul on minu unistuste IlusMees, tegelikult IlusKolleeg, minu unistuste PärisMees, tegelikult Väike Prints ja minu unistuste HomoMees, tegelikult vist Poeet, aga võib-olla ka mitte. Joonas võib ka täitsa vabalt olla minu unistuste HomoMees. Kunagi ei või teada.

Ja siis on mul veel päris head sõbrad. Mõnikord on neid palju. Mõnikord on neid täpselt ühe käe sõrmedel lugeda. Nendega saab rääkida. Kõigest ja eimillestki. Tegelikult võiks kirjanduslikku teha. Midagi head ja kirjanduslikku. Praegu ma ei tea öelda, mis see hea ja kirjanduslik on. Midagi see kindlasti on. Ja töökaaslase viisin natuke endast välja, sest ma tahtsin just nimelt temaga meie firma suvepäevadele minna. Vabadele ja kullalistele. Kunagi ei või teada. Vaikus. Vahedus. Täpsus.

Kroonilisus.

Aeglus.

Lähedus.

Ilmselt lähen ma ka ju kellelegi korda oma olemisega. Hästi lähen korda. See on hea tunne. Kordaminemise tunne. Valutunne, ahastuse tunne.

Tundub, et ma sebisin kogemata kaasa Anna päevadele. Nendele teistele päevadele. Mitte Ji päevadele.

Just

Kuumus kärgatab pähe. Perec tuleb lahti teha. Kopli ajalugu ei saa puurida. Nii on. Natuke ebamugav.

Ma ei tee enam nii, ma luban, see on nii tüütu, ja see kordub iga kuradi poole aasta tagant, issandjumal

Ja ei, ma ei armasta armuda ära.
See on kõige piinarikkam tegevus üldse.
Ausalt.
Andke mulle juba seaduslik mees ja siis ma võin rahulikult kodus olla ja armuda kõigesse, mis liigub.
Jah.

Kas ma üldse olen armunud?
Jeesusmaria.
Ma ei taha enam.
Miks ma ei käitu normaalselt?
Miks ma olen korraga nii küüniline ja otsekohene, et õudne hakkab, ja miks ta kõige peale ära solvub?
Issand jumal.
Ja kus ta huumorimeel on?
Issand jumal.
Mida ma temaga pihta hakkan?
Issand jumal

Ma lihtsalt EI SAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA.

Tehtud kirjutatud kirillitsas

Ma olen selle ise teinud.
Ise tegemine pole alati hästi tegemine.
Kõlagu see ise tehtud, hästi tehtud, kuitahes hästi. See pole hästi.