Ja ei, ma ei armasta armuda ära.
See on kõige piinarikkam tegevus üldse.
Ausalt.
Andke mulle juba seaduslik mees ja siis ma võin rahulikult kodus olla ja armuda kõigesse, mis liigub.
Jah.
Kas ma üldse olen armunud?
Jeesusmaria.
Ma ei taha enam.
Miks ma ei käitu normaalselt?
Miks ma olen korraga nii küüniline ja otsekohene, et õudne hakkab, ja miks ta kõige peale ära solvub?
Issand jumal.
Ja kus ta huumorimeel on?
Issand jumal.
Mida ma temaga pihta hakkan?
Issand jumal
Ma lihtsalt EI SAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA.
8 kommentaari:
Tegelikult on nii, et armumine on alati vältimatu. Ma arvasin ja lootsin ka, et seda saab vältida või ära keelata või ära lõpetada. Tõde on see, et ei saa.
armumine on maailma kõige ilusam tunne.
eriti siis, kui su tunnetele vastatakse.
Jah, ka siis, kui tunnetele ei vastata, ka siis... maailma ilusaim tunne.
ja siis vahepeal on Katrina jaoks ebamugav tunne.
Iga aastaga läheb vähem ebamugavaks, kui ennast natuke kõrvalt jälgid. Ma armun ka päris tihti, aga teadjamad teavad öelda, et see on palju parem variant kui üldse mitte armuda. Olen nõus - iga aasta oled vähemalt korra nädalate viisi seitsmendas taevas ;)
miks ma üldse vaevun
naissoo vastu huvi tundma
sest loodus käsib
sest loodus kutsub
väga lihtne
pole vaja looduse tungidele vastu seista
naudi, kui saad
nautida armumise võlu
aasta-aastalt läheb kergemaks
masendusega lõppenud armumised on ehk lõpuks selja taga?
aga huvitav oleks ikkagi teada
kuidas on siis, kui armumise tulemuseks on suhe
mismoodi see protsess välja näeb
kuidas selleni jõutakse
täitsa huvitav ju
tõenäoliselt tegelikult proosalisem protsess
kui oleksin võinud arvata
nagu kogu muu elugi
see proosalisus on kõige hirmutavam
minu jaoks
Saad vanemaks ja täiskasvanumaks ja praegune proosalisus pole su jaoks enam see, vaid see omandab uue värvingu. Keskealiste värk.
Postita kommentaar