Edie

Edie.

Sure siis ära
ütles ta
ütles kohe täie südamega
ütles, sest ta ei viitsinud olla
see, kes näeb,
kuidas ta aeglaselt
tema kõrval sureb

alati oli küsimus,
et kas elada või surra
sure, kui sa ei ulge
sure, kui sa teed seda poolikult

nendel hommikutel,
kui mu üliväike madrats on ilma jäänud kõikidest linadest
ja mina ei tea
kuidas olla
tahaks käituda nagu kõige tavalisem
ja käitungi
ilma igasuguste liigsete põhjusteta
käitun nagu sinu juurde kuuluv
lisalüli
ja eeldan, et sinagi saad niimoodi käituda
kui mul on tarvis
lisalüli

ebamugav ta muidugi on
kui pean valima huvitavate vestluskaaslaste
ja sinu vahel
ma armastan inimesi seltskonnas
meeletult
armastan nagu hull
armastan kokku panna palju erinevaid tegelasi
armastan
sind lisada
ja sinu teravusi ja sinu hullusi

ja kõige selle juures
armastan ühel hetkel vaikida
et näha, mis nad julgevad omavahel rääkida
ega kogu aeg e isaa olla
keskel

kui sinuga olla
tuleb sellega arvestada, et ma olen kogu aeg
keskel
et iga su kukkumine, joomine, ümberpöörd
suutmatus midagi teha
et kõik on lõpuks minu süü
ja see on kuradi ebamugav
ausõna

lõika see kuradi kõrv oma peast
ja kui sa seda ei julge siis
poo ennast üles või midagi
sest ma tean
et ma lähen hulluks

ja nii ongi

geneetilised eelistused

jah
mu suguvõsa
naised on
alati hinnanud
meeste ilu

juba vaaremal
oli roppusipilduv
joodik
kodus

aga oli
mida vaadata

Tajuhäire

Kui kultuur on tajuhäire, siis kindlasti on ta kõike muud ka. Endasse võib sisse lasta kõiki tundeid. Häid, halbu, kummalisi, jõhkraid, valusaid, selliseid, mis aegajalt teevad rohkem haiget, kui sa arvata oskad. Otsid inimesi, otsid tuge, otsid ennast kellegi silmades taga, nii nagu ikka otsitakse, teadmata muud pääle ees- ja teise nime. Otsid armastust. Oled armastus. Oled olemas, siis kui sind on vaja. Kaod, siis kui enam pole.

Kultuur on tajuhäire. '
Valejutt, et inimesed peavad kõik normaalsed olema.
Ei pea. Valejutt, et tuleb vaiki olla. Viisakas. Ole rahulik ja taba ta ära, ükskõik, kes ta on. Vaata talle silma ja naerata. Inimestele tuleb vahel lihtsalt naeratada, sest midagi muud sul polegi anda, kui ainult naeratus ja tähelepanu. Olemasolu.

Olen sinu jaoks olemas. Nüüd, siin. Vaata mind. Vaata mu silmi. Homme võib-olla pole sind, võib-olla pole mind. Võib-olla oled jälle kellessegi uuesse armunud. Kõige hullem on see, et sa ei ole isegi minusse armunud. Kultuur on tajuhäire. Tegelikult on kultuur endahäire.

Tahad olla selline, nagu ideaalsed inimesed, ideaalsed suhted. Ideaalsed elud, aga tegelikult oled lihtsalt keegi väike tüdruk (olgu enam sugugi mitte nii väike) oma väikses toas, olgu enam sugugi mitte nii väikses. Kas sa tead, mu sõber, et mu kodu on sinu pärast kolm korda suurem? Ja mina neli korda andekam, kui ma enamasti endale olen? Mõtle 24ruudune tuba, kus annab tantsida.

Loomulikult sa ei näe seda.

Jälle olen keegi detektiiv. Uudishimulik. Suurte säravate roheliste silmadega vana naine.

Kultuur on tajuhäire.

Ja meie, mu sõber, oleme eriti suur tajuhäire.

Mina olen nõid ja kõik sinu sõbrad on printsessid. Jooge vähem, siis äkki saate ka nõiaks hakata.

Kultuur on tajuhäire.
Edu on tajupaine.

Ometi piisab ainult ühest - selles teeninduskeskses kultuuris: kui sa vaatad talle otsa, olgu teisel pool letti, olgu siinpool letti, olgu keegi täiesti suvaline. Ei küsi, et miks ta oma elu niimoodi elab. Tahab. Ei ole näinud teist võimalust. Nagu minagi tahan elada oma elu nii, nagu ma seda praegu elan.  Sa võid pakkuda ka teisi võimalusi. Mitte maha teha. Lihtsalt pakkuda. Aga võid ka lihtsalt ära kuulata, midagi pakkumata.

Aga mis siis juhtub, kui kaks tajuhäiret tahavad koos korraga maailma tajuma hakata?

Sõbrale

Ütle mulle
kuidas teha
nalja sinuga
kui seest kisub
kõik nähtavale
õige ja vale
ütle mulle
kallis
kuidas
kiskuda mind
ennast
sinu kaudu
nähtavale
kõikide
su päevalillede
seest
ütle mulle
et see
mis kirjutad
ei ole ainult vale
ütle mulle, mu sõber
too mu süda
oma südamesse
nähtavale

Ja Sveta jätsid sa minu juurde maha

Lihtsalt tee seda. Misiganes see on. Tee seda. Ära karda. Ära unusta. Loe hetki. Loe. Ja tee seda. Tee seda veel kord. Tee seda printsipiaalselt endale selgeks saades hullumeelsusi ja muid asju. Tee seda. Tee seda sellepärast, et sa ei julge. Tee seda sellepärast, et tuleb edasi minna. Tuleb saada selleks, kes sa oled ja teha neid asju, mida tuleb teha. Tee seda. Tee seda mitu korda. Tee seda, sest elu nõuab oma. Tee seda. Ära lihtsalt räägi, vaid tee seda. Tee seda sellepärast, et sa saad aru ja tema saab ka aru ja varem või hiljem saate te koos aru, et mis värk on. Ja siis see saabki selleks, mis värk see on.

*
Eile oli superõhtu. Lihtsalt superõhtu. Algas Professoriga, kellele lisandusid Filosoof, Südamedaam, M, Ajaloolane, Kaarel Künnap ja veel mõned. Uhh...

Aga Sveta oli äge. Ehkki ausalt öeldes valiks ma alati pisut teistsuguse asja, kui tema esitamiseks. Tal on seda luuletajapauerit, mida teistel eile õhtul polnud. Kelly Turk meeldis hirmsasti Filosoofile. Martin Vabat oli kuidagi noh seekord palju ägedam, kui ta kunagi oli. Üldiselt mulle ausõna meeldib kohutavalt padjaklubi ja kitarr ja kiired sähvivad tekstid, mis tõmbavad vaiba alt. Selline peaks üks luuleõhtu olema. Kiire, valus, terav ja endasse tõmbav. 10 minutit igale esinejale ja vahele haiglane kitarr või naljakas sinine ksülofon. Ehk siis Väike Prints.

Vestlusekatkeid.

"Katrina, sul oli vist probleeme rindade suurusega? Selle partii järgi, mis ma sul seal näen, pole sul küll mingeid probleeme. Nad on sul täiesti korralikud."

"Push-up-bra," vastab keegi minu eest.

Mina vaatan hämmeldunult paremale ja vasemale ja ütlen korraga: "Ma olen liiga palju joonud, et sellist juttu kuulata. Varsti istun ma sellise komplimendi pärast su süles ja musitan sind kõvasti, sest sa oled selles seltskonnas kõige nunnum mees. A ma pean täna veel Poeedi juurde jõudma, see ei oleks minust kena. Niiet mokk maha."

*
Maretil oli mingi kamm selle põdralihavorstiga. Minul kammi ei olnud.

Kantseldamisest ja vestlusest

Ma võin väga vanemlik olla, kui ma purjus poeete kantseldan, rääkis SuurTihane.
Ahsoo, vastas KeskmineTihane ja tundis muret, et mida ta teeb, kui ta purjus SuurTihast kantseldama peab. Ja siis hingas kergendatult. Ta ei viitsinud mõelda rohkem kui tund ette.
Elu oli ju nagunii üks suur kantseldamis- ja käntseldamispaik.

 

*

Mitte karta ei ole kunagi põhjust. Hirm annab aeg ajalt tiivad ja lendamiseks polegi midagi muud tarvis kui tiibu. Võta see otsus vastu, vaene vana naine või noor ja elujõuline, tiivad tiivustavad ja muudavad aega ja meid ja meie muutume veelgi tugevamaks. 

Mul oli töövestlus. Naljakas töövestlus. Tundsin, kuidas mind tahetakse mitte mu kompetentsi vaid millegi muu pärast. Eks see kompetents tuleb kuskilt mujalt. Muljet tuleb jätta sellist sügavat, loodetavasti mitte dekolteelist ega säärelist, aga vahel tuleb seda ka teha, et säärelist muljet. 

Mu käest küsitakse, et kas

ma vastan, et jah

et mul on kohustused

sellised muusalised

neid peab vahel täitma

muidu täidavad neid ikka

mõned teised

kasvõi

IlusadKolleegid

teeme nii, et mul on kohustused

teeme nii et ma ei mõtle

ennast hulluks

ega ebanormaalseks

ma olen seda 

ja ma enam ei karda seda

ja ma lasen teistel ka olla

ja mitte enam karta

 

 

SuurTihasega Magamatuses

Jah.
Ma usun, et tuleks teha telesari. Poeet ehk SuurTihane ja Poetess keskmiselt suur Tihane. Ja nende kokkusaamine. Sellest saaks superhea eestimaise komöödia.

Sõber, kui sa tikid oma jalgadesse südamed
siis iga samm teeb haiget
iga liigutus on piin
sest sellega puutud kõige rohkem
maadligi
ja meie
mu sõber
ei kuulu kuhugi mujale
kui ehmatavasse aega
kus meie keha pole midagi muud
väärt kui fotoshoppimist
ja see mu kallis
on õudne
ära tiki jalgadesse südameid
ole kuitahes luuletaja
ära tiki jalgadesse südameid
maadligi ei jõua sa nagunii olla
ja endast eemal
ei suuda süda palju töötada
valge vein
ja pannkook
ja Jürgen Rooste
ja Leonhard Lapin
ja roheline karbike
ja pisut paanikas
tema