Ma ei olegi pikka aega endale lõplikult selgeks teha suutnud, et mida tähendab töö tegemine ja asjalik olemine. Ausalt öeldes pole viitsind. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda kindlamalt tuleb tegelda oma hambumuse, sinikate ja raamatutega, mis ma viimastel aastatel endale koju olen suures usus ja armastuses kokku ostnud. Keegi peab ju. Inglise keel. Prantsuse keel. Vene keel. Hispaania keel. Saksa keel. Kõik tuleb ära võtta. Riiulitelt. Inimestelt. Igalt poolt. Praegu ootab lugemist Maya Angelou ja Dovlatov. Üks inglise, teine vene keeli.
Vanatädi sai muide täitsa kõhukatarri aprillikuu Plugist, küsis, et kas ma sellist asja lugedes ei karda tapetud saada või? See on ju hirmus hirmus hirmus asi, mida lugeda. Ja ma vist natuke ei teagi. Kui inimesel on kodus Solžinitsen ja ta arvab tolle "Arhipelaagi" liigkriitiliseks raamatuks olevat, mis võib lugedes lüüa paigast liiga palju erinevaid asju, siis... Nojah. Mina nii ei arva. Minu meelest peab ikka asjadest rääkima - ausalt. Ehkki miskipärast tuleb ausalt asjadest rääkimise juures mulle ikka meelde mõni manipuleeriv ja vihaselt jalgu trampiv puberteediealine Katrina või siis vanatädi, kes tahab, et talle pöörataks tähelepanu. Iseenesest pole see viimane ju kõige hullem asi maailmas - tähelepanu ma mõtlen. Aga kui ausalt rääkimine on lolluse rääkimine, et ütlen, mida tunnen ja sülg suhu toob ja olen loll nagu lauajalg ja ei tahagi areneda ega maailma enda ümber mõista, vaid puistan omaenda nõudmisi/tahtmisi peale, siis... Jah... Jõudu! Armastust! Ja mida kõike veel sellel - lolluse teel! Ja ilmselt teiste puhul - kannatust.
Meil lõppes 30Rock otsa ja natuke kurb on. Mina tahan ägedaid-töökaid-põnevaid naisi näha ja nüüd neid nagu enam ei olegi. Kuigi me vist leidsimegi Amy Poelheri mängitud Leslie Knope´i - kes oma idealismuses meenutab mulle siiski mõnikord lolle, kes rohkem puistavad oma teadmatust, kui mõtestavad oma tegevust. Eesmärk - augu pargiks tegemine on olulisem kui ilmselge auk keset linna. Auguga tuleks midagi ette võtta, mitte augu pargiks tegemisega. Ja võib-olla tuleks ka ülidemokraatiale vastu hakata ja mõelda ratsionaalselt, et mida teha auguga. Kuidas representeerida auku uuel moel? Kuidas läheneda ilmselgele probleemile õige nurga alt? Mõnikord ei näe keegi palki, auku, näljaseid lapsi, korduvkasutuses hirmu omaenda nina all. Mõnikord aga - ei olegi muud kui palgid, augud, näljased lapsed, korduvkasutuses hirmud, millega inimesed ainuüksi tegelevadki.
28 juuni 2016
20 juuni 2016
Luuletusi
Alice Kask "Nimetu"
*
Millise meeletu kiirusega
võib langeda
raudtrepil katki
ja kõige soojema inimese
sülle
Millise hirmu ja rõõmuga
avastada, et käia
on veel nii palju radu
Millise tanksaapaliku
löögiga allpool vööd
võib vabariikluse
üksindust rünnata
mis ei tunnista seksuaalsust
ega surma ega
vahel ka vastutust
ainult piirid ta ees
ainult hirm
millesse mahub
üksainus veri
kartulid ja
vaikne viha
feisbuki veergudel
*
viha ei oska me
kellelegi laenutada
mõnele vaiksele viivulegi
ära anda
vahutame ja viskame kinda
teades vaid enese
väikest hinda
seda ei taha
too on ju paha
Mõnikord katel ja mõnikord pada
ajab me süda ja endal
peaks olema paha
vahutame ja viskame kinda
tundmata kellegi teise hinda
*
hommikustesse uudistesse
puistatakse
kolmelapselisi süüria perekondi
tunne on nagu
räägitaks tõuloomadest
oskab inglise keelt
inseneriharidusega
ei kanna hajibi
mõistab hukka
polügaamia
pidas Süürias poodi
minul on piinlik
miskipärast
19 juuni 2016
16 juuni 2016
Täiuslik mees ja tolm
Natuke mitme otsaga värk - see inimeseks olemine. Minu meelest. Ojasoo asja ei julge kommenteerida. Natuke ehmatab ära. Täna käisime luulemasinat vaatamas. Haljak on oma intensiivsuses ja lugudes, mis lõikuvad kõige taha, mida me teame ja mida ei. Jürgen Rooste ja Sveta. Vootele Ruusmaa ja tema muusika, laulud lauludeks. Trapeež pagulastest ja austritest. Künnap oma kõmiseva häälega maamajast, mille katusel kõrgusid taeva poole kukeseened. Või nimest lihaks saav luuletus Maarja Kangrol.
*
pärast minuga kohtumist
võttis ta kiiresti
kaalust alla
pärast minuga kohtumist
võttis ta kiiresti
kaalust alla
nägin iga päev
aina lähemale
tungivaid
silmi
aina lähemale
tungivaid
silmi
kerest
välja kasvavaid
imelisi roideid
millel võis
pilli mängida
välja kasvavaid
imelisi roideid
millel võis
pilli mängida
ja nõnda me
kahekesti
mu nälginud
täiuslik mees
ja mina
kahekesti
mu nälginud
täiuslik mees
ja mina
mängisime
peitust ja pilli
peitust ja pilli
*
kardad tolmu ja astmat?
Mu kallis
minu elu ongi
üks tolm (ja astma)
isegi mitte kollane
või igatsev
nagu kunagi ühes
loengus
ühe mehega
kes oli
kõige kurvem mees
keda tean
ja tema tolm
ja tema tunnid
olid täis
Pronkssõdurit
ja küsimust
et miks nii läks
14 juuni 2016
Selga panemata
Viimasel ajal olen püüdnud täitsa omaette olla. Kusjuures see on täiesti võimalik, kui on olemas inimene, kellega saab koos olla. Siis tekibki selline päris minu isiklik oma nurk-võrk. Natuke valus on ainult ja ma ei ole veel endale selgeks teinud, et mis täpselt ja miks. Ma lihtsalt tajun mingit tugevamat survet, kuskilt altpoolt, ülespoole.
*
midagi selga panemata
olen unustanud kõik
oma selga
fantaasiarikkad oletused
sellest, kes ma olen
nonde teiste jaoks
fantaasiarikkad hirmud
sellest, kuidas nad
mind hävitavad
kui ma pole
see, kes ma pole
*
11 juuni 2016
Sessualne Katrina abielust
Teate küll, kuidas need asjad käivad. Lobised paar tundi natuke mõttetut juttu teemal - elu. Ja siis korraga küsib uus tuttav (tõenäoliselt kahekümnendates noor), et mis sina arvad abielust. See on põnev asi, millest rääkida suvalise naisterahvaga, kellel ei ole just palju ettekujutust abielust. Ma pole sellest kunagi midagi arvanud. Kui ma olin kolmandas klassis ja kaheksa-aastane, tahtsin ma abielluda ja kolm last sünnitada ja elada ühes majas meie kooli kõige ilusama tüdrukuga, kellel olid pikad blondid juuksed ja toredad vanemad. Ma lihtsalt pidasin seda toredaks võimaluseks, kuidas perekond ei tähendaks ainult meest ja mind ja kolme last - vaid veel kedagi väljaspool mind ja meest ja kolme last. Päriselus - see ongi tavaliselt mees ja laps ja siis kogu see ülejäänud suguvõsa, kes peaks-võiks-ilmselt-isegi-tunnevad mingit huvi maimu vastu.
Aga jah. Mina vaatasin noormeest enda vastas ja küsisin, et miks ta minult selliseid küsimusi küsib, et kas ta soovibki minuga abielluda. Loomulikult ta ei soovinud. See oli tema meelest minu provokatiivne sidumine tema kaaslastega. Aga kuna sellega viimasel ajal nii paljud tegelevad - üsna avalikult ja arvamuslikult, siis võib öelda, et noorsandi arvamine ei huvitanud mind selles osas kohe üldse mitte. See oli abielu ja lastesaamise vastu. Nojah - eks ma isegi olen selles seisus olnud, et abielu ja lapsi - eeei. Mis ei? Mis jaa? Mul ei olnud tol hetkel elukaaslastki - tõenäoliselt oli mul mingi järjekordne armumine poole peal! Abielu - ei! Keda see huvitanuks, kui ma oleks seda tervele ilmale kuulutanud. Heh? Äärmisel juhul mu õnnetut-mõnikord-isegi ontlikku isa.
Üldiselt - ja ma ütlen seda täiesti kõigutamatult - see puudutab laste saamist ja abielu ja tööl käimist ja meikimist ja mittemeikimist ja jumalteabveelmis tegelikult väga isiklikke toiminguid. Ma ei arva, et ükski maailmavaade, usulahk, ühiskondlik suhtumine jne jne kunagi üldse saab meile selgeks teha, mismoodi MEIE ise elama peame. Olgu see Ekre või olgu see mistahes muu asi. Inimesed ise otsustavad palju nad sünnitavad või kasvatavad lapsi või ei sünnita või ei kasvata oma lapsi. Inimesed ise otsustavad, kellega nad koos elavad ja kellega mitte, ja enamasti ka, kas nad abielluvad või mitte. Lihtsalt. Ilma igasuguse kriitikata. Konkreetselt. Ja naljakas on see, et mulle ei lähegi see korda, mida keegi arvab abielust. Seni kuni ta pole minu jaoks see tähtis inimene. See, kellega ma tahan olla koos kogu aeg või kujutan end olevat koos kogu aeg, pole nendel asjadel tähtsust.
Ja ainus inimene, kelle arvamus loeb, lebab praegu mu voodis kõrges palavikus ja teatab mulle iga mõne aja tagant, et hirmsasti tahaks Liz Lemonit ja 30 Rocki kaeda. Liz on minu moodi nirginäoga prillikandja, kellele meeldivad jampslikult lollakad ja täiesti saamatud mehed (või vähemasti ta satub kogu aeg nende otsa), ja kellel on hämmastavalt imearmas ja hullumeelne meesülemus, kellega ta on kogemata isegi abiellunud. Teate küll, kui teil on seljas valged tenniseriided ja peas on teil malaariavõrk ja te hoiate tasakaalu pärast, sest laulatus toimub liivasel ilusal rannal, oma meesülemusel käest kinni ja ta on teid tegelikult kaasa kutsunud kui oma isameest (või siis isaneiut), siis võib seda teiegagi juhtuda. Teate. Teate. Ja siis muidugi lahutanud, sest see õnnetu ülemus kannatab Lizis välja ainult tolle kasvatamist ja õpetamist EDUKAKS inimeseks. Ja talle meeldivad tegelikult väga uhked ja julged ja ilusad naised.
Aga jah. Abiellumine. Umbes nagu mingid teooriad abiellumise või mitteabiellumise, lapsesaamise või mittelapsesaamise kohta. Lõpptulemus on ikkagi see, et inimesed ise otsustavad, mismoodi neil lihtsam on. Mõnikord on lihtne üksi olla, teinekord on päris raske eemal olla inimesest, kellega oled äsja tutvunud. Ongi raske. Hoomamatult ja lollakalt. Ma isegi imestan selle üle - et kui kiiresti see käib - see mõistmine, et kellegi puudumine hommikusöögil, voodis või lihtsalt kaisutuses võib tekitada nii palju ebamugavust, hirmu, ahastust. Just nimelt hirmu ja ahastust - see kellestki ilmajäämise oht võib vahel olla nii tugev, et see sunnib haarama kinni ükskõik millest. Ja siis seisad keset oma tuba - vaatad lakke ja korrutad, et oled iseseisev naine, et tead, mida elult tahad, et kõik on korras, et ta tuleb, et ta ei ole haiglas, et ta ei ole kellegi teise juures. Ja siis - tungivad sealt seest need emotsioonid, mille olemasolust polnud sa ehk teadlikki - tungivad esile ja muutuvad aina teadvustatumaks. Jah - ma usun, et kui üheaastase tüdruku ema viiakse viieks kuuks haiglasse rinnavähiravile, siis see mõjutab teda. Või kui kolmeaastane näeb ema keha lagunemas elutoas - siis see mõjutab teda. Mõjutab teistes suhetes. Mõjutab ja hirmutab. ja ma usun, et abielu, lapsed ja kogu see muu jura, millest räägitakse pro või contra ei oma mingit tähendust, et nad hakkavad olema kuskil mujal, et nad hakkavad mõjuma kuskil mujal - nii nagu ibuprofeen mõjub mõnikord hoopis teistmoodi. Päriselt. Ja mina meenutan Lizi.
Aga jah. Mina vaatasin noormeest enda vastas ja küsisin, et miks ta minult selliseid küsimusi küsib, et kas ta soovibki minuga abielluda. Loomulikult ta ei soovinud. See oli tema meelest minu provokatiivne sidumine tema kaaslastega. Aga kuna sellega viimasel ajal nii paljud tegelevad - üsna avalikult ja arvamuslikult, siis võib öelda, et noorsandi arvamine ei huvitanud mind selles osas kohe üldse mitte. See oli abielu ja lastesaamise vastu. Nojah - eks ma isegi olen selles seisus olnud, et abielu ja lapsi - eeei. Mis ei? Mis jaa? Mul ei olnud tol hetkel elukaaslastki - tõenäoliselt oli mul mingi järjekordne armumine poole peal! Abielu - ei! Keda see huvitanuks, kui ma oleks seda tervele ilmale kuulutanud. Heh? Äärmisel juhul mu õnnetut-mõnikord-isegi ontlikku isa.
Üldiselt - ja ma ütlen seda täiesti kõigutamatult - see puudutab laste saamist ja abielu ja tööl käimist ja meikimist ja mittemeikimist ja jumalteabveelmis tegelikult väga isiklikke toiminguid. Ma ei arva, et ükski maailmavaade, usulahk, ühiskondlik suhtumine jne jne kunagi üldse saab meile selgeks teha, mismoodi MEIE ise elama peame. Olgu see Ekre või olgu see mistahes muu asi. Inimesed ise otsustavad palju nad sünnitavad või kasvatavad lapsi või ei sünnita või ei kasvata oma lapsi. Inimesed ise otsustavad, kellega nad koos elavad ja kellega mitte, ja enamasti ka, kas nad abielluvad või mitte. Lihtsalt. Ilma igasuguse kriitikata. Konkreetselt. Ja naljakas on see, et mulle ei lähegi see korda, mida keegi arvab abielust. Seni kuni ta pole minu jaoks see tähtis inimene. See, kellega ma tahan olla koos kogu aeg või kujutan end olevat koos kogu aeg, pole nendel asjadel tähtsust.
Ja ainus inimene, kelle arvamus loeb, lebab praegu mu voodis kõrges palavikus ja teatab mulle iga mõne aja tagant, et hirmsasti tahaks Liz Lemonit ja 30 Rocki kaeda. Liz on minu moodi nirginäoga prillikandja, kellele meeldivad jampslikult lollakad ja täiesti saamatud mehed (või vähemasti ta satub kogu aeg nende otsa), ja kellel on hämmastavalt imearmas ja hullumeelne meesülemus, kellega ta on kogemata isegi abiellunud. Teate küll, kui teil on seljas valged tenniseriided ja peas on teil malaariavõrk ja te hoiate tasakaalu pärast, sest laulatus toimub liivasel ilusal rannal, oma meesülemusel käest kinni ja ta on teid tegelikult kaasa kutsunud kui oma isameest (või siis isaneiut), siis võib seda teiegagi juhtuda. Teate. Teate. Ja siis muidugi lahutanud, sest see õnnetu ülemus kannatab Lizis välja ainult tolle kasvatamist ja õpetamist EDUKAKS inimeseks. Ja talle meeldivad tegelikult väga uhked ja julged ja ilusad naised.
Aga jah. Abiellumine. Umbes nagu mingid teooriad abiellumise või mitteabiellumise, lapsesaamise või mittelapsesaamise kohta. Lõpptulemus on ikkagi see, et inimesed ise otsustavad, mismoodi neil lihtsam on. Mõnikord on lihtne üksi olla, teinekord on päris raske eemal olla inimesest, kellega oled äsja tutvunud. Ongi raske. Hoomamatult ja lollakalt. Ma isegi imestan selle üle - et kui kiiresti see käib - see mõistmine, et kellegi puudumine hommikusöögil, voodis või lihtsalt kaisutuses võib tekitada nii palju ebamugavust, hirmu, ahastust. Just nimelt hirmu ja ahastust - see kellestki ilmajäämise oht võib vahel olla nii tugev, et see sunnib haarama kinni ükskõik millest. Ja siis seisad keset oma tuba - vaatad lakke ja korrutad, et oled iseseisev naine, et tead, mida elult tahad, et kõik on korras, et ta tuleb, et ta ei ole haiglas, et ta ei ole kellegi teise juures. Ja siis - tungivad sealt seest need emotsioonid, mille olemasolust polnud sa ehk teadlikki - tungivad esile ja muutuvad aina teadvustatumaks. Jah - ma usun, et kui üheaastase tüdruku ema viiakse viieks kuuks haiglasse rinnavähiravile, siis see mõjutab teda. Või kui kolmeaastane näeb ema keha lagunemas elutoas - siis see mõjutab teda. Mõjutab teistes suhetes. Mõjutab ja hirmutab. ja ma usun, et abielu, lapsed ja kogu see muu jura, millest räägitakse pro või contra ei oma mingit tähendust, et nad hakkavad olema kuskil mujal, et nad hakkavad mõjuma kuskil mujal - nii nagu ibuprofeen mõjub mõnikord hoopis teistmoodi. Päriselt. Ja mina meenutan Lizi.
09 juuni 2016
Kukal
Ajapikku kaldus ta endast mööda vaatama. Nii nagu inimesed ikka. Ootusi täitma. Nii nagu siis, kui ollakse millegagi nii harjunud, et jube hakkab, imelik hakkab, vastik hakkab, hirmus hakkab. Ajapikku kasvatas ta endale iseloomu väikest viisi soomustatud mao, kelle keha tegi nõkse. Näiteks praegu vaatas ta oma naise kukalt ja mõtles pingsalt selle suudlemisele. Ta ei olnud seda vähemalt kümme aastat teinud. Naine oli otsustav, jõuline - selline, kelle arvamusega pidi sina peale saama. Vastasel juhul pidi naisest eemalduma.
Nad ei olnud armatsenud kolm kuud. Mees oli seksinud kellegi teisega, sest naine lükkas ta eemale, näitas kukalt, mis tekitas karjumise tunde.
"Räägi minuga," mõmises mees vaikselt, "Armasta minuga, räägi minuga, ole minuga."
Midagi oli juhtunud. Kümme aastat oli vahelt läbi jooksnud ja ta polnud rääkinud. Ta polnud isegi muianud. Ta polnud midagi. Ta oli otsekui tardunud maailma, kuhu mehel polnud asja. Oleks neil vähemalt ühine tragöödia, surnud laps või põlenud maja. Neil ei olnud seda. Neil oli mõlemal karjäär ja kaks imelist last. Ja see õõvastav võõrus, millesse mees lagunes naisele silmadesse vaadates. Ei, naine polnud kohutav. Naine oli endiselt ihaldatav, endiselt tark, endiselt ilus - pärast kahtekümmend viit aastat - ikka veel nii imeline, et seest läks soojaks ja segaseks. Aga eemal - pidevas marutaudilikus enesekesksuses eemal.
Mees püüdis temaga suhelda - suhestuda - üheks saada. Aga enam polnud võimalik. See polnud enam kellegagi võimalik. Ta tahtis karjuda, aga hääl krampus tema huulte vahele ja jäi seisma. Kukal tegeles millegagi, mis ei olnud mees. Arhitektuuri uurimine, kohalik ajalugu, luule, mille sisse olid pagendatud eestikeelsed vaiksed sõnad, mida ainult väga haritud oskasid ja tahtsid öelda. Kukal. Kuradi kukal, millest sõltus tema kodu, tema elu, tema õnn. Kukal.
Nad ei olnud armatsenud kolm kuud. Mees oli seksinud kellegi teisega, sest naine lükkas ta eemale, näitas kukalt, mis tekitas karjumise tunde.
"Räägi minuga," mõmises mees vaikselt, "Armasta minuga, räägi minuga, ole minuga."
Midagi oli juhtunud. Kümme aastat oli vahelt läbi jooksnud ja ta polnud rääkinud. Ta polnud isegi muianud. Ta polnud midagi. Ta oli otsekui tardunud maailma, kuhu mehel polnud asja. Oleks neil vähemalt ühine tragöödia, surnud laps või põlenud maja. Neil ei olnud seda. Neil oli mõlemal karjäär ja kaks imelist last. Ja see õõvastav võõrus, millesse mees lagunes naisele silmadesse vaadates. Ei, naine polnud kohutav. Naine oli endiselt ihaldatav, endiselt tark, endiselt ilus - pärast kahtekümmend viit aastat - ikka veel nii imeline, et seest läks soojaks ja segaseks. Aga eemal - pidevas marutaudilikus enesekesksuses eemal.
Mees püüdis temaga suhelda - suhestuda - üheks saada. Aga enam polnud võimalik. See polnud enam kellegagi võimalik. Ta tahtis karjuda, aga hääl krampus tema huulte vahele ja jäi seisma. Kukal tegeles millegagi, mis ei olnud mees. Arhitektuuri uurimine, kohalik ajalugu, luule, mille sisse olid pagendatud eestikeelsed vaiksed sõnad, mida ainult väga haritud oskasid ja tahtsid öelda. Kukal. Kuradi kukal, millest sõltus tema kodu, tema elu, tema õnn. Kukal.
Ja niimoodi õppiski mees lööma esiteks käega, siis aga kukalt. Naine palus - naine ahastas - mees nõudis. Ja ühel hetkel ei saanud ta arugi täpselt mida. Ta teadis, et iga löök õigustas tema nõudmisi ja võttis midagi ära - hirmu, ahastuse, üksinduse, andis tagasi midagi lootusesarnast, midagi, mis võimaldas maailma paremini vaadata. Vähemasti nii ta uskus.
Naine seevastu - lükkas veel kõrgemad müürid ette, läks veel rohkem ajalukku, luulesse, arhitektuuri. Mehest eemale. Nende lähedus koosneski naise kuklast ja mehe käest, mis oli õppinud lööma.
Tellimine:
Postitused (Atom)