Kukal

Ajapikku kaldus ta endast mööda vaatama. Nii nagu inimesed ikka. Ootusi täitma. Nii nagu siis, kui ollakse millegagi nii harjunud, et jube hakkab, imelik hakkab, vastik hakkab, hirmus hakkab. Ajapikku kasvatas ta endale iseloomu väikest viisi soomustatud mao, kelle keha tegi nõkse. Näiteks praegu vaatas ta oma naise kukalt ja mõtles pingsalt selle suudlemisele. Ta ei olnud seda vähemalt kümme aastat teinud. Naine oli otsustav, jõuline - selline, kelle arvamusega pidi sina peale saama. Vastasel juhul pidi naisest eemalduma.
Nad ei olnud armatsenud kolm kuud. Mees oli seksinud kellegi teisega, sest naine lükkas ta eemale, näitas kukalt, mis tekitas karjumise tunde.
"Räägi minuga," mõmises mees vaikselt, "Armasta minuga, räägi minuga, ole minuga."
Midagi oli juhtunud. Kümme aastat oli vahelt läbi jooksnud ja ta polnud rääkinud. Ta polnud isegi muianud. Ta polnud midagi. Ta oli otsekui tardunud maailma, kuhu mehel polnud asja. Oleks neil vähemalt ühine tragöödia, surnud laps või põlenud maja. Neil ei olnud seda. Neil oli mõlemal karjäär ja kaks imelist last. Ja see õõvastav võõrus, millesse mees lagunes naisele silmadesse vaadates. Ei, naine polnud kohutav. Naine oli endiselt ihaldatav, endiselt tark, endiselt ilus - pärast kahtekümmend viit aastat - ikka veel nii imeline, et seest läks soojaks ja segaseks. Aga eemal - pidevas marutaudilikus enesekesksuses eemal.
Mees püüdis temaga suhelda - suhestuda - üheks saada. Aga enam polnud võimalik. See polnud enam kellegagi võimalik. Ta tahtis karjuda, aga hääl krampus tema huulte vahele ja jäi seisma. Kukal tegeles millegagi, mis ei olnud mees. Arhitektuuri uurimine, kohalik ajalugu, luule, mille sisse olid pagendatud eestikeelsed vaiksed sõnad, mida ainult väga haritud oskasid ja tahtsid öelda. Kukal. Kuradi kukal, millest sõltus tema kodu, tema elu, tema õnn. Kukal.  

Ja niimoodi õppiski mees lööma esiteks käega, siis aga kukalt. Naine palus - naine ahastas - mees nõudis. Ja ühel hetkel ei saanud ta arugi täpselt mida. Ta teadis, et iga löök õigustas tema nõudmisi ja võttis midagi ära - hirmu, ahastuse, üksinduse, andis tagasi midagi lootusesarnast, midagi, mis võimaldas maailma paremini vaadata. Vähemasti nii ta uskus. 

Naine seevastu - lükkas veel kõrgemad müürid ette, läks veel rohkem ajalukku, luulesse, arhitektuuri. Mehest eemale. Nende lähedus koosneski naise kuklast ja mehe käest, mis oli õppinud lööma.