Ma ei olegi pikka aega endale lõplikult selgeks teha suutnud, et mida tähendab töö tegemine ja asjalik olemine. Ausalt öeldes pole viitsind. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda kindlamalt tuleb tegelda oma hambumuse, sinikate ja raamatutega, mis ma viimastel aastatel endale koju olen suures usus ja armastuses kokku ostnud. Keegi peab ju. Inglise keel. Prantsuse keel. Vene keel. Hispaania keel. Saksa keel. Kõik tuleb ära võtta. Riiulitelt. Inimestelt. Igalt poolt. Praegu ootab lugemist Maya Angelou ja Dovlatov. Üks inglise, teine vene keeli.
Vanatädi sai muide täitsa kõhukatarri aprillikuu Plugist, küsis, et kas ma sellist asja lugedes ei karda tapetud saada või? See on ju hirmus hirmus hirmus asi, mida lugeda. Ja ma vist natuke ei teagi. Kui inimesel on kodus Solžinitsen ja ta arvab tolle "Arhipelaagi" liigkriitiliseks raamatuks olevat, mis võib lugedes lüüa paigast liiga palju erinevaid asju, siis... Nojah. Mina nii ei arva. Minu meelest peab ikka asjadest rääkima - ausalt. Ehkki miskipärast tuleb ausalt asjadest rääkimise juures mulle ikka meelde mõni manipuleeriv ja vihaselt jalgu trampiv puberteediealine Katrina või siis vanatädi, kes tahab, et talle pöörataks tähelepanu. Iseenesest pole see viimane ju kõige hullem asi maailmas - tähelepanu ma mõtlen. Aga kui ausalt rääkimine on lolluse rääkimine, et ütlen, mida tunnen ja sülg suhu toob ja olen loll nagu lauajalg ja ei tahagi areneda ega maailma enda ümber mõista, vaid puistan omaenda nõudmisi/tahtmisi peale, siis... Jah... Jõudu! Armastust! Ja mida kõike veel sellel - lolluse teel! Ja ilmselt teiste puhul - kannatust.
Meil lõppes 30Rock otsa ja natuke kurb on. Mina tahan ägedaid-töökaid-põnevaid naisi näha ja nüüd neid nagu enam ei olegi. Kuigi me vist leidsimegi Amy Poelheri mängitud Leslie Knope´i - kes oma idealismuses meenutab mulle siiski mõnikord lolle, kes rohkem puistavad oma teadmatust, kui mõtestavad oma tegevust. Eesmärk - augu pargiks tegemine on olulisem kui ilmselge auk keset linna. Auguga tuleks midagi ette võtta, mitte augu pargiks tegemisega. Ja võib-olla tuleks ka ülidemokraatiale vastu hakata ja mõelda ratsionaalselt, et mida teha auguga. Kuidas representeerida auku uuel moel? Kuidas läheneda ilmselgele probleemile õige nurga alt? Mõnikord ei näe keegi palki, auku, näljaseid lapsi, korduvkasutuses hirmu omaenda nina all. Mõnikord aga - ei olegi muud kui palgid, augud, näljased lapsed, korduvkasutuses hirmud, millega inimesed ainuüksi tegelevadki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar