Sessualne Katrina abielust

Teate küll, kuidas need asjad käivad. Lobised paar tundi natuke mõttetut juttu teemal - elu. Ja siis korraga küsib uus tuttav (tõenäoliselt kahekümnendates noor), et mis sina arvad abielust. See on põnev asi, millest rääkida suvalise naisterahvaga, kellel ei ole just palju ettekujutust abielust. Ma pole sellest kunagi midagi arvanud. Kui ma olin kolmandas klassis ja kaheksa-aastane, tahtsin ma abielluda ja kolm last sünnitada ja elada ühes majas meie kooli kõige ilusama tüdrukuga, kellel olid pikad blondid juuksed ja toredad vanemad. Ma lihtsalt pidasin seda toredaks võimaluseks, kuidas perekond ei tähendaks ainult meest ja mind ja kolme last - vaid veel kedagi väljaspool mind ja meest ja kolme last. Päriselus - see ongi tavaliselt mees ja laps ja siis kogu see ülejäänud suguvõsa, kes peaks-võiks-ilmselt-isegi-tunnevad mingit huvi maimu vastu.
Aga jah. Mina vaatasin noormeest enda vastas ja küsisin, et miks ta minult selliseid küsimusi küsib, et kas ta soovibki minuga abielluda. Loomulikult ta ei soovinud. See oli tema meelest minu provokatiivne sidumine tema kaaslastega. Aga kuna sellega viimasel ajal nii paljud tegelevad - üsna avalikult ja arvamuslikult, siis võib öelda, et noorsandi arvamine ei huvitanud mind selles osas kohe üldse mitte. See oli abielu ja lastesaamise vastu. Nojah - eks ma isegi olen selles seisus olnud, et abielu ja lapsi - eeei. Mis ei? Mis jaa? Mul ei olnud tol hetkel elukaaslastki - tõenäoliselt oli mul mingi järjekordne armumine poole peal! Abielu - ei! Keda see huvitanuks, kui ma oleks seda tervele ilmale kuulutanud. Heh? Äärmisel juhul mu õnnetut-mõnikord-isegi ontlikku isa.
Üldiselt - ja ma ütlen seda täiesti kõigutamatult - see puudutab laste saamist ja abielu ja tööl käimist ja meikimist ja mittemeikimist ja jumalteabveelmis tegelikult väga isiklikke toiminguid. Ma ei arva, et ükski maailmavaade, usulahk, ühiskondlik suhtumine jne jne kunagi üldse saab meile selgeks teha, mismoodi MEIE ise elama peame. Olgu see Ekre või olgu see mistahes muu asi. Inimesed ise otsustavad palju nad sünnitavad või kasvatavad lapsi või ei sünnita või ei kasvata oma lapsi. Inimesed ise otsustavad, kellega nad koos elavad ja kellega mitte, ja enamasti ka, kas nad abielluvad või mitte. Lihtsalt. Ilma igasuguse kriitikata. Konkreetselt. Ja naljakas on see, et mulle ei lähegi see korda, mida keegi arvab abielust. Seni kuni ta pole minu jaoks see tähtis inimene. See, kellega ma tahan olla koos kogu aeg või kujutan end olevat koos kogu aeg, pole nendel asjadel tähtsust.
Ja ainus inimene, kelle arvamus loeb, lebab praegu mu voodis kõrges palavikus ja teatab mulle iga mõne aja tagant, et hirmsasti tahaks Liz Lemonit ja 30 Rocki kaeda. Liz on minu moodi nirginäoga prillikandja, kellele meeldivad jampslikult lollakad ja täiesti saamatud mehed (või vähemasti ta satub kogu aeg nende otsa), ja kellel on hämmastavalt imearmas ja hullumeelne meesülemus, kellega ta on kogemata isegi abiellunud. Teate küll, kui teil on seljas valged tenniseriided ja peas on teil  malaariavõrk ja te hoiate tasakaalu pärast, sest laulatus toimub liivasel ilusal rannal, oma meesülemusel käest kinni ja ta on teid tegelikult kaasa kutsunud kui oma isameest (või siis isaneiut), siis võib seda teiegagi juhtuda. Teate. Teate. Ja siis muidugi lahutanud, sest see õnnetu ülemus kannatab Lizis välja ainult tolle kasvatamist ja õpetamist EDUKAKS inimeseks. Ja talle meeldivad tegelikult väga uhked ja julged ja ilusad naised.
Aga jah. Abiellumine.  Umbes nagu mingid teooriad abiellumise või mitteabiellumise, lapsesaamise või mittelapsesaamise kohta. Lõpptulemus on ikkagi see, et inimesed ise otsustavad, mismoodi neil lihtsam on. Mõnikord on lihtne üksi olla, teinekord on päris raske eemal olla inimesest, kellega oled äsja tutvunud. Ongi raske. Hoomamatult ja lollakalt. Ma isegi imestan selle üle - et kui kiiresti see käib - see mõistmine, et kellegi puudumine hommikusöögil, voodis või lihtsalt kaisutuses võib tekitada nii palju ebamugavust, hirmu, ahastust. Just nimelt hirmu ja ahastust - see kellestki ilmajäämise oht võib vahel olla nii tugev, et see sunnib haarama kinni ükskõik millest. Ja siis seisad keset oma tuba - vaatad lakke ja korrutad, et oled iseseisev naine, et tead, mida elult tahad, et kõik on korras, et ta tuleb, et ta ei ole haiglas, et ta ei ole kellegi teise juures. Ja siis - tungivad sealt seest need emotsioonid, mille olemasolust polnud sa ehk teadlikki - tungivad esile ja muutuvad aina teadvustatumaks. Jah - ma usun, et kui üheaastase tüdruku ema viiakse viieks kuuks haiglasse rinnavähiravile, siis see mõjutab teda. Või kui kolmeaastane näeb ema keha lagunemas elutoas - siis see mõjutab teda. Mõjutab teistes suhetes. Mõjutab ja hirmutab. ja ma usun, et abielu, lapsed ja kogu see muu jura, millest räägitakse pro või contra ei oma mingit tähendust, et nad hakkavad olema kuskil mujal, et nad hakkavad mõjuma kuskil mujal - nii nagu ibuprofeen mõjub mõnikord hoopis teistmoodi. Päriselt. Ja mina meenutan Lizi.