Surmatunnetus

Surelikkus on kogu aeg olnud minu olemises. Kuigi ma ei mäleta, millal mina omaenda surma tajusin. Ma ilmselt hingasin kodus juba üsna varakult sisse - surmahirmu. Ses mõttes, ma teadsin, et inimesed surevad või kaovad või ei kipu nad tagasi tulema pikalt või igaveseks juba tollest hetkest saadik, kui mu ema oli haige. Surmahaige. Algul oli see teadvustamatu olukord, lihtsalt midagi, mis juhtus iga päev. Ilmselt ma isegi ei mõelnud. Sellele on väga raske mõelda enne sõnade sissekeerdumist ajju ehk siis sõnastusoskust, tõenäoliselt noil esimesil aastail oli see venekeelne kõne, mis mind kasvatas. Lihtsalt ei sõnastanud vaikuses surma, suremist, surevat. Lihtsalt ühel hetkel ma teadsin, et ema ei tule enam tagasi, et vanaema on väga õnnetu, et me olemegi nüüd päriselt kahekesti jäänud. Minul ei olnud hirmus. Mul oli vägev vanaema. Palju vägevam, kui ta arvas end olevat. Mina lihtsalt leppisin paratamatusega, et ema ei ole ega tule tagasi.

Mäletan veidrat liivakastivestlust naabritüdrukuga, kes teatas, et ainult vanad inimesed surevad. Et kui tema vanaema ära sureb, siis ta kolib vanaema tuppa elama. Seda oli nii võõrastav ja ehk isegi õõvastav kuulda. Mina küsisin, aga mis siis juhtub, kui sina ise sured enne vanaema. Sõbranna arvas, et seda ei saa juhtuda, et ta on selleks liiga noor. Mina hammustasin huulde. Sai küll. Minul suri ema, kes oli ilmselgelt vanaemast noorem, enne vanaema. Miskipärast tahtsin ma sõbrannale jätta tema õiguse. Miskipärast tahtsin seda egoistlikku tean-maailmast-kõike-hoiakut toetada. Lihtsalt sellepärast, et minu olukord oli selleks liiga keeruline, et seda minust tol hetkel poolteist aastat nooremale, vist kuuesele sõbrannale selgitada. Inimesed surevad. Haigused käivad - küsimata rassi, vanuse, soo, majandusliku heaolu või milleiganes kohta ühtki sõna, ühtki küsimust. Ja surm võib vabalt neile järele tulla. 

Oma surma ei ole ma kartnud. Mis seal ikka karta. Kaod ära ja kõik. Teiste surmaga on hirmsamad lood. Nendega kaob tükike mind ennast ära. See on kuidagi hirmsam. Emaga kadus. Vanaemaga kadus. Seda on hirmus raske taasluua - seda äsjasündinud Katrinat, kellel oli kellegi silmis suurem tähendus, kui kellelgi-millelgi teisel. Seda ei saanud ma ka oma naabritüdrukule seletada - surmal on oma vabastav printsiip. Ta annab haigusele minekuvõimaluse, elule olemisvõimaluse, aga ta võtab ära potentsiaalse inimese, kes võib-olla teadis mind ja minu nõrkusi ja minu tugevusi - minu erinevaid tujusid.

Kallile räägin kogu aeg, et ega enne ei tea, kes oled, kuni oled olnud mõnes olukorras. Ega enne ei saagi teada, kuni oled seal - surmaga koos, temaga silmitsi.

Bukowski maailmas

Mõnikord on tunne, nagu elakski ma Bukowski eelmainitud maailmas. Eel, mitte järel või veel kuidagi. Vaid eel. Ses mõttes - nagu oleks valus ja ei oleks ka. Eile käisime seksikomöödiat vaatamas. Seksi oli vähem kui tragöödiat-komöödiat kokku. Ja ometi on selles midagi veidralt traagilist, kui naine peab lapse saamiseks mehe nutma ajama, kui mees peab naise armastamiseks veel ühe naise juurde võtma, kui mees kallistamise saamiseks peab naise magama panema, kui armastust otsiv kuulmishäirega tüdruk tunneb, et tema iguaanist lemmikloom on põhjus, miks teda ükski mees ei ihalda.

Elu ühesõnaga.

Mitte et mina ei oleks arvanud tükk aega, et ju ma siis olen mingi igiliikur emotsioonitu ja prentsioonitu, mis puudutab isiklikke suhteid. Naljakas on see, et kui need lõpuks tekivad, siis - tundub kõik muu kuidagi mittemidagiütlev. Tegelikult ei peaks ju. Kirjutamist või lugemist või mõtlemist lõpetama, aga nii tahaks. Lihtsalt. Mugav on nii. Samas keerdub kuskilt seest välja see sabaga olend, kes kõrvutab mu üksindust enda juuresoleku ja narratiivsusega printsessidest, kes leiavad printsid. Keegi pole kirjutanud seda, kuidas printsessid koristavad ja süüa teevad. Mina teen. Mina olen. Aga mitte üksi. Ikka kaksi. Täiesti kõikvõimalikul haaraval moel.

Selgineval moel, seletaval moel.

Samas, mida rohkem ma köögis ringi jooksen, seda rohkem tuleb seletamist ja õiendamist ja vastutamist - kõvade avokaadode ja karrise salati pärast. Elu on. Ühesõnaga. Tore on ka see, et mida vanemaks ma muutun seda vähemsolvuvamaks, aga ikka mingi irrutava üksindustundega - lõhun ennast uuesti oma kunagisest minast lahti. Mõtlen, et kas tõesti see tüdruk seal raamatupoes olen mina, et kas see oligi see, mida ma tahtsin kümme aastat, viisteist aastat, kakskümmend aastat tagasi. Ja see küsimus püsib endiselt mu meeltes kinni.

Kohtusin ühe huvitava mehega, kes vaatas mu sünnikuupäeva veidra tundega, et mul on mingisugused omadused. Ma ausalt öeldes ei oska arvatagi, et mul neid on. Julgus, vaprus, otsekohesus, meeskonnatööoskus, hoolivus. Nad on kõik nagu natuke väljaarenemata oskused kohtuda millegagi, millel on suutlikkus muuta ümbritsevat. Seda ei saa bukowskilikuks maailmaks nimetada. See pole seda kohe mitte. See on julgete ja hoolivate inimeste maailm, kes sattudes selle vana ja koristamatu mehe juurde ehmatavad ära. Võib-olla ehmatan ka mina? Ehmatavad koristama, ummistustest lahti saama, nõusid pesema. Ainult, et nad unustavad ära. See on Bukowski loomulik keskkond. Ta tunneb end ebamugavalt, kui see temalt ära irrutada.

Mis on minu loomulik keskkond?

Mis on minu pügamata muru, kuhu võivad jooksma tulla sisalikud ja siilid? Kasvama hakata sellised ilueedid, kes mujal kasvada ei julge? Mis on minu metsikus, lisaks sellele muule, millest rääkida ei passi. Tjah. Olen ma siis tõesti printsess, kes leidis endale printsi, ja tegelikult muud ta ei tahtnudki. Oeh. 

Hea on olla inimene, ilmselgelt, aga veel parem on olla eesmärgikindel inimene

Mõningatel asjaoludel tulevad ilmsiks iseäralikkused, millest polnud varem otsekui teadlikki, ei saanudki muide teadlik olla. Elu lahendab küsimusi ja tekitab neid juurde. Paneb olukorda ja lükkab olukordadest välja. Sügisel ootab mind venekeelne prantsuse keele õpe - natuke kardan, natuke noh, peab, mis teha, peab. Ses mõttes, et ma olen püüdnud seda keelt õppida viimased 6 aastat. Nigeeria ja Aafrika, eksole. Ma tahan sinna tagasi minna. Tahan sulaselget prantsust osata, pluss veel araabiat. Ma ei tea, kuidas ma sellega toime tulen või üldse. Peab tulema. Peab. Peab.

*

"ISTU"

"Istu!" karjub noor ema juba kolmandat korda entusiastlikule sabaliputajale kollakale koerale, kes ei saa ikka veel aru. Ei ta istu. Paremal pool naist istub tütar, selline kolm kuni neli aastat vana, teab juba natuke vähem kui aasta üsna teadlikult, et kui ema ütleb, siis tuleb, muidu tuleb ema häälde teatud hüsteeriline kontrollimatus, millega laps toime ei tule. Aga koer oma entusiastlikkuses ei oska teisiti, kui et proovib veel mõnda aega mitteistuda ja kipub perenaist ohjeldamatult lakkuma.

"Miks sa nii kaugel oled?" küsib mees. Aga naine on nii lähedal, et ta tunneb, kuidas ta mehega samas rütmis hingab, et nende kopsud on saamas üheks, et need on teineteises kinni. 

"Miks sa nii lähedal oled?" küsib naine. Õhtuti räägivad nad tööst ja seksist - unistused on kuidagiviisi niimoodi nende jaoks täitunud. 

Pühapäevahommikute aeg

Ülikooli ajal oli mul lemmikaeg - pühapäeva hommik, siis ma ärkasin oma tühja ühikatuppa, istusin laua taha ja hakkasin uurima eesti keele morfoloogiat, eesti kirjandust või veel midagi. Rahulik aeg oli. Vist teine-kolmas kursus. Meel tõmbus kah rahulikuks ja keskendunuks. Töötasin mõnuga kuskil pärastlõunani välja. Jõin kohvi. Toanaabrid olid tavaliselt Narvas või Paldiskis, peikade juures. Mina olin omas elemendis. 
Hiljem tuli üha vähem ette rahulikke mõtte-kirjutamis-uurimispühapäevi. Miskipärast hakkasid mulle kuskil kahekümnendate alguses hirmsasti korda minema mingid meesisendid, kelles ma pidevalt kahtlesin, sest jah, nad võisid ju käia minuga samas koolis või mõnikord baaris, aga nad ei olnud ju omad. Tundsin äärmist rahutust ja tahtsin nendega põhjani minna, aga ainus põhi, mis tavaliselt vastu tuli, oli õlle- või veiniklaasi põhi. Nad muutsid mu rahutuks ja mõnikord rahulolevaks ka, aga siis natuke teistsugustel, natuke egostlikel põhjustel. Imelik on, et see pühapäevahommikute aeg tuleb vist tagasi. See, kus ma olen üksi, aga ei tunne, et oleks.

Muru paralleelmeres

Muru - selline peaaegu maadligi ja lõikmata. Hästi trimmerdatud. Hästi ooteärevil. Isa. Hämmastavalt pühapäevahommikuvarane. Meie - jalutamas mööda linna. Linn jalutamas meis. Võru. Kass - tähelepanu vajav, aga küünistav. Kallis - soe. Uni - kell neli hommikul läinud. Meie - vaiksed.

Lagunev. Kaduv. Läinud. Kodu. Maa-ala. Kõik räägivad, et mul pole sellega enam mingit pistmist. Aga mul on. Ema - surnud. Laul - temale ja vanaemale. Nemad on surnud - ometi on mul nendega pistmist. Nagu ka 15 aastat tagasi kartulimaaks kasutatava saunamaaga. Isa saab kurjaks, kui ütlen, et aitasin muru kokku korjata koos kalliga. Seljad higised. Meeleolud ka. Sellest peab saama meie suvekodu. See on juba nagunii meie suvekodu.

Rahulikult.

Piret Bristoli "Paralleelmeri" tuletab miskisel põhjusel meelde Maia Tammjärve 2009. aasta Lätetel. Imelik, et aeg läheb nii kiiresti. Aeg - mille teiseks nimetuseks on seitse aastat. Ja mina olen ajaga kahasse pisut teiseks saanud.

Oeh.


*

Nurruv kass ja rahutus

Mõningane rahutus ja rahu - võivad sulanduda üheks. Minu maailm ei ole lihtne. Keeruline ka mitte. Mõnikord on ta mõlemat korraga. Vajadused. Soovid. Nõudmised. Äraandmised. Juurdekogumised. Elu. Ma ei ole just suuremasi mõtleja või väljamõtleja. Viimased kaks aastat on läinud asjadele mõtlemisele, mille olemasolu on minu jaoks tähtis. Või siis nende väljamõtlemisele - väga kaugele pole ma jõudnud. Elukaaslus. Kodu. Inimesed, kellega on hea. Inimesed, kellega võiks hea olla. Ma ei suuda kodus istuda ja mõelda - samas iga päev liikuda ja otsida ka ei jõua. Aga liikuda tuleb ometi. Kasvõi oma peas. Ühest mõttest teise mõttesse. Ühe inimese juurest teise juurde. Aga natuke teistmoodi, kui vanasti. Problemaatiline. Vajadused. Tahtmised. Mõnikord on nad teineteisele täiesti vastandlikud. Tahad ühte, saad teist ja just seda teist ongi vaja. Mõnikord. Unenägu sellest, kuidas me neljakesti restos istume Professor, Preili, Maret ja mina, minu sülle on ennast kerra tõmmanud Poeet. Jäigad blondid juuksed kahisevad läbi mu sõrmede ja mul on tunne, et ta nurrub nagu kass, mõjudes sedasi nagu meeldetuletus, et midagi on vaja teha oma unistuste ja lootustega. Mõned inimesed on sellised. Nad meenutavad mind ennast. Meenutavad natuke minu unistusi või vähemalt minu sõnastusi unistustest. Asjad lähevad keerulisemaks - lihtsamaks, aga mina jään mõnikord millestki ilma, mis on mu teinud. See on muutumine, kehastumine, olemine, vaikimine. 

Poeet meenutab mulle järjekindlust ja julgust, mis mõnes mõttes hetkel vähemasti kirjanduslikus ja kirjandusteaduslikus mõttes minus puudub. See oli. Isegi seitse aastat tagasi oli see täiesti olemas. Nüüd on see muutunud millekski muuks. Ma ei ole veel arugi saanud täpselt milleks ja ma tahaks teada. Ma ei tahaks alla anda ega muutuda millekski muuks - aga imelik on see, et ma juba olen muutunud, lihtsalt ma ei saa veel täpselt aru kelleks. Kas ise hoopis selleks nurruvaks kassiks või?