Kratlandikud ja Cannes´i festival

Emotsionaalset võimekust lugeda, kirjutada ja  kiiresti mõelda pole mul vist kunagi antud olnud. Kui nüüd järgi mõelda, siis kümme aastat tagasi istusin öösiti Tallinna ülikooli wifis ja püüdsin kirjutada kirjandusteaduse magistritööd. Üldiselt sain sellega hakkama. Hindeks tuli vist isegi B. Ulmeline aeg. Toomas Liiv oli veel elus. Piret Viires oli närvis. Ja mina mõtlesin, et ma ei oska kirjutada. Kirjutamine ongi vastik tegevus, aga mõnikord paganama rahustav. Tuled koju istud arvuti tahad ja toksid. Sõnu. Mõtteid. Libised enda sisse, endast välja. Nii nagu eluski, muidu tavalistes olukordades, kus oma heale töökaaslasele või sõbrale räägid midagi, või jätad rääkimata, sest mingeid asju ei saa rääkida. Põnev igal juhul.

Aga üldiselt oleks tahtnud kogu seda teksti juba Cannes´i ajal kirjutada, mis mul laadungina seest praegu kohe välja purskub. Muide! Cannes´is sadas enamasti vihma, elasime me ülipisikeses majakeses, mis haises kohutavalt, ja igal õhtul mõtlesime neljakesti, kuidas pääseda oma piirdeaiaga piiratud majakese juurde sisse, sest väravakoodi ei teadnud meist keegi. Ühel järjekordsel külmal ja vihmasel päeval ronisime üle märja raudaia, sest tõesti me ei teadnud koodi, millega sisse saada. Naljakas. Jabur. Külm. Märg. Palmidega. Edukas kohtumistelt. Selline oli meie esimene Cannes´i aasta. Ja tuuline, sest oli tuuline, isegi soojal päeval oli meil jahe olla.

Natuke olen rõõmus, et Kratlandia suvatses minuga jagada toda Cannes´i aega. Ahjaa, kes on kratlandikud? Kratlandikud on Ra Ragnar, Helen ja Henryk. Henryk on üldiselt mu peiks, sellepärast kirjutangi temast kõige rohkem, ja pilte on kogu mu instagramm täis Henrykust, sest mis seal salata need peiksid tunduvad vähemasti, siis kui nendega igasugu asju jagada - ila, voodit, sööki, raha, jne kõikse tähtsamad ja ilusamad inimesed maailmas. Henryk on kirjutanud stsenaariume koos Heleni ja Ragnariga, kes on Henryku kaksikvend ja kellega teda pidevalt sassi aetakse, meie Heleniga ei aja, umbes 7-8 aastat. Põhiteemadeks on ulme, fantaasia ja õudukad. Võivad kirjutada ka teistest asjadest. Koosolekud koosnevad neil igasugu stsenaariumite kirjutamisest ja arutamisest. Üldiselt on neil kolmel erinevad lood, mida nad kolmekesti toimetavad. Mina olen jälginud nende tööd nüüd juba neljandat aastat. Kokku on saadud nii Heleni kodus, kaksikute vanemate aias, kui ka meie elutoas. Kuna nii Henryku kui ka Ragnari tööülesannete sekka kuulub filmide vaatamine ja nende mõtestamine, siis põhimõtteliselt teavad nad filmidest kõike. Henryk töötab programmispetsialistina eesti vanimas kommertskinos, Ra on Kinoveebi peatoimetaja,. Kogu nende elu koosnebki filmidest ja filmilugudest. Heleni hetketöö ei ole otseselt seotud kinoga, aga iga viimane kui vabam moment kuulub sellele ja mis kõige olulisem stsenaariumitele ja Kratlandia firma sisuliselt minu mõistes juhtimisele. Tema ongi tegelikult põhjus, miks Kratlandia sellisel kujul eksisteerib, tema pärast sattusimegi ehk esimest korda Cannes´i.

Mida kujutab endast Cannes´i festival? Ei, see ei ole mõeldud lihtkülastajatele. Inimesi, kes tahavad siia saabuda üle terve maailma, on metsikus koguses. Eelkõige tullakse siia raha pärast. Cannes on filmiprofessionaalide investeering omaenda tulevikku. Olgu tegu pressiga, levitusfirmadega, näitlejatega, stsenaristidega, produtsentidega või lihtsalt filmifännidega, kellel reaalselt on ette näidata dokument selle kohta, et nad kuuluvad filmiklubisse, õpivad filmi või on mistahes moel seotud sellega, kuidas filmid saabuvad kinno ja jäävad sinna. Minul kahjuks või õnneks pole mitte ühtki filmiprofessionaalile omast tunnust.

Me püüdsime Henrykuga kätte saada päevapiletit, selleks oli vaja mingit dokumenti, mis on otseselt seotud filmiäris töötamisega. Henryk oli suhteliselt heitunud, mina ei olnud. Mida ma seal festivalipalees ikka teha oleks osanud? Jauranud kõigile ettejuhtuvatele Kratlandiast? Noh, tegelikult peaksid nad kolmekesti ise teadma kelleni nad jõuda tahavad ja kuidas. Mina saan Henryku taustajõuna ehk rohkem ära teha, kui ärikohtumisel ninanokkimisega. Aga noh! Ses mõttes eks see ole ka kõik minu jaoks uus ja põnev. See rollgi, olla natuke pingemaandaja, natuke emalik, natuke tähelepanelik ja pidevalt olemas, on tuttuus. Mu meelest on see kõikide väga tublide meeste naiste roll. Mõtlen ma siis isale või oma vanemale vennale. Tugev tubli naine, kes hoolitseb lihtsalt selle eest, et kõik oleks kontrolli all, on tegelikult hädavajalik. Aga tugev ja tubli mees ka. Henryk on mind nii mõnelgi välimüügil aidanud, isegi see, kui ta lihtsalt tuleb ja on olemas, on minu jaoks üks võimsamaid ja rahustavamaid kogemusi. Mul ei ole mitte kedagi sellist olnud. Vanemad välja arvatud.

Igal juhul filme näidatakse Cannes´is põhimõtteliselt ainult professionaalsele publikule ehk kaelakaardi omanikule. Seanssidele on mõnikord kilomeetripikkune järjekord. Sisse lastakse esiteks ikka stsenaristid-režissöörid-levitajad, siis aga press, ja kõige lõpus tulevad piletiga inimesed ehk Malmaisonist ilma istekoha, täpse kellaaja, täpse kuupäevata kaheksa euro eest (täishind, eksole) ostetud piletid, nendega saab mistahes avalikule seansile, kuhu pole jõudnud kõik kaelakaardi omanikud. Ehk seisad kaks tundi avaliku seansi ootel luitunud punasel vaibal, ikka päikesest ja vihmast ja nii paljudest jalajälgedest on see luitunud, ja lõpuks jõuad kohale, et teada saada, et sinule selles õnnetus kinos kohta ei olegi. Imelik ja naljakas tunne. Igal juhul mina ei saanud rohkem kui kahele filmile mindud. Just samasuguses järjekorras oodates. Põnev ja veider ka pisut.

Stsenarist, kes filmi maha müüb

Jalutuskäigud läbi küla, mille teiseks nimeks on Cannes? Või Mandelieu? Või veel keskit? Eile oleksin hea meelega kokku kirjutanud terve hunniku teksti, aga ei saanud. Ma Nolan´s oli paksult rahvast täis ja mina olin tsipake enda sisse läinud ja vist sinna sisse jäänudki. Huvitav ja kummaline on siin olla. Päris üksi? Päris kaksi? Päris neljakesti? Üksi olin näiteks eile ühes oma lemmikkohvikus - selliseid tekib siia väiksesse Cannes´i küll. Autour d´Un Livre on üks nendest. Teine on Ma Nolan´s. Autour d´Un Livre on tegelikult raamatupood, aga see võib muutuda lõtva kohvikuks-teemajaks, kus ühel mõnusal vihmasel õhtul sisse karata ja eks me neljakesti ja mina üksi ja üldse kargasime üsna tihti sellesse nunnusse kohta sisse. Üksõhtu kargasin niimoodi, et sain tuttavaks ühe filipiini ressiga, kellele ma tundusin ilmselt midagi emataolist teesoovitustega. Muidugi ei olnud ma kohe üldse mitte nii armastusväärne ja võimas, kui oleks oodanud. Külge löömine ja mingi romantikahõng, mis kogemata võib sisse karata mingites sellistes situatsioonides mõjub veidi imalalt ja totralt. No minu meelest vähemalt. Aga ma ise arvan, et tegelikult tuleks kokku saada inimliku tasandiga, mis meist kõigist mõnikord välja lööb. See on selline pisut lapsemeelne ja nunnu, et on külm või on kuum või on veel midagi ja siis läbi selle saad teada, kui palju oskad vinguda, kui palju elust rõõmu tunda, kui palju, lihtsalt niisama heast peast õnnelik olla. Imelik ja veider ja armas on see tunne. Aga jah. Seal ma siis olin ja omast arust lihtsalt kena, korraga kutsuti mind paadi peale peole ja siis veel mingitesse kohtadesse. Minuga koos oli üks imekaunis noor daam. Samasugune prillidega tume tütarlaps, kes kandis toitu lauale ja müüs raamatuid kui vaja. Ta oli tunnistajaks kuidagi kummalisele, aga ilusale nn kohtingule, kus minul läksid jalad nõrgaks. Mida leiavad naised väikestes koledates meestes. Noh... Ma tean küll, ma olen ju tegelikult oma isa tütar. Kole ta mul ei ole, mingi kõikehaarav sarmikus, mis libiseb tuppa koos karismaga ja haarab tavaliselt erinevad inimesed endasse ja noh minu ka, on nendes väikestes meestes, kes oskavad inimesi juhtida, neisse julgust ja tahet midagi ära teha süvendada. Ilmselt oli midagi sellist ka selles Manilast pärit tüübis, kes mu vastas istus. Midagi veidrat ja ilusat. Henryk sattus sellest sündmusest pöördesse. Filipiinlane õilmitses ja oli üldse rõõmus, sest ta oli just just teinud Netflixiga tehingu, siinsamas, Cannes´is. Imelik ja kummaline olukord. Mina ei teadnud, mida sellest arvata. Sellest midagi arvamiseks oli vaja Kratlandiat, kes vaatas samal ajal mingit täiesti teistsugust filmi, kuskil täiesti mujal. Aga jah... Cannes´i esimene seiklus, kus tundsin, et tahaks ka olla stsenarist, kes filmi maha müüb.

Cannes, mu Cannes! Või siis Mandelieu! Igal juhul siin ja praegu

Metsikult palju liikumist. Täna otsustasin üles otsida meie magamiskohale kõige lähema supermarketi. Noh... Mõnikord võin ennast rumalaks küll nimetada. Ja see päev on ilmselt täna. Ses mõttes, et võtsin ennast kokku ja ajasin juba kell 10.00 püsti. Väga mõnus oli. Panin püksid jalga ja jalutasin põhimõtteliselt teise linna otsa - ehk sinna, kus on müügil, söögid-joogid-raamatud-jne. Centre commercial, nagu seda siinkandis nimetatakse, ostukeskuseks oleks seda kuidagi imelik nimetada. See on suurte allahindluspoodide keskus. Leidsin sealt ka ühe poolraamatupoe üles.

Mäletan muide siiani, kuidas inimestele teeb nalja see minu luuleriiuli otsing Nigeeria raamatupoodides, luule oli vist topitud eneseabisse, biograafiasse, igale poole, luulet, kui sellist ei eksisteerinudki. Viimasel ajal pole ma luule otsimiseks suuteline. Siin ei tulnud ma selle pealegi, et  otsida luuleriiulit. Nigeerias mõtlesingi ainult luulest, sest teate küll, ma olen luuleline. Hetkel kerge svipsi all. Sest siin - paljude filmiinimeste keskel, kes igaüks püüab saavutada oma loo realiseerimist filmiks - Nolan Ma baaris, mis tundub nii eestlaslikult pruun ja pubilik - umbes nagu need õllemajakad võiksid välja näha Prahas või Vilniuses või Tallinnas - tunnen end enam-vähem inimesena filmiinimeste keskel. Aga jah... No poesie, selles riigis, mis kunagi oli poesie ema. Või ei oska ma seda enam otsida. Sellisel päris Charles Baudelaire´ilikul moel seda igal juhul hetkel küll kuskilt välja ei torma.

Igal juhul avastasin end kõndimas kuhugi linna teise otsa, autoteede ääres, jalakesed peaaegu autodest riivatud, sest - noh, me kõik teame, miks, uudishimu eksole. Ja sealt see tuli centre commerciale - kodutarvetele, pagariäridele. Ilmselt on need eelkõige mõeldud prantslastele, kes ei suuda päeva alustada ilma baguettita, mis iseenesest ei ole kõige koledam asi, mis ühe rahvusega juhtuda saab. Alustaks iga eestlane päeva sotsiaalselt mõnusa saiakesega, äkki, siis ei olekski tema elu nii hirmus. Ma ei tea.

Leidsin üles Cultura - raamatu-, videomängude-, lauamängude-, CD-, DVD- ja pudipadikäsitööpoe. Päris tore oli. Ja kummaline ka. Esimest korda selle aja jooksul ei tahtnud ma sooritada raamatuostu, sest... No miks peaks ostma, kui asjad on... Ostukauged - ütleme ausalt, ma ei oska piisavalt prantsuse keelt, et raamatut lugeda. D´autres livres võis mind ehk lollitada, sest seal oli nii meeldiv ingliskeelne müüjanna, aga seekord, selles poes tundsin ennast kui Apollo või Rahva Raamatu väljapanekute esindaja. Päris kummaline ja natuke hirmutav emotsioon. Kuidas paremini välja panna inimeste ihaldatu, nii et nad selle kindlasti poest kaasa võtaks? Just see tuli mulle pähe! Imelik ja hea tunne korraga.

Koju jooksin nagu hull. Sest mu esialgne mõte oli - tuua Kratlandikutele salatit või teha salatit. Nagu näha see ei õnnestunud mul eriti, sest ma ei arvestanud, et see tagasi jooksmise värk ja kohalejõudmise värk nii aeglane välja kukub. Jah, ühistransport on kohe eraldi teema. Täna püüdsin jõuda ka Cannes´i surnuaiale. Imeline koht. Pilte ei ole ühtegi, sest kui Katrina püüab sinna jõuda, siis kukub telefon nii palju energiat kohalejõudmisele kulutama, et piltide tegemine on võimatu. Aga jah... Tore on isegi sellises kohas olla "Bonjour, madam!" Kes oleks seda uskunud viis-kuus aastat tagasi, et ma sellisesse momenti jõuan, et kuulen, "Bonjour, madam!" Et voila!

Sain tuttavaks poisiga, kes kannab vist ainult disanerite rõivaid, vähemasti eile oli tal seljas oma sõbranna disainitud venekeelsete lausetega kosmitšeskii musor (eesti keeli siis kosmiline praht) jakk, mis mulle kohe silma jäi. Venemaa vene poiss, Nikita, no tõenäoliselt mõne üsna rikka isa või ema kasvandik, õpib Moskva filmikoolis režisööriks, võib-olla tulevane Mihhalkov, mitte kunagi ei või teada. Tuli siia, sest tema juutuuberitest sõbrad võtsid ta siia kaasa, oma filmindusega. Põnev. Ja ärev värk. Eks see poliitika asi on tema jaoks kuidagi segane või veider. Pidi ütlema ukrainlastele, et ta on Krimmi annekteerimise vastu. Igal juhul minule, kuidagi omamoodi. Seisime Mandelieu-Napoule´i lossi juures ja ootasime kahekesti täna siis bussi, ma oleks muidu lossi uurima läinud, aga Nikita tekitas nii palju huvi oma Kosmose Prahiga, et ma ei saanud lihtsalt midagi muud teha, kui talle ligineda. Nii nagu see mul ikka minust kuus kuni kümme aastat nooremate meeste puhul välja kukub, eksole. Aga tema oli ehk minu jaoks liigsile ja liignormaalne. Igal juhul oli ta tüüpiline idaeurooplane, ei midagi üleeksalteeritud, ega liiga sõbralikku. Selline kahtlustav, võib-olla kuri. Rääkisime filmide rahastamisest. Aga jah... Õudselt hea on vanaema keelt kõnelda - selles pisikeses külas Lõuna-Prantsusmaal, mis Eesti mõistes pole kohe üldse pisike. No mõelge ise 75 000 inimest.

Aga selline päev. Sellised emotsioonid.

Aga siis siit see pilt, mis sain teha oma mobiiliga enne kui aku otsa sai. See pilt, mida nimetatakse sisaliku pildiks või siis tagahoovide pildiks. Sest ka sisaliku tee jätab raja. Siit siis sisaliku tee! 

Ruumi sirvimine Cannes ´is - khuul!

Ruumide sirvimine ehk reisimine erinevatesse piirkondadesse ainuüksi sel eesmärgil, et saaksin natuke rohkem tegelda omaenda ajus toimuvaga, on päris põnev. Igal juhul avastasin enda jaoks imelise Guinessi koha, kus kõik räägivad puhast inglist. Noh ütleme päris ausalt - prantsuse keel tekitab minust kergelt paanikahoo - viimased kolm aastat on tekitanud ehkki mu lemmik Tatjana (minu prantsuse keele õpetaja) jällegi paneb mind selle peale kuidagi hoopis teisiti mõtlema ja seda nägema. Vene keeles muidugi. Ma muide avastan siin väljaspool oma lugemisharjumusi venekeelseid ajakirjakesi, eriti huvitav ja naljakas on "Maagia ja ilu" (või tuleks kirjutada kaunidus) - selles on midagi armsat ja võib isegi öelda, et totakat - just sellist, nagu meile vaja on. Inimesed, kes usuvad maagiasse. Ausalt öeldes see filmimaailm on kah paras maagia, millesse uskuda. Imelik on - ja see vist ei puuduta ainult filmimaailma, vaid ka kirjandust, arhitektuuri, kunsti, et see tõmbab niimoodi inimese endasse, et kaob ära igasugune teistsugune tunne, nagu eksisteeriks veel midagi muud.

Kuigi kirjutada tahaks ka. Rohkem! Võimsamalt. Teistele ja endale ja üldse.

Aga!

Ilmselt ootab mind tänagi ees üks prantsuse purssimine ja Cannes´i uudistamine. Ikka lõpmata kihvt on! Ma ei teagi miks. Aju on otsekui lahti jooksnud ja tegeleb mingite teiste asjadega.

Kui kevad on TBBT, Candy Legend, köögikultuur!

Kevad teeb nägusid, jõuab pilusilmselt kohale - no mina pilutan küll oma silmi taeva ja päikse poole, ma ei tea, kuidas teil mujal on. See Haapsalu võimas forsüütia teeb ka oma kollast vägevalt. Viimane kuu on täiesti hullumeelne olnud. Ja hirmsasti tahaks öelda, et mind on liiga vähe ja tööd on liiga palju. Aga klienditeenindusega ongi niimoodi - ja te olete seda vist tähele pannud, et kui inimesed ostavad rohkem, siis on neile ka rohkem tähelepanelikku teenindust tarvis ja selleks omakorda rohkem inimesi tööle. Aga millal see moment on, kui on rohkem inimesi vaja ja millal on neid vähem vaja, vot sellele pole tegelikult üldse mitte mingit konkreetset vastust.

Ma vist pole selliseid võimsad kaheteisttunniseid pea viiepäevaseid vahetusi (ikka järjest) mitte kuskil oma elus teinud, isegi mitte sooviga kaks nädalat ilma puhkuseta Apollos töötades ei tekkinud tunnet, et ma ei jõua. Või tahaks lihtsalt koju ja magama või mitte millestki mõtlema. See on siis Candy Legendit mobiiltelefonil mängida ja The Big Bang Theoryt telekast vaadata ja haldjakaarte laua peal uurida. Ei jõua lugeda, kirjutada, mõelda, läbi mõelda, üksi olla, Henrykuga olla, üldse olla, mitte kuidagi olla, tahaks lihtsalt aju välja lülitada, aga igal mittetöisel hetkel mõtleb see tööasjadest ja inimestest, kes pole oma pakki kätte saanud või on kätte saanud või püüavad kätte saada või... Ühesõnaga! Lugu on karm. Ja kui me ei räägi pakkide kätte saamisest, siis räägime muudest töödest, mis võivad sellise koorma alla mitte lihtsalt kannatada, vaid ka tegemata jääda.

Kus on minu asjad, mida mina teha tahan, milleks mina kutsutud olen, mida mina saan teha oma praeguse töö kõrvalt? Mulle meeldib käia tantsuetendustel ja nendest kirjutada. Eelmisel aastal sain ma seda teha. See on minu patarei. Või kunstisaalid, kus ma saan vaadata ogaraid ja vähemogaraid pilte, installatsioone, videosid, inimesi. Hästi imelik on võtta hetkeks aeg maha ja välja minna ja vaadata vanu naisi, mehi, lapsi hiigelkottidega selgas, Henryku blonde lokke, kõige toredamad olid kaks kirjudes riietes, kõvasti mingitud, kakskend kilo tiss mõlemal pool, lilladeks värvitud juustega daami, kes oma kauni kõnnakuga mulle Hobujaamas vastu jalutasid. Või võimsate sassis pikkade peaaegu sirgete juustega kõverate jalgadega, khakikarva jopikus ja suurtes mustades tossudes taeva poole passiv prillitatud meespoiss, keda ei näidata Big Bang Theory´s. No ei näidata. Ja ma ei saa temast kirjutada, sest mul pole selleks võimalust ega aega. Nagu ma ei saa kirjutada ka Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi viimasest lavastusest, mis oli veider segu kummardusest eesti tantsukunstile ja flirdist vene köögis istumise kultuuriga, no kussa ilma tsentseerimata ikka olla saad kui sõbra köögis, kohvikus võib keegi pealt kuulata, kui olete Dovlatovi filmi näinud, siis teate, millest ma räägin, või noh veel parem, kui olete sellisel ajal elanud, siis oskate isegi seda olukorda täpsustada. Mina ei saa kirjutada. Mina ei saa lugeda. Mina ei saa elada.  Muidugi olen ise ka oma olukorras süüdi, sest ma ei lähe koju, siis kui mul on asjad korralikult (või siis antud juhul enam-vähem korralikult tehtud, sest ma ei ütleks, et ma saaks oma tööd korralikult teha). Aga jah...

Rabe Simon ja rabe Katrina

Mõningatel asjaoludel võib ennast nimetada kadunud aja kunstnikuks see, kes pole kunagi püüdnudki muud olla, kui kellegi teiste lugude ümber jutustaja. Võib-olla mina ei ole see ega ka mitte teine. Vaatasime Henrykuga "Les Revenantsi" kogu jaanuarikuu. Kõige rohkem läks korda Simon, kes tuli tagasi surnust kümme aastat hiljem, et kohtuda Adele´iga, kes oli teda igatsenud. Igatsus paisus surmaarmastuseni, võib öelda isegi, et surma endani.

Imelised hetked, kui kohtun omaenda lootustega, mis seotud inimeseks olemise kerguse või raskusega - väljendusid just Adeles, kes ei teadnud, mida pihta hakata tolle enesetapjast Simoniga. Võib-olla ka enda kontekstiga Simoni suhtes. Mismoodi tunneksime meie, kui meie tulevane abikaasa tapaks ennast ära, sest temas tekitaks hirmu abielu ja meie laps, kes pole veel ilmavalgust näinud. Ei tea - ei tunnekski.

Üle pika aja lugesin ema kirja minule - enne seda, kui ta surema pidi. Imelik on mõelda, et ta oli minuvanune, kui see kõik juhtus, kui vähirakud haarasid tema keha ülejäänud rakkudest ja järasid neist elu välja. Käekiri oli rabisev, mitte sellepärast, et tal oleks sama rabe käekiri kui minul. Rabe. Issand milline veider sõna. Aga see on minu sõna, midagi, mis ma õppisin selgeks oma eesti keele õpetajalt 2000ndate Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis. Mul on rabe käekiri. Aga ma ise olen ka rabe. Mu ema ütleks mulle ilmselt sedasama. Võib-olla ütleb seda mulle ka mõni teine inimene teistsuguste sõnadega.

Mu rabedus tuleb ebakindlusest ja vajadusest kiiresti kiiresti kiiresti reageerida, sest mitte kunagi ei või teada. Nagu mu emagi - oma kirjas ütleb ta mulle, et tal on kahju, et ta peab mu siia ilma üksi jätma, et tal on kahju, et ta nii hilja oma rabiseva käekirjaga otsustas kirjutada kirja mulle kolme ja pooleaastasele väikelapsele, kes ei saanud arugi, ei saa siiamaani. Ainus, millest ma aru saan, on see, et ma olen tahetud, ma olen armastatud, ja ma olen siiamaani hoitud. See tunne võtab mõnikord maha mu rabeduse, teeb rahulikumaks. Kuigi see ärevus püsib - see metsik, hirmutav tunne, et asjad ei toimi päris nii, nagu ma tahaks, et ma ei kirjuta, et ma ei loe, et ma ei loo piisavalt, et see ongi puudu, aga võib-olla veel midagi on puudu.

Ahjaa.
Kui ema oleks elus, siis oleks ta ilmselt minu peale kogu aeg pahane, sest ma pole piisavalt korralik, et olen liiga auahne. Sellised sõnad - minu ema kirjast. Ole korralik ja ära ole liiga ambitsioonikas. Ühesõnaga - ole traditsioonilises mõttes naiselik. Aga võib-olla oleks ta uhke. Ma ei teagi. Aga ta on siin. Nagu Simon oli Adele´ga seal. Ajas.

Õigustest ja eesti keelest

Loen aga detsembrikuist Vikerkaart ja imestan, et miks ma alles nüüd olen kätte võtnud Toomas Vindi? Et mismoodi võib vaadelda luuletamist hra Tõnis Vilu? Et egas põnev on see õiguste nõudmise asi, isegi kui see tegelikult polegi ju midagi muud, kui see igapäevane, kõikjaleulatuv, meisse lagunev teadmine inimeseks olemisest.
Ja mu hea professor bakalauruse ajast, vihaseks saand Martin Ehala - keda ma ükshommik kuulasin õpetajate ja täna õhtul eesti keele õigustest rääkimas. Mõlemad on olulised. Üks on seotud inimeseks kasvatamisega olmelisel tasandil, teine on aga oluline eestikeelseks jäämisega. Enesekindel ja uhke nõnda mäletan oma noort ja uljast professorihärrat tol mälestusväärsel 2003. aastal, kui ta jah polnud veel jõudnud isegi 40 eluaasta lävele, ehk tegu oli noore mehega, kes võinuks olla mu isagi. Ja nüüd korraga - keel, selle kadumine, ma ei ole vist nii vihast inimest kuulnudki kui ta selles kõnes siin on: Keelesaade. Ehmatus, mis tabab tema häält kuuldes lööb jalust nõrgaks. Nüüd on ta endast välja kasvanud, jõudnud aega, mis ei sobi tema kasvandikele. Priit Kruus lihtsalt tegi endale liiga, aga Martin Ehala vihastab välja. Niimoodi muide ei ole ma näinud tükk aega kedagi vihastamas nagu tema. Liiga hilja. Eelmisel aastal sai Toomas Liivi surmast 9 aastat. Minu võimsast õppejõust, kes kuivas kokku mõne kuuga, sest ta ei osanud inglise keelt, sest tal ei ilmunud artikleid tolles keeles. Ma ei teagi, mida sellest arvata. Ma ei saaks ilmselt isegi praegu hakkama uue magistrikraadi või doktorantuuriga, sest peab kirjutama vähemalt kahes keeles. Korralik eesti kultuuri uurija võiks tegelikult osata lisaks eesti keelele ladina keelt (sest sealt algab me ajalugu), saksa keelt (sest nemad alustasid meist ja meile kirjutamist olles meie ülikud sajandeid), vene keelt - sest mis salata 1880ndate venestusperiood ja 50 aastat vene võimu all, kirjutasid ka meie ajalugu, inglise keelt, sest see kirjutab meid praegu, ja kui tunda püsihuvi eesti keele iseärasuste vastu võiks osata pisut, eriti Johannes Aaviku fännid eksole,  soome keelt ja prantsuse keelt. Te ikka teate, kust tuleb relv ja sarmikas ja kaunis - eesti keelde? Ei tea? Noh, märksõnad on ülalpool. Aga kõige paremini tuleb ikkagi rääkida ja kirjutada eesti keelt.

Pilt ei ütle rohkem kui tuhat sõna ehkki Instagramm, Facebook, Messenger jne on meile seda õpetanud viimasel ajal. 

Kuidas seda aga teha? Ikka sedasama keelt kasutades igapäevaselt. Olgu ta siis Valgre laule kuulates, kaasa ümisedes või Eda Ahi* luuletusi lugedes või sõbraga diskuteerides teemadel, mis teevad haiget või rõõmustavad. Ka mu töö kirjastuses hõlmab keele kõige põnevamaid saadusi - raamatuid - neist saavad varem või hiljem meie sõnade loojad. Jah, hea keeleoskus areneb lugedes - häid lugusid? Või väga hästi kirjutatud tekste? No minu meelest hea lugu ongi seotud hästi kirjutatuga. Sealt sirab välja rütmitunnetus, emotsioonide ja keelega mäng, millesse võib jäädagi unelema. Ja ei pea selleks olema sugugi mitte keeleteadlane või philo logos, lõtva võib olla tavaline jorss, kes kannab kulukaid ja käib õhtuti tantsimas oma väga hea sõbranjega Vabankis. Ja no ei pea lugema Heideggeri või Madis Kõivu. Võib täitsa kätte võtta Emilie Schepi krimkad või mõne "Vale venna" või "Põrgu või paradiisi" või "Ülelahe pumpernikkeli". Ja miks? Sest eesti keel, kas teate, on väga vajalik igapäevaseks kasutamiseks ja seda on kõige lihtsam passiivselt lugedes õppida.

*Kui teda loen, siis kipun kirjutama riimis-rütmis.