miks sa siin oled?
kes sa oled?
kelle jaoks sa vajalik oled?
miks sa kuskil mujal ei ole?
(hea küsimus, töövestlusel loomulikult)
viimasel ajal hakkan üha rohkem mõistma seda, kui raske on olla või valida või tunda või kõike, rikkaks või vahedaks või kuulsaks - kõiki neid asju ei saa ju niisama, inimeste austust ei pälvi lobeda lollusega või ebakindlusega või vastusega, et ma praegu ju arenen, sest ma ju kogu aeg arenen, kuhugi, kellekski, jalad on kõrgetest kontsadest kõrged, hing on kummaline
miks ma koolis olen, miks ma sinna üldse niimoodi tahan, miks mulle see paluke vajalik on, see koolipaluke, vahel ka, miks ma kirjutan, kellele kurat on vaja, et ma kirjutaks
juba siis, kui ma lavakasse proovisin tuli see välja
miks mu emale mind vaja oli? miks ta tundis, et ma pean olema, et tema lihtsalt võib olla? miks?
alla ei tohi anda, edasi tuleb tegutseda, dk ja revisioon stüs, tekitavad mõnusat, ahnet ahastust enese järele, ma tahan kogu aeg kuskil olla, vahel olen liiga väsinud, et jõuda, aga kogu aeg, ilmeksimatult pürin enda poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar