Kunst ja filosoofid

heaken küll
nüüd ma sis olen siin
heidegger tekitab mõtteid ja diskussiooni
ilus väike tüdruk, kurat-teda-teab, mis koolist

eile rääkisime Sofi Oksasega, mul on õhtul presidendivastuvõtt ja täna sai natuke rääkida Mike Kelleyst ja temaga seoses tuli minu pähe kohe üks täiesti teine kunstnik, kuigi no mitte eriti teine, too lihtsalt tegeles oma keha skulptureerimisega koogiks ja koogi omakorda käskis inimestel koos teiste inimestega ära süüa Londonis. Kurat, nii kahju, et ma ei mäleta, kesse onu oli.

onu ütleb, et ta kirjutab hešist oma doktoritööd, heš, mõtlen mina, Hež kordan ma veelkord, sis tuleb välja, et ikka hegelist

jeesus

----
oksaneni asja puhul häiris natuke liiga soomeaktsendiga tädide jutustamine, pluss veel  see ainuke, kes soome aktsenti ei pannud, rääkis ian mcewanist, keda ta oksaneniga võrdles, eriti tolle "tsementi" (tore onju kui emme tsementi valada, sest muul moel lihast lahkuda on võimatu) "puhastusega" - ehkki minu meelest proua Aliide tegelaskujuna ei teinud sellist häbenevat või häbi või süütunnet tundvat puhastust, ta pidas loomulikuks seda, mis ta oli oma õe ja tolle mehega teinud, sest nood olid riigivaenlased, ja see on ka ehk asi, millest meie eestlased (tegelikult läbinisti eestlased) ei julge ega taha rääkida, me varjame ja ei häbene ega tunne süüd oma varjatu pärast, tore ja samas kuidagi vastik oli kuulata rein rauda säälsamas seismas vastu eestlaste natsiolismile, eks ta ise ka niimoodi sellele ainult tähelepanu vedades tekitab veel rohkem lisaviha, ilmselt tuleks tegelikult lihtsalt tegelda kohaliku vene kultuuriga, kohalike venelastega - ülikoolis, rääkida Puškini kohvikust, Andrei Ivanovist, Filimonovist, Skulskajast jne - tuua seda õppekavva sisse, näidata teist kultuuri ja selle kohalolekut, niimoodi sellest saaks üks alternatiiv eestikeelsele olemisele Eestis ja see ei oleks õudne ega halb ega veel midagi. Oksanen rääkis meist jälle nagu mingist peata-kana-rahvast, selliselt, nagu ta ilmselt meid representeerib mitte ainult raamatus, vaid ka representeerides inglasi-ameeriklasi lollidena, kes ei oska lugeda tema romaani, kes näevad selles ainult gooti jälgi. Ma ei tea. Ma usun, et isegi mõni eestlane, minust palju noorem laps, teismeline võib sellele tekstile niimoodi läheneda, sest me lihtsalt pole tunda saanud seda võimetust hoida alal oma eneseväärikust. Mind paneb Aliidele kaasa tundma just see hetk, kus ta valib pooli ja nõnda valides, valib ta ka otsuseid ja otsuseid tehes, ta ei ole ainult kuri kui inimene, vaid ta hakkab juba kergelt esindaja institutsiooni, kurjust, terrorismi, mida kohtab ka hra Orwelli romaanis 1984.

Huvitav ja mõtlemapanev.

p ütleb, et ma oskan inglise keelt.
ei oska.
vend on pahane, et ma ei õnnitlenud teda tema kraadi puhul .
ju siis.

jr küsis, et kas ma viitsin tegelda proosa lugemisega võistu, ei saa, sest mul on terve homme päev töö.

täna lähen presidendi vastuvõtule.

eile kukkusin koju tulles väga valusasti vastu maad. pisut purjus. pisut veel midagi. uus tuttav - mele pesti. väga tore ja huvitav doktorant Professor on temast üsna palju rääkinud.

pogenistidega kokkusaamine.