muidugi olen ma ülemagand
tunnen ennast idiootselt
ja ülejooksutatuna, suhtlemisaltina ennast otsides leian ikka eest selle veidra vaheda tühjuse, istun sis jälle sõbraga seal, räägime, jälle räägime, kõike on juhtunud, ma tunnen salavimma oma sõbra vastu, tunnen mingit tobedat kadedust, mida ma varem ei tundnud, meeled on ärevil, juuksed kasvavad juurduvalt välja, silmadest, ehkki peaks olema kuidagi teisiti ja alati on kuidagi teisiti, jalas on draakonid, hinges on kõverduv tühjus, poisid, ma enam ei viitsi, ma täna jätan tulemata, naeratamata, eile ma kuulasin mehi, kes rääkisid brändidest ja mul hakkas paha, rääkisid viiekümneeurostest teksastest, mina endale kallimaid kui kakskend eurot maksvad nagunii lubada ei saa, vastik on meeleolu ja nii edasi
väga vastik
aga mis seal ikka, jalad valutasid niimoodi, et torkasin ennast voodisse pikali ja magasin vahelduva eduga kella kuuest õhtul kella poole üheksani hommikul, nüüd näen välja, nagu narkosõltlane.
****
veel üks asi - www.arhitektuurikeskus.ee
hea asi
huvitavaid toimub seal, alates välkloengutest, lõpetades konverentside ja seminaridega, mis tekitavad palju uusi mõtteid, soovitan
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar