kurjus ja väiksem kurjus
seal nad sis on - filosoofid, lobedasti ingliskeelsed istuvad undava kõlari seltsis ja ei tea, mida teha, ega ma ka ei tea, mida teha
mike kelly (1954-2012)
ettekanne uncanny´st, mis tekitas kummastava tunde, asjadest, mis nagunii teada.
inimesed saavad kurjaks ja ebakindlaks olukorras, kus nad ei saa olla nemadise, kus nad ei ole leppind sellega, mis on nende isiklik inetus, rumalus, laiskus, ehk siis teisisõnu ebatäiuslikkus, just sellised inimesed saavad teistele inimestele kõige rohkem liiga teha, ka neile, kes on inetud, halvad, homod, teistsugused, läheb tööle see hirmuafekt, millega ei lahendata inimeseks olemise mõistatust, vaid mis üha enam komplitseerib seda, muudab valu valusamaks, olemise suremiseks.
uhh... ei KUMU on väga hea koht, P on väga äge ja mul on tunne, et kõik see, mis ma teind olen, on ikkagi kasulik, õpetajaks saamine on raske, võib-olla võimatu, sis tuleb leida teine tee, kuidas ellu jääda, tööd on vaja teha ropult ja julgust on vaja ka ropult, sest muidu saab minustki Aliide.
sebin endale reaalselt rõveda ja lolli mehe - umbes samasuguse, nagu ma ise praegu olen, ise aga kukun tahtma naisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar